Maailmapäev

Hollywoodi staarid – kas arenguriikidest adopteerimine on eetiline? (10)

Ly Rüüs, sotsiaalministeeriumi rahvusvahelise lapsendamise komisjoni esimees, 23. mai 2015 00:48
Foto: UN Photo/Hien Macline
Laps vajab arenguks armastust ja mõistmist ning peab võimaluse korral kasvama üles vanemate hoole ja vastutuse all. Eri kultuurides ja regulatsioonides peetakse lapsevanemateks ikka  isa, kes on lapse eostanud, ja ema, kes on lapse sünnitanud.

Nii isal kui ka emal on oma lapse suhtes nii loomuõigusest (ühiskondlikud tavad ja normid) kui ka seadustest tulenevad kohustused hoolitseda ja vastutada oma lapse kasvu ja arengu eest täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks, kes omakorda suudab saadut ja omandatut edasi kanda ja anda.

Põhimõttest, et lapse loomulik kasvu- ja arengukeskkond on perekond, tuleb juhinduda ka nende laste tulevikku kujundades, kes ühel või teisel põhjusel on jäänud vanemliku hooleta. Iga riik on kohustatud tagama neile alternatiivhoolduse. Enamikus riikides on peamised asendushooldusvormid asenduskodu (vanasti lastekodu), lepingu alusel perekonnas hooldamine või lapsendamine. Arengupsühholoogia kinnitab, et aju normaalse arengu jaoks on lapsel vaja kogeda püsivaid ja lähedasi emotsionaalseid suhteid, mis on ühtlasi tervete ja usalduslike suhete kujunemise eeldus inimese hilisemates eluetappides.

Lapsendamine – viis saada lapsevanemaks

Eri riikide statistika näitab, et asendushooldusvormidest on lapsendamine see, mis pakub lapsele kõige püsivamat emotsionaalset ja füüsilist lähedust ning tähelepanu, tagades lapse individuaalse arengu ja edasijõudmise ühiskonnas. Asendushooldusel kasvanud laste sotsiaalpsühholoogiline võimekus on kõrgeim just lapsendatud laste seas. Rootsis  eri asendushooldusvormides üles kasvanud inimeste seas korraldatud uuringute põhjal selgus, et võrreldes lastega, kes on kasvanud perekonnas hooldamisel või asenduskodus, on lapsendatud laste seas palju rohkem neid, kel on kõrgharidus, hea töökoht ja kes on püsivas suhtes ning sotsiaalselt ka muidu aktiivsed ühiskonnaliikmed. Siit saab järeldada, et vanemliku hooleta jäänud lapsele asendushoolduse loomisel tuleb eelistada püsivaid pere- ja kogukonnapõhiseid lahendusi.

Lapsendamine on olnud juba aastatuhandeid võimalus saada järeltulijaid (pärijaid) neil, kes ei saa last bioloogilisel teel. Teisalt on vanemliku hoolitsuseta jäänud lastel võimalus kasvada peres, saada armastust ning tuge arenemisel ja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kujunemisel.

Lapsendamine on sotsiaaljuriidiline protsess, mille eelduseks on lapsendada soovijate vastavus lapsendajatele seaduses kehtestatud nõuetele, lapsendamiseks vaba (orb või on kohus vanematelt hooldusõiguse ära võtnud) laps ja nende vahelise kontakti tekkimine, mis annab aluse edasise usaldusliku ja sooja suhte loomiseks.

Lapsendamisega tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel kõik need samad õigused ja kohustused, mis kehtivad lihaste vanemate ja nende laste suhtes. Lapsendamine on tähtajatu ja seda ei tohi siduda tingimustega. Lapsendamisotsuse saab langetada ainult kohus. Lapsendada saab last, kelle vanemad on surnud, kelle vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud või kelle vanemad on andnud nõusoleku oma lapse lapsendamiseks.

Lapsendamiste arv maailmas on vähenemas. Peamine mõjutaja on riikide sotsiaalpoliitika tugevnemine, mis aitab ennetada pereprobleeme ning laste eraldamist perest. Teise mõjutajana saab nimetada rahvusvahelisi perekonnaõiguslikke suuniseid, mis kohustavad riike välja töötama ja rakendama järjest tõhusamaid sotsiaaltöö meetodeid, et pered  võtaksid vastutust ja suudaksid oma lapsi ise kasvatada. Kolmas tegur on laste vähene sündimus.

Lapsendamiste arv on ka Eestis vähenenud.

Kui 2006. aastal oli riigisisene lapsendatute arv 158, siis 2014. aastal oli see 91.

Rahvusvaheliste lapsendamiste arv vastavalt 2006. a – 20 ja 2014. a – 5 last. Eestist on viimastel aastatel lapsendatud ainult Rootsi ja Soome, varasematel aastatel ka USAsse. Välisriigist Eestisse veel lapsendatud ei ole.

Riikidevahelise lapsendamise nõuded

Kui räägime lapsendamisest ühest riigist teise, siis on see riikidevaheline ehk rahvusvaheline lapsendamine. Rahvusvahelist lapsendamist reguleerivad normid tuginevad ÜRO Lapse Õiguste Konventsioonis (LÕK) sätestatud põhimõtetele. Rahvusvahelise lapsendamise nõuded ja menetlusnõuded on täpsemalt reguleeritud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö Haagi konventsioonis (1993). Nimetatud konventsiooniga on ühinenud kõik riigid, kes on viinud lapsendamist käsitleva riigisisese regulatsiooni vastavusse kahe eelnimetatud konventsiooniga.

Kõik riigid, kes on ühinenud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö Haagi konventsiooniga, lähtuvad riikidevahelises lapsendamises ühtsetest põhimõtetest ja kriteeriumidest.

Välisriiki lapsendada saab aöinult siis, kui lapse eest ei ole võimalik vajalikul määral hoolitseda tema päritoluriigis (need on tavaliselt erivajadustega lapsed vanuses 5–8 aastat või õed-vennad). Välismaale on lubatud lapsendada, kui see on lapse parimates huvides vajalik ning on alust arvata, et lapsendaja ja lapse vahel tekib vanema ja lapse suhe. Lapsendajat valides arvestatakse tema isikuomadusi, suhteid lapsendatavaga, varalist seisu ja võimet täita lapsendamissuhtest tulenevaid kohustusi, samuti võimaluse korral ka lapse vanemate eeldatavat tahet. Otsustamisel arvestatakse ka lapse üleskasvatamise järjepidevuse vajadust ning tema rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu.

Lapsendamine ei ole lubatud, kui selle vastu räägivad lapsendaja lihaste laste või lapsendatava kaalukad huvid või kui on põhjendatud kahtlus, et lapsendaja lapsed kahjustavad lapsendatava huve. Lapsendamist otsustades varalistest huvidest ei lähtuta. Otsustades tuleb veenduda, et lapsendamise nõusolekuid ei ole antud tasu või muu hüvitise eest.

Lapsendamist otsustades hoidutakse võimaluse korral õdede ja vendade lahutamisest. Lapsendada võib ainult alaealist. Lapsendada saavad kas abikaasad või üksi elav isik (vallaline, lesk, lahutatud) üksinda. Riigid peavad tagama lapsendajatele lapsendamiseks vajaliku eelettevalmistuse, toe lapsendamise ajal ning teenused pärast seda, kui laps on vanematega uude koju jõudnud. Pärast lapsendamist kuni kolme aasta jooksul on lapse vastu võtnud riik kohustatud raporteerima lapse kohanemisest tema päritoluriigile.

Ülaltoodud normid on loodud eelkõige selleks, et lapsed, kes on pidanud kaotama oma vanemad, ei saaks uuesti traumeeritud.

Maailmas on olnud ja on ka praegu hulk riike, kus sõja, äärmise vaesuse või muu sotsiaal-poliitilise tegevuse või tegevusetuse tõttu enamik lapsi sureb või kui nad selle ka üle elavad, saab nende vaimne ja füüsiline tervis sedavõrd kahjustatud, et täiskasvanuna on raske sotsiaalselt toime tulla, sattumata abivajavasse seisu. On loomulik, et inimesed, lugedes hädasolevatest ja abivajavatest lastest, tunnevad tugevat soovi aidata ja laps endale võtta. Miks me neid ometi ei lapsenda? Nad vajavad ju kodu? Toome nad koju ja kasvatame üles!

Taoliselt toimiti Teise maailmasõja (1939–1945) lõppedes, kui liitlasriigid tõid sõjas olnud riikidest lapsi lapsendamise eesmärgil Lääne-Euroopasse ja sealt edasi Ameerikasse. Sarnaselt toimiti ka pärast Korea sõda (1950–1953) [Film “Kasulaps“, mis põhineb pärast Korea sõda 1971. aastal adopteeritud poisi lool, kes ühena väga paljudest lastest lapsendati Belgia perekonda.]. Paljud Koreast lapsendatud lapsed olid tegelikkult Ameerika Ühendriikide sõdurite lapsed, kes olid eostatud Korea sõja ajal. Laste kohanemine uues riigis, uute vanematega, teises kultuuris ja keelekeskkonnas toimus valu ja pisaratega. Takistuseks olid lapsendajate vähene teadlikkust traumeeritud laste vajadustest ega osatud arvata, kui suureks takistuseks kohanemisel osutub rassiline erinevus.

Tänapäeval on lapsendamise valdkond arenenud sedavõrd, et riik, kes on eestkostjaks ja vastutajaks oma vanemliku hooleta jäänud lastele, on kehtestanud lapsendamisele väga karmid sotsiaalsed ja juriidilised nõuded alates lapsendajate tervisest, lõpetades vajaliku perekondliku võrgustiku olemasolu nõudega. Oluline on tagada lapse heaolu ja turvalisus ka siis, kui vanematega peaks midagi juhtuma.

Seetõttu peetakse lapsendamist mõneti bürokraatlikuks. Kuid siinkohal ei tohi hetkekski unustada, et riik, kes vastutab laste eest, kes on juba ühel või teisel moel kaotanud pere, tohi endale lubada ühtegi viga lapse uude perekonda paigutamisel.

Rahvusvahelisel lapsendamisel (lapsendmisel üldse) on nii pooldajaid kui ka vastuseisjaid. Vastuseisjate üks argumente on, et kui laps ei saa kasvada oma sünnimaal, siis kahjustab see tema isiklikku tervikut, identiteeti. Ta on välja rebitud oma sünnijärgsest ühiskonnast ja kultuurist. Vastuseisjate arvates on laps oma sünniriigi ressurss, millest ei saa isegi siis loobuda, kui tema vanemad on elus, kuid ei suuda mitte ühelgi moel lapse arengut tagada. Vastuseisjad näevad ka seda, et lapsendajad lääne ühiskonnast, soovides anda lapsele võimalust pääseda sotsiaalsest hukust ning tagada heaolu ja areng heaoluriigis, kipuvad mööda tormama lapse õigustest ja huvidest, nt õigusest olla teadlik oma identiteedist ning mitte saada diskrimineerimise ohvriks. Unustatakse, et laps ei ole asi, mida võib päästmise ja head tegemise eesmärgil tuua ära tema päritolumaalt, välja rebida kultuurist ning keelest ja viia teisele poole maakera. Nende laste puhul ei arvestada, et nad on osa oma etnosest ja ühiskonnast. Pigem võetakse neid lastena, keda läänemaailma lastetud saavad lapsendada.

Lapsendamise teistest riikidest teeb keerukamaks ka asjaolu, et need on 4–8aastased lapsed, kes on elanud kuni neli aastat asenduskodus ning kelle psüühika on lapsendamise hetkeks juba niivõrd kahjustatud, et lapsendamine võib lõppeda selliselt, et laps ei kohanegi uue perega ja talle tuleb leida uus pere. See omakorda on traumeeriv kogemus nii lapsele kui ka perele, kes lapse lapsendanud on. Vastuseisjate poolt räägitakse aga vähem sellest, mis oleks ühe või teise lapsega juhtunud siis, kui teda poleks lapsendatud.

Soov saada lapsevanemaks

Miks me siiski vaeme ühest kultuurist teise lapsendamise eetilisuse külge? Kui tõsine küsimus see nüüdismaailmas üldse on? Sama hästi võiksime hinnata ka eri rahvusest/rassidest paaride elamist ja vanemateks saamist riigis, mille kultuur erineb ühe vanema kultuurist sama palju nagu maa kuust.

Lapsevanemaks saamisel, kas lapsendamise teel või bioloogilisel teel, ei ole küsimus selles, mis kontinendilt üks või teine pärineb ning kus nad lõpuks elavad. Küsimus on pigem lapsevanemaks saamise soovis ja motiivis ning tema oskustes kasvatada last. Sealjuures oskuses vahendada ja aidata mõista lapsele seda maailma, millest ta oma ea tõttu veel aru ei saa. Küsimus on pigem selles, kas sa vanemana oled valmis selleks vastutuseks, mida lapsevanemaks olemine nõuab.

Lapsendamise eetilisus avaldubki pigem lapsendamise motiivis. Lapsendamise soov peaks olema tingitud eelkõige soovist saada ja olla lapsevanemaks lapsele, kes ei pruugi sinu ettekujutusele lapsest vastata isegi siis, kui ta oleks sinu lihane laps, või on see pigem nartsissistlik soov saada läbi lapsendamise heategija oreool või näidata, et ma võin seda endale lubada või mõni muu egoismil põhinev ajend. Laps muide tajub selle ära. Lapse seisukohast ei ole vahet, kui rikkad ja kuulsad on ta vanemad ning kas ta on sündinud oma vanematele või on lapsendatud – tähtis on, et vanemad armastavad ja toetavad teda sellisena nagu ta on (ka siis, kui ta vahel sõna ei kuula), toetavad lapse päritolu ning säilitavad tema sidemeid ning õpetavad talle usaldust, ausust ja töökust ning sallivust ümbritsevasse.

Kindlasti enamik maailmakuulsaid filminäitlejaid on soovinud ja soovivad edaspidigi saada eelkõige lapsevanemaks, mitte näidata, kui suured heategijad nad on, vmt.

Et lapsendatakse arengumaadest, on põhjus pigem kahes asjaolus. Esimene neist on see, et arenenud riikidel endal on järjest vähem lapsi, keda lapsendada. Enamikus riikides on loodud pereprobleeme ennetama ja toetama tugevad sotsisaalhoolekandesüsteemid. Järjest rohkem pööratakse tähelepanu vanemlike oskuste arendamisele ning pereteenused ja -teraapiad on järjest enam kättesaadavad. Nii peavadki paljud lasteta pered lapsendamissooviga pöörduma kolmandate riikide poole, kus veel ei ole suudetud tagada kõigile lastele vajaliku hoolt nende sünnimaal.

Kui 90ndatel sai lapsendada enamikust postsovetlikest riikidest, siis praegu on nende riikide arv, kes välismaale lapsendavad, järjest vähenenud. Iga riik on hooles eelkõige selle eest, et väikesed kodanikud saaksid kasvada ja areneda oma isamaal ja emakeeles. Seetõttu on mitu riiki kehtestanud rangemad ja vähem rangemad kriteeriumid rahvusvahelise lapsendamise nõuetele ja protsessile, mis tagavad selle, et riikidevaheline lapsendamine saab toimuda vaid siis, kui konkreetse lapse eest ei saa tema kodumaal mitte mingil moel hoolitseda ja see on lapse parimates huvides.

 

30. mail kell 13.00-19.00 toimub Tallinnas Vabaduse väljakul Maailmapäev. Tule sõprade ja kogu perega ja vaata, mida on maailmal Sulle pakkuda! Vaata ka ürituse kava: www.maailmapäev.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee