Maailmapäev

Üks puhas vihik on Aafrika lapsele terve varandus (5)

Kristjan Prii, Ehh, Uhhuduuri meeskonna liige, 22. mai 2015 06:00
Aafrikas teevad paljud lapsed endale ise mänguasju, olgu algmaterjaliks kas või traat, tühjad karbid või turistide ära visatud plastpudelid. Foto: Kristjan Prii
Kui Joshwa isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kõik tema sada klassivenda ja klassiõde olid juba pinkides istumas ning oma vihiku välja võtnud. Justnimelt vihiku, sest igaühel neist oli seda vaid üks.

Nii võiks alata ühe Aafrika koolipoisi lugu Eesti kirjandusklassika võtmes. Kõik kohalikud Teeled, Tootsid ja Imelikud oleksid ses loos ka kindlasti olemas ning õpetaja Laur jagaks oma südamest tulevat elutarkust. Põhimõtteliselt ei ole vahet, kuhu ilmaotsa sa satud, paralleele meile tuttavlikuga leiab igalt poolt. Ikka soovitakse, et lastel läheks elus hästi, et oleks rõõmu lapsepõlvest ja ees ootamas suur tulevik. Milliseks meie tulevane elu kujuneb, ses osas on ümbritseval muidugi suur roll. Kõige tähtsam on aga kindlasti inimese enda suhtumine.

Rõõmustada saab vähesegi üle. Üks puhas vihik, kirjutusvahend ja koolivorm on mõne Aafrika lapse jaoks terve varandus. Vaatamata kodule, mis on muldpõrandaga, on särgikrae ikka kiiskavvalge ja kingad läikivad. Kui õhtul magama minnes on olemas veel ka madrats, millele külili visata, on juba päris hästi läinud. Mänguasjad saab endale koos sõpradega ise teha, kasvõi traadist ja tühjadest piimapakkidest. Piiratud võimalused avavad laste loovust kordades paremini kui valmis lahendused, lukustumine arvutimaailma või telekaneedus.

Keenias, Masai Mara rahvuspargi kõrval nägin ükskord vaatepilti, kus külalapsed olid endale mänguasjadeks saanud turistide ära visatud tühjad plastikpudelid. Olles need toigaste otsa ajanud, lükkasid nad pudeleid enda ees ning käis kibe võidusõit. Olid reeglid ja võitjad ning kaotajad. Tolmu lendas jalge alt ning kilkamist sai palju. Vaimusilmis kujutasid jõnglased end ette võib-olla suurte rallisõitjatena või kellena iganes. Mine tea, millise tunde või unistuse selline lihtne mäng mõnes väikses südames idanema pani. Unistused saavad teoks, kui neisse väga usume. Selleks tuleb mõistus aga tahaplaanile lükata ja julgeda unistada.

Aafrikas on lapsi palju. Rahvaarv kasvab peadpööritava kiirusega ning paraku ei tule ühiskonnad selle kasvuga sama kiirelt kaasa. Kõigi jaoks ei jätku ühtviisi ressursse ja võimalusi. Koolis käimine ei ole kohustus vaid privileeg. Suures peres valivad vanemad välja üks või kaks last, kellele see õnn osaks langeb. Tulevaseks eluks tähendab see samas ka kohustust oma perekonda hiljem ülal pidada. Kuid ka see on auasi. Perekonnad Aafrikas ei ole väiksed ning ei piirdu vaid ema-isa ja õdede-vendadega. Perekond on mitu koos elavat põlvkonda ja teinekord terve külagi. Olla haritud ja edukas, tähendab ka vastutada hulga inimeste heaolu eest. See on osa kultuurist.

Meil on Aafrikast palju õppida. Kasvõi seda, et õige hetk elamiseks on täna! Põhjamaalastena kipume selle olulise tõe unustama, sest pidevalt on vaja tegeleda järgmise talve üleelamiseks vajalike ettevalmistustega. Sestap on ka meie ajakäsitus sootuks teine kui Aafrikas. Meil on aeg piiratud ressurss, mis pidevalt otsa saab. Aeg läheb! Aafriklastel on aga vastupidi – aeg tuleb.

Teine oluline valdkond, mida sealsetelt inimestelt õppida, on taaskasutus. Ära viskamisele lähevad tõesti vaid oma otstarbe lõplikult ammendanud esemed. Kõik ülejäänu elab leidlikult uut eluringi. Eriti innovaatilised on siinkohal taas lapsed. Külakaakide jalgpallgi on tihtiugu üks korralik mustadest prügikottidest ja nööripusast kokkukeritud nutsakas.

Päris elu oma päris rõõmudega. Mitte allalaetav äpp.

 

30. mail kell 13.00-19.00 toimub Tallinnas Vabaduse väljakul Maailmapäev. Tule sõprade ja kogu perega ja vaata, mida on maailmal Sulle pakkuda! Vaata ka ürituse kava: www.maailmapäev.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee