Eesti uudised

"Ehkki me ei kohtu enam iial, on Gea justkui ikka matkakotiga maailma avastamas…" (8)

Karoliina Vasli, 23. mai 2015 07:00
SELTSKONNAHING: Kõik, kes Geast räägivad, mainivad tema nakatavat energiat. Ta hoolis oma lähedastest ja sõpradest ning oli alati varmas ühisüritusi korraldama. Foto: Erakogu
"Kas või üks naeratus päevas muudab elu paremaks!" ütles rõõmsatujuline Gea matkakaaslastele Nepalis, pälvides nii võrdluse päikesekiirega. Kui äkitselt hakkas maa vappuma, kivid vihisesid pea kohal ning matkajad mattusid liiva ja mudalaviini all mõneks hetkeks pilkasse pimedusse, kustus ka see päikesekiir.

Nepali maavärinas hukkunud Gea Kallase (32) lähedased ei otsi süüdlasi ega kasuta sõna "oleks". Küllap siis pidi nii minema. Kohtun ema ja õega neljapäeva pärastlõunal ühes Tallinna kohvikus. Järgmisel päeval on ärasaatmine ja ema näitab pilte korrastatud hauaplatsist, kuhu tütar sängitatakse. Pärnus elav ema Ingrid räägib, et pealinna kolinud tütar helistas talle igal õhtul. Oma vanema õe Merli kolmele lapsele oli Gea ristiema ja mängukaaslane. Merli muigab: kui temal käis lastega sammu pidamine vahel üle jõu, siis Geale mitte. Batuudile hüppama? Miks mitte! Merli noorim, kaheaastane laps, küsis hiljuti: "Ema, aga helistame Geale?"

Samal teemal

"Pidin talle ütlema, et kahjuks ei saa, ta on taevas. Laps vastas: nii kaugel, ma ei näe teda…"

Reisikirg oli Geal alati südames. Tema eesmärk polnud teha midagi äärmuslikku, vaid lihtsalt avastada. Kui ta näiteks sõbrannal Londonis külas käis, oli tal minutitäpsusega paika pandud, mida kõike nägema peab.

"Käisime ka koos reisidel," loetleb ema maid: Kreeka, Prantsusmaa, eelmisel aastal Lõuna-Itaalia. Seal turniti Vesuuvi tippu, kuhu viib lõputuna näiv jalgrada – ikka, ikka ülesmäge, tuul riideid rebimas. Ema meenutab, et tema jättis oma õe õepojaga teekonna pooleli, ent Gea rühkis kraatri äärde: "Tegi seal suure tiiru ja võttis posu laavakivisid ka kaasa, mida sain hiljem oma töökaaslastele jagada."

Tütre plaanist Nepali sõita, sai ema teada märsi lõpus. Geal oli 32. sünnipäev, õde Merli vanem tütar sai seitsmeseks.

Kolleegid said reisiootusest osa

Ema sõitis Tallinna. "Käisime hommikul pannkoogikohvikus ja pärast ostukeskuses. Mina tegelesin Merli lastega, kui ühel hetkel Gea tuli ja ütles, et ostis reisiriided – tema läheb Nepali." Reis tundus süütu. Gea oli teinud korraliku taustatöö. Reisipakkumises oli öeldud, et sobib algajatele matkajatele. Üks Gea tuttav oli seal varem käinud isegi neljandat-viiendat kuud rasedana. Kui väga Gea reisi ootas, nägid töökaaslasedki Soraineni advokaadibüroos. Tema juhendaja ja partner Reimo Hammerberg räägib, et enne Gea puhkust käidi tööreisil Minskis. "Meil on ikka nii, et enne puhkust kipub töökoormus suurem olema, et midagi pooleli ei jääks. Gea korrutas Minski reisi ajal heatujuliselt – teen selle ära, selle ka! Ja siis lähen lõpuks mägedesse, olen seda nii oodanud!"

Viimasel koosolekul enne puhkusele minekut pani Gea oma esitluse viimaseks slaidiks pildi Himaalaja mäestikus – sinna ma lähen! "Ta oli heas mõttes julge, kui tahtis midagi katsetada, siis seda ka tegi," ütleb Hammerberg.

Kolleeg Allar Jõks ütleb, et austas Gea võitja hoiakut. "Ta oli valmis minema ka läbi seina, aga siidkinnastega," kinnitab Jõks, et ta ei rullinud kellestki üle. "Kui oli ikka midagi vaja, siis tuli ühel korral rääkima. Ei läinud läbi, tuli ka teisel, vajadusel kolmandal korral," räägib Jõks. Õde Merli kinnitab, et Gea andis endast maksimumi ja see energia kandus ka ümberkaudsetele. Pärast Gea surma on temaga ühendust võtnud paljud Gea tuttavad, keda ta varem ei teadnudki, kes on öelnud, kui tänulikud nad on, et neil oli võimalus Gead tunda.

Gea vana sõber Jako Järvsaar kiidab, et Geal oli kombeks lähedasi sõpru koos hoida. "Kui viimastest kohtumistest oli möödunud juba liiga kaua, oli tema see, kes kamba kokku ajas ja enda juurde salatile kutsus. Ta tuletas alati meelde, et töö, pere ja lõpmatute kohustuste kõrval ei saa ega tohi sõprust tagaplaanile lükata. Rutiin talle ei meeldinud ja igavusele leidis ta alati rohtu. Selles suhtes peaksime kõik temast eeskuju võtma."

Jako sõnul on tema jaoks tähtis teadmine, et keegi ei oleks saanud mitte midagi teisiti teha: "Olenemata sellest, et me ei kohtu enam iial, on ta minu jaoks ikka Nepalis maailma avastamas – Nipernaadi, nagu ta end ise meie ühes viimastest vestlustest nimetas. Eks kunagi lobiseme jälle pikemalt."

Gea oli tõeline päikesekiir

Geaga samasse matkagruppi kuulunud Eha meenutab, et esimesel matkapäeval kõnniti mööda kivist matkarada. Tõus oli korralik ning selg polnud seljakotiga veel harjunud. Ühel hetkel küsis Gea Ehalt naljatades: "Millal siis puhkus algab? Kas sellisele puhkusele me tulimegi?"

Tabav huumorimeel oligi üks põhjustest, miks Eha ja Gea kohe jutu peale said ja ööbimiskohas tuba jagasid. "Gea leidis kiiresti ühise keele nii meie omadega, teistest riikidest saabunud matkajate kui ka kohalikega – see oli meie üks ühistest joontest, saime seetõttu kiiresti sõpradeks. Tundus, et meie tõelised seiklused alles algavad..." Päikesekiir on sõna, mis Eha arvates Gead iseloomustaks: "Ühtlasi ütles Gea, et kas või üks naeratus päevas muudab elu paremaks."

Samal teemal

23.09.2015
Evelyn Sepp plaanib läbida 55 matka
07.05.2015
EESTLANNA EHA NEPALI MAAVÄRINA KESKMES: värvilisest maailmast sai mustvalge maailm…
02.05.2015
Katkenud Nepali päästemissioonile kulus 35 000 eurot
01.05.2015
Nepalis on tänaseni teadmata kadunuks jäänud ligi tuhat eurooplast