Maailmapäev

Kestlik areng ja selle rahastamine: kes maksab ja kes vastutab? (1)

Tõnis Saar, Välisministeeriumi asekantsler , 22. mai 2015 06:00
Üheks ÜRO arengu põhieesmärgiks on vaesuse vähendamine ja hariduse tagamine. Näiteks Sambias möödub aga lapsepõlv suures osas töötades. Kui pere midagi toodab, siis lapsed müüvad seda, olgu need siis näritavad juurikad, hambapuhastuseks mõeldud puuoksad või seep. Foto: Hannes Hanso
Kasvav rahvastik, vähenevad loodusvarud, reostus, kliimamuutused, sagenevad katastroofid ja muidugi mõista vaesus on põhjused, miks ÜRO on kolm viimast aastat pingsalt arutlenud, kuidas edasi.

Tegelikult on kõrgtasemel kohtumisi sel teemal korraldatud juba üle 40 aasta ja püütud saavutada tasakaalu, et maailmas kestaks areng, et poleks mahajääjaid ja loodusvaradega käidaks säästlikult ümber.

Hoolimata sellest, et sõlmitud on üle kahe tuhande rahvusvahelise keskkonnahoiukokkuleppe ja et ÜRO on ellu kutsunud organisatsioone, korraldamaks järelevalvet nende kohustuste täitmise üle, on ilmselge, et soovitud areng ei ole olnud piisav. Iga üksiku allorganisatsiooni ja riikidevaheliste kokkulepete õnnestumistest ja puudustest võiks kirjutada raamatu, kuid siinkohal on püütud vaid väga lühidalt kokku võtta kestvat arengut puudutav nüüdisambitsioon, mis püüab seostada kõik senised protsessid ja asjaosalised.

Eellugu

Esimene katse parandada rahvusvaheliste kokkulepetega elukeskkonda tehti 1972. aastal, kui koguneti Stockholmi ÜRO inimkeskkonna konverentsile, selle lõppdokumenti peetakse siiani üheks keskkonnaõiguse aluseks. Sisulisemalt hakati asjast rääkima 1992. aastal, kui Rio de Janeiros peeti keskkonna ja arengu sidustamise konverents. See sündmus oli suureks edasiminekuks ning tõi laiemale käibele mõisted nagu – kestlik areng ja kliima muutused ning hakati rääkima rahvusvahelistes kokkulepetes metsast, veest, reostusest, fossiilkütustest, bioloogilisest mitmekesisusest jne

2000. aastal kogunes ÜRO aastatuhande arengueesmärkide tippkohtumine ja lepiti kokku kaheksas põhieesmärgis (Millennium Development Goals), nagu vaesuse vähendamine, haridus, võrdõiguslikkus, loodusvarade tõhus kasutus, võitlus HIV/aidsi ja malaariaga. Tähtaeg, milles kõikide riikide ja suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide kindlal veendumusel kokku lepiti, oli 15 aastat ehk siis 2015. aasta.

2002. aastal koguneti Johannesburgis, et vaadata, mis on kümne aastaga pärast Rio de Janeiro kohtumist muutunud ja paika panna plaan aastatuhande eesmärkide elluviimiseks. Samal aastal tuldi kokku ka Monterreys, kus üksmeelselt otsustati, kuidas globaalselt arengut rahastada. Sellest kohtumisest pärinevad paljud tänaseni kehtivad arengukoostöö arusaamad, et iga riik vastutab enda arengu eest eelkõige ise ja arenenud riigid kohustuvad arenguriike toetama 0,7% RKTst[1]. Monterrey ühismeelse otsuse täitmist hinnati ja täpsustati hiljem Doha deklaratsiooniga 2008. aastal.

2012. aastal möödus 20 aastat Rio konverentsist ja kokku kutsuti uus n-ö Rio+20 konverents. 49-leheküljeline lõppdokument, millele seekord riigid oma poolehoiu andsid, kandis pealkirja "Soovitud tulevikuvisioon" ("The Future We Want"). Kõigile oli selge, et varasemad kokkulepped ei ole vilja kandnud. Aastatuhande eesmärke osaliselt küll täideti, kuid soovitud suurejoonelise tulemuseni 2015. aasta lõpuks jõuda pole võimalik. Kliima jätkab soojenemist, süsihappegaasi emissioonid suurenevad ning epideemiad, humanitaarkatastroofid kõrvuti arengumaade põhimure – vaesusega – paistavad liikuvat halvemuse poole. Otsiti midagi, mis seda paradigmat muudaks.

Senine võimetus saavutada kardinaalne positiivne muutus, mis võtab arvesse ka maailma rahvastiku pidevat kasvu ja üleilmastumist, ei tee seda kergeks väljakutseks. Rio+20 pani aluse muu hulgas kahele initsiatiivile. Esiteks, aastatuhande arengueesmärkidele peab järgnema nn 2015. aasta järgne raamistik ehk suupärasemalt kestliku arengu eesmärgid. Teiseks, nende arengueesmärkide elluviimine ja rahastamine tuleb kokku leppida samal ajal. Esimesel pilgul tühisena näivad sõnamuudatused aga peaksid kaasa tooma muutused, mis võrreldes senisega tagaksid:

• kokkulepitud arengueesmärkide kehtivuse universaalselt kõigile riikidele, mis tooks kaasa arenenud ja arenguriikide vastasseisu vähenemise;

• äärmise vaesuse vähendamiseks keskendutakse võrdselt nii majandusele, sotsiaalkaitsele kui ka keskkonnateemadele;

• rahastamiskavadega on kestliku arengu eesmärgid tagatud kohe ja illusioon, et see saab olema peamiselt arenguabi, ei tohi olla domineeriv. Ka riikide endi vahendid peavad olema kestlikule arengule suunatud ja tuleb teha kõik selleks, et kaasata kestliku arengu eesmärkideni jõudmisse ka era- ning kolmas sektor;

• eesmärgid ja rahastamine peavad saama riikide tasemel institutsionaliseeritud ning tagatud ka strateegiate ja poliitikatega;

• peale siseriikliku peab ka rahvusvahelisel tasemel kohe olema tagatud institutsionaalne seire.

Kestliku arengu läbirääkimiste väljakutsed

Kolm aastat on ÜROs vaieldud selle üle, millised on "uued" kestliku arengu eesmärgid. Paistab, et viimaks on üksmeele saavutamine lähedal. Kaheksa senise aastatuhande eesmärgiga võrreldes on neid nüüd 17 koos 169 alaeesmärgiga. Ilmselgelt on see ambitsioonikas, eriti võttes arvesse, et need peaksid olema universaalsed ning kehtima ühtmoodi kõigile ÜRO 193 liikmesriigile – Eestile, Hiinale ja ka Samoale. Tõsist arutelu vajab aga kogu institutsionaalne pool.

Küsimused, millest tegelikult sõltub kogu järgmise 15 aasta võimekus globaalsete arengute paradigmat muuta on järgmised:

1. Kuidas tagada, et riigid oma keskkonda, majandust ja sotsiaalset elukeskkonda hävitavad poliitikad ära muudaksid, ühtlustaksid kestliku arengu eesmärkidega ning rahastaksid neid esmalt oma enda riigieelarvest? Täna riikide pangakontodel olev raha on osal arenguriikidel märkimisväärselt suurem kui arenenud riikidel ja suur osa negatiivset mõju omavad (nt fossiilkütuste tarbimisele suunatud) riigisisesed subsiidiumid ületavad mitu korda rahahulka, mida oleks vaja kestlikku arengut tagavateks investeeringuteks;

3. Kuidas saavutada parim võimalik tulemus ametliku arenguabi andmisel? Eesmärk oleks kasutada arenguabi vaid seal, kus see parandab riikide võimekust kaasata pikas perspektiivis iseseisvalt ressursse. Samuti, kuidas tagada doonorite koordinatsioon. Praegu saab ühel arenguriigil olla abistajaiks kümneid riike ja organisatsioone eri nõudmiste ja tingimustega. Nende rahavood peaksid olema avalikud ja koordineeritud;

4. Kuidas saavutada senise ametliku arenguabi maksmise kokkuleppe täitmine 0,7% RKTst? Täna on selle täitmine umbes pool lubatust;

5. Kuidas tagada tehnoloogiasiire, patendiõiguse kaitse, õiglane kaubandus, sooline võrdõiguslikkus ja lasteõigused jne? Väga suureks probleemiks on kujunenud ka näiteks, kuidas tagada piiriülesed rahasiirded võimalikult kiiresti ja märkimisväärselt odavamalt. Tundub uskumatuna, aga tänapäeval pole poolel maailma rahvastikust pangakontot ja aastas liigutavad perekonnad üle piiride umbes 380 miljardit dollarit, mille ülekandetasud võivad ulatuda 20%ni kogusummast.

6. Kuidas hinnata kõigi nende eesmärkide täitmise mõju? Tänaseks ei eksisteeri ühtset arusaama statistikast, pole laiemat ülevaadet loodusvaradest, nende kasutamisest või üldse keskkonna seisundist. Sama kehtib ka kestliku arengu muudele dimensioonidele – majandusele ja sotsiaalsele mõõtele. SKT ja sellega seotud näidikud pole enam ammendavad näitajad. Selleks, et midagi adekvaatselt juhtida, on vaja see informeeritus luua, kuid ilmselgelt on palju riike, kes sellel määral avalikustamisele kindlalt vastu seisavad;

7. Vähem oluline pole ka institutsionaalse järelevalve loomine nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil. Üksmeel on olemas selles, et riigisisest võimekust tuleb suurendada. Uute ÜRO organisatsioonide loomisest ei soovi õigustatult keegi midagi kuulda, aga kuidas senised tööle panna, on küsimus, kus üksmeelt kiirelt leida on raske. Senised vaidlused, kel riikidest on juhtorganite valimisel enim õigust, on paratamatult takistuseks.

Hoolimata optimismist, mis Rio+20 protsess on endaga kaasa toonud, ei paista mõttevahetused ja arutlused neis küsimustes praegu just eriti lootusrikkad. On riike, kes ei soovi riigisiseseid muutusi, vaid ainult suuremat välist arengurahastust. Kõige parem oleks veel, kui see tuleks ilma tingimusteta ja nad saaksid ise vaadata, kuhu ja kellele see anda. Statistikat seniste tegevuste mõjust saab just sellist nagu vaja, aga kui seda eri osaliste esitatuga võrrelda, siis on selge, et tegelikkusega pole sellel mingit pistmist. ÜRO koosolekusaalides on kuulda, et demokraatial ja rahul ei ole midagi pistmist arenguga, samuti soolisel diskrimineerimisel ega ka tervisekaitsel. Teatud küsimustes on arusaamad kardinaalselt erinevad nii arengu- kui ka arenenud riikidel, eri "koalitsioonidel" ÜRO sees (G-77, EL, LDC jne), kui ka ühe ja sama riigi seisukohtadel nii ÜRO töörühmades kui ka pealinnas. Tunde ja ööpäevi järjest kestvad vaidlused on seni olnud koormavad, kuid positiivseid muutusi on siiski märgata ja alla anda on veel vara.

Milline on 2015. a järgse protsessi mõju Eestile?

Lõplikud kokkulepped kujunevad küll alles aasta lõpuks, aga praegu on teada, et kohe me kõiki kestliku arengu eesmärke ega rahastamiskohustusi täita ei suuda. Nii nagu kuuludes arenenud riikide klubisse, ei ole meil praegu võimalik panustada oma valitsuse eelarvest 0,7% RKTst arenguabiks, on ka eesmärgid meile väljakutseks. Viimane tõenäoliselt on isegi hea, sest näitab, et ka meil on palju teha, et muutuda oma valitsuse poliitika kujundamisel ja investeeringute tegemisel jätkusuutlikumaks.

Selge aga on see, et teist teed pole. Eesti on seni olnud üpris kaugelevaatav ja tuleviku arvelt püütakse üha vähem elada, aga ma loodan, et riigikantselei juures asuv säästva arengu komisjon selle aasta sees saab mahti ka uue kestliku arengu eesmärkide taustal analüüsida ning välja tuua valdkonnad, kus puudujääke korrigeerida. Ja mis veelgi tähtsam, nagu ka ülemaailmsel tasemel tihti vajaka jääb, nende puuduste kõrvaldamiseks tuleks korrigeerida seniseid valdkondlikke strateegiad, s.h riigieelarve strateegiat.

Seniseid arenguid jälgides pole mul põhjust selles kahelda, vaid pigem loodan, et saame end rahvusvaheliselt ja kiiresti positiivsest küljest näidata.

[1] Rahvuslik kogutoodang

 

30. mail kell 13.00-19.00 toimub Tallinnas Vabaduse väljakul Maailmapäev. Tule sõprade ja kogu perega ja vaata, mida on maailmal Sulle pakkuda! Vaata ka ürituse kava: www.maailmapäev.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee