Maailmapäev

Kuidas õpetada last märkama inimesi, kes meie ümber abi vajavad (45)

Mari Öö Sarv, ajakirja Hea Kodanik toimetaja, 22. mai 2015 06:00
Foto: ÜRO / Evan Schneider
Lastel pole eelarvet, milles arvestatud toetus abivajajatele, ega oskusi, et minna ise kellelegi appi. Küll on neil hooliv väike süda, mis õige lähenemise korral hädasolijat märkab, mõistab ja aitab.

Ja neil on autoriteetide käitumismustreid käsnana endasse imev tähelepanuvõime, mis võtab ellu kaasa selle, kuidas nende vanemad elavad ja teistesse suhtuvad. Seega, parim viis heade kodanike kasvatamiseks on ise märgata, mõista ja aidata.

Pole vist last, kes poleks söögilauas vingudes kuulnud mõtet stiilis "ole õnnelik, et sul on üldse toit taldrikul, maailmas on tead-kui-palju-lapsi, kes peavad prügikastist süüa otsima". Kellele see lapsepõlvest meenub, ilmselt nõustub: see ei kõneta. Juba seepärast, et ilmselgelt pole tänitava vanema eesmärk panna last nälgijaile kaasa, vaid ennast süüdi tundma. Teema on siiski tõsine, sest maailmas on tõesti tead-kui-palju-lapsi, kes ei saa iga päev süüa, kes ei saa käia koolis ja kes seetõttu ei saa iga päev süüa ka hiljem täiskasvanuna. Ja sellest peaks oma lapsega rääkima küll. Lihtsalt mitte nii.

Kui näiteks poes kohvi valides tuleb jutuks, mis on õiglane kaubandus, kuidas täpselt on ülejäänud kaubandus ebaõiglane ja millist elu elab kohvikasvataja laps, jääb te laps mõtlikuks. Arutlemine kõnetab. Nüüd ei tunne laps end süüdi, vaid teistele kaasa. Järgmisel korral vanaisaga poodi minnes juhib ta juba ise tähelepanu sellele, millist kohvi oleks õiglane osta. Lihtsalt teises maailma otsas elavate laste pärast. Minu poeg küsis mullu suvel LaMuu jäätist ostes müüjalt, kas neil on jäätises ikka õiglane suhkur. Olevat küll.

Tarkade valikute teemad ei piirdu ainult õiglase kaubandusega, jälgida saab ka pakendite hulka, ostude mõttekust ja palju muud. Igasse otsusesse saab kaasata lapsed, igal teemal võivad lastest saada suurepärased kaasamõtlejad.

Laste kasvatamine pole muud kui eeskuju. Kui räägite, et autosõit on halb, aga käite kilomeetri kaugusel poes ainult autoga, siis mõjub eeskuju rohkem kui sõnad. Sama on kõige muuga. Kui panete mõne paki tatart Toidupanga annetuskasti, siis see on eeskuju – nagu ka see, kui rehmate käega "ah, see on mingi vaeste teema" ja lähete kõrgilt edasi. On jah vaeste teema, kas sellega peab siis ülbitsema?

Kui laps küsib, mis värk on, siis ärge öelge "täiskasvanute asjad" ega "mingi vaeste teema", vaid võtke teema ette ja seletage talle. See ei ole täiskasvanute asi, sest lapsed elavad ju samas maailmas, kus täiskasvanud. Kuni te mänguasjariiuli juurest mööda ei jaluta, kuulab ta tõenäoliselt huviga. Kui mänguasjariiul tõmbabki maailmaparandamise juttudelt tähelepanu ära, ei keela keegi seda kasutada vähekindlustatud lastele mänguasjakese valimiseks.

Kui aga teie eelarvesse ei mahu rida "tatar Toidupangale", siis see ei tähenda, et te olete halvad inimesed või ei saa kasvatada vastutustundlikku last. Teemat võib arendada edasi ka sinna suunda, et kodus panna kokku väikseks jäänud riided ja igavaks muutunud mänguasjad ning leida neile uued omanikud – abivajajatele sihipäraselt asju koguvaid organisatsioone on internet ja sotsiaalmeedia täis.

Selliseid asju tehes võib ju lapsele esitleda hea karma kontseptsiooni stiilis "kui kunagi meie abi vajame, küll siis aidatakse meid ka." Aga saamislootuse asemel oleks mõnusam, kui ta mõistaks hoopis sellist skeemi: kui meie kodus seisavad need rulluisud niisama ja kusagil on lapsed, kes igatsevad rulluiske, aga ei saa neid endale lubada, siis me võime need ju lihtsalt neile anda.

Asjad asjadeks. Asjadest tuleb lastele rääkida. Aga asjade kõrval on alati inimesed ja lastel on vähemalt mingi eani oskus võtta inimesi nii, nagu nad on. Kui keegi on teistsugune, siis nad ei tee sellest välja senikaua, kuni mõni täiskasvanutest sellele tähelepanu juhib. Isegi kui see on nii tühine asi nagu pikad juuksed poisi peas – ikka on täiskasvanud need, kes (olgu või nalja pärast, aga ikkagi) narrivad teda plikaks, mitte eakaaslased. Ja kasvatus, see on eeskuju, mäletate? Mulle tundub vahel, et lapsed ei tuleks selle pealegi, et vaikset, pikajuukselist, paksu, lonkavat või tumedanahalist poissi narrida, kui nad poleks autoriteetidelt vastavat eeskuju saanud.

Ärge andke neile seda eeskuju. Las neile jääb see õigustatud uskumus, et kõik erinevad, kõik on võrdsed.

 

30. mail kell 13.00-19.00 toimub Tallinnas Vabaduse väljakul Maailmapäev. Tule sõprade ja kogu perega ja vaata, mida on maailmal Sulle pakkuda! Vaata ka ürituse kava: www.maailmapäev.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee