Kommentaar

Toomas Alatalu | Esihõikajatest ja kvoodiimmigrantidest (21)

Õhtuleht.ee, 21. mai 2015 16:52
Foto: GIOVANNI ISOLINO
Eesti poliitikast on kadunud sära – vaid neljafraktsioonilist riigikogu taaslootnud vanad erakonnad on uues seisus küll võimu säilitanud, ent harjumust suurelt mõelda ju pole ja aeg kulub minimängudele maksude ja rahaga. Sestap on parim aeg populistidel ja kõigil oma tundi oodanuil millegagi silma paista ning süüdimatuid hõikeid jagub – paraku jätkuvalt ka rahva jaoks kõige tundlikumates valdkondades, mille hulka kuulub migratsioon.

Mis teha, kui Euroopa suured pole õppinud ja osalt ka ei taha totralt alustatud kriise ja mõttetuid sõdu õigeaegselt lõpetada. Kriisi arulageda (ent kellelegi kasuliku!) käitlemise näiteks toon meelsasti selle, kuidas ELi ladvik saatis 32 korda Ukrainasse oma eriesinduse, et saavutada korruptant Julia Tõmõšenko vabastamise vanglast, enne kui Kiievis käinud peaminister Andrus Ansip ütles kuldsed sõnad: "Ei saa ühe daami saatusega siduda suhteid terve riigiga." Hea oli, et jäädi kuulama ja õnneks lahvatas kohe ka Euromaidan.

Samal teemal

Mõttetu kodusõja osas tasub mäletada Lääne-Euroopa vastuseisu USA presidendi G. Bushi väljamõeldud põhjusega sõjale Iraagis (mida Eesti ja muu Ida-Euroopa ruttas toetama), mille primitiivne mõte asendada sunniidid šiiitidega pani tegelikult aluse tänaste kvoodiimmigrantide tootmisele.

Paraku rääkis mullustel Euroopa parlamendi valimistel Läänemere piirkonnas vaid üks kandidaat sellest, et mõttetud sõjad tuleks lõpetada. See mõte ei jõudnud meediasse ega ka valijateni, sest kõik olid juba harjunud otsapidi sõjas elamisega – alates 2001. aastast. Sõda seal ei seganud ju siin enamikku. Kuni sõda polnud enam teleekraanil, vaid koputas uksele ja hakkas üle lävepaku astuma. 

Eesti kohe nõus 

Ühel hetkel tuli ELi ladvikul tõele silma vaadata. Oma osa etendas selles kindlasti ELi välisministriks saanud kommunistist-sotsialistist itaallanna Francesca Mogherini ja Itaaliasse saabunud immigrandid otsustati kohustuslikus korras laiali jagada. Täiesti uus põhimõtteline otsus, ent see rippus õhus juba rohkem kui aasta ja nüüd tuli end näidata 28 riigi valitsustel, kes pidid "uue solidaarsuseilmingu" oma rahvale selgeks tegema.

Eesti ühekülgselt kujunenud euroladvik käitus, nagu võis oodata. Elik – kohe nõus, pole probleemi, nagu teatas Siim Kallas. Indrek Tarand oli valmis isegi mõne pagulase oma juurde võtma.

Päevapealt sündisid ka ees seisvat rännet tervitavad meediajuhtkirjad ja see kõik toimus enne seda, kui hakkasid tulema teated, et üks, teine ja kolmas riik, nende hulgas ka suurriigid, on kvootide alusel jagamisele vastu. Mida siis need meie näiliselt kõige suuremad Euroopa poliitköögi tundjad hõiskasid? Arvasid, et nii jääbki, mida üks Brüsseli seltskond arvas?

Kui seejärel üks asjatundja väitis, et võrreldes Poolaga oleme saanud liiga suure kvoodi, tuli kohe meelde Eesti soovimatus teada Lätis-Leedus toimuvat, kuid võrdlus samasuguse minevikubaasiga naabritega toob alati tõe välja. Poola võimalikust kvoodist – 962 – on märksa olulisem teadmine, et Leedu peaks vastu võtma  207, Läti 220 ja Soome 293 pagulast. Just nendega tuleks Eesti kvooti – 326 – kõrvutada ja küsida: kuidas säärane number sündis? Ehk millega tegelevad meie esindused Euroopa Komisjonis ja selle kümnetes instantsides?

Pole juhus, et Saksamaal visiidil olnud president Toomas Hendrik Ilves pidas  vajalikuks toonitada, et "tuleks arvestada ka nõukogude-aegset immigratsiooni." Seda siiski tinglikus kõneviisis, mis presidendi puhul riigis, mille valitsus on kvoodimeelne, on mõistetav.

Samas – kui palju me ise tegelikult sellele asjaolule viimastel aastatel oleme rõhunud? Arusaadavalt mitte eriti, sest meilt on nõutud teatud asjade unustamist ja poliitilist korrektsust. Ent kas seda on teinud ka lätlased ja leedulased? Oleks ikkagi huvitav teada, miks nende kvoodid on väiksemad? Nimetatud kahe riigi esindajad Brüsselis ei kuulu nende kilda, kes on kohe kõigega nõus, vaid võtavad asja rahulikult ja teevad maksimumi, et seista oma rahvuslike huvide eest. 

1944. aastaga ei saa võrrelda 

Kuigi kohalikud asjatundjad tõmbasid  kärmelt paralleele 1944. aasta paadipõgenikega, on tänaste meritsi Euroopasse jõuda üritajate koosseis midagi muud. Tullakse tõepoolest Liibüast, mida on raske riigiks pidada, sest sel pole praegu sisuliselt ei põhja- ega lõunapiiri. Põhjas, mere ääres on kaks omavahel võitlevat võimukeskust, neist eraldi seisavad välismaalaste kontrolli all olevad naftaleiukohad ja sadamad ning kõigi nende vahelt valgub põgenikemass, mis komplekteeritakse Liibüast lõunas asuvates riikides. Sealse vaenutegevuse vallandasid pärast Liibüa diktaatori Gaddafi kukutamist tegevuseta jäänud jõud, sest Euroopa suurriike ei huvitanud peale nafta kättesaamise miski ja Liibüa sõna otseses mõttes hüljati. Täpsemalt – jäeti äärmuslaste tallermaaks.

Mõistagi polnud juhus, et paralleelselt Brüsselist tulnud kvootideotsusega saabus ka info – tuleb arvestada, et Islamikalifaat on sokutanud paadipõgenike hulka oma võitlejaid, kelle ülesanne on värvata Euroopast uusi poolehoidjaid, et siis koos tagasi minna. Hea seegi, et peeti vajalikuks hoiatada ja just see asjaolu peaks sundima meid tõsiselt suhtuma pakutavasse osalusse suurriikide lühinägeliku poliitika tulemusena tekkinud humanitaarkatastroofi lahendamises. Hõisata pole siin midagi ja tuleb võtta kontakt lätlaste ja leedulastega, kellel on nüüdseks selgelt parem stardipositsioon.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee