Maailmapäev

Eluks vesi – eluvesi! 

Merle Voola, MTÜ Damota juhataja, 22. mai 2015 06:00
Veekanistrite vahetusel pumba ümber tekkinud loigud (jaanuar 2015). Foto: Sarunas Falkauskas
Tihti jätab Aafrika valgete inimeste hinge vastandlikke tundeid: kurva noodi vaesusest ja haigustest või tundub sealne elu siiras, rikkumata ja tõeline.

Olles Euroopa elutempost kurnatud, viib sealne siirus tõesti teisele lainele. Tundub, et kõik, mis Euroopas omab mingit väärtust, on ühtäkki täiesti tähtsusetu. Need tunded on omased eriti siis, kui kogunevate asjade hunniku alt vaevu hingata suudame ja siis end järsku Aafrikas avastame.

Need kaks maailma, mis on inimeste liikumise kaudu teineteisega kohtunud ja rikastanud meie teadmisi, täiendavad meid seni, kuni oleme valmis mõistma seda kõike, mis on meist nii erinev. Meil on lihtsam, kui silmad, mis näevad sedasama maailma hoopis teise nurga alt, on valmis muutma ka tähendust sõnadel, nagu aeg, lubadus, ausus ja eetika või Eluvesi.

Etioopias on iga päev hommikusele ärkamisele taustaks ortodoksi muusika. Ent kui hommik algab vaikusega, on selge, et lisaks puuduvale muusikale algab päev ka elektrita. Elektri puudumisega kaasneb sageli vee puudumine, kuid on ka erandeid. See annab vaikuses ärkamisele üllatusmomendi. Iga päev, mis algab koos muusika ja kraanist tuleva veega, annab põhjuse rõõmustamiseks.

Sageli on ka linna parimas hotellis vesi kolmeks päevaks kadunud. Ämbrid, mis duširuumis seisavad, tuleb alati täita, et vee puudumise korral oleks tualeti kasutamine võimalik. Kui aga ämbrid on tühjad, on mõistlik toa uks avada ja hõisata "Oha jallem!" ehk "Vett ei ole!" ning seejärel ulatada ämber ukse vahelt hotellitöötajale. Kuskil hotelli ümbruses asub konteiner, millest virk töötaja ämbreid hotelli erinevatele korrustele veab. Konteineris aga jagub vett ainult päevaks.

Argipäev, mis algab vaikuses, kuid mulksuva kraaniga, on luksus. Suuremale osale etiooplastele ongi pesemine luksus, samuti vähimagi näljatunde järel söömine. Päriselu asub lihtsast hotellist 50 meetri kaugusel, kus on tuhanded perekonnad pesuveeta. Vihmaperioodist on möödas neli ja pool kuud. Selle ajaga on veetase langenud nii madalale, et puurkaevu pumbad ei jõua maast regulaarselt vett pumbata. Kollaste veekanistrite järjekorrad on sadade meetrite pikkused ja ooteaeg kestab kohati kuni kuus tundi. Kaevuäärsed lombid, kuhu kanistrite vahetusel on vesi loksunud, korjatakse kannuga anumasse eraldi seisvas järjekorras. Seda teevad tavaliselt lapsed. Viriseda pole millegi üle, sest iga ootaja saab lõpuks oma osa. Nägudest võib lugeda, et ootamise aeg ei tundu kellelegi kurnav, sest tegu ei ole tassimisega või mõne muu raskema tööga.

Tundub, nagu oleks veenappus plaanipärane aeg just naistele hingetõmbeks. Ehitised aga, mis valmistatakse savist ja põhust, seisavad ja ootavad vihmaperioodi. Jõedki on kuivanud. Nii käiakse sageli maha mitmeid tunde, et toiduks vajaliku veeni jõuda.

Jõudes oma koju, heaoluühiskonda, saan teateid, et palvetada vihma pärast. Olukorras, kus veepuudus on ellujäämiseks vajalik, kuid kaudselt minust tuhandeid kilomeetreid eemal, palutakse abi palveks. See palve ei jää mu südame servale lihtsalt rippuma, sest alles mõne nädala eest nägin neid järjekordi ja sitkeid naisi, lapsi veenõude raskuse all. See palve käib minuga kaasas iga päev, kui pesen potti või ennast. Mõte sellest ei käi minuga kaasas kui haletsus etiooplaste raske elu üle. Neil on kindel teadmine, kes annab neile õigel ajal eluks vajaliku vee – jumal.

Meil siin on küll vannivesi, neil aga Eluvesi!

 

30. mail kell 13.00-19.00 toimub Tallinnas Vabaduse väljakul Maailmapäev. Tule sõprade ja kogu perega ja vaata, mida on maailmal Sulle pakkuda! Vaata ka ürituse kava: www.maailmapäev.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee