Repliik

Repliik | Inimväärne vanaduspõlv on ka üksiku põhiõigus (35)

Ivi Eenmaa, riigikogu liige, Reformierakond, 21. mai 2015, 16:56
Ivi EenmaaFoto: Tairo Lutter
Öeldakse, et jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm – topeltrõõm. Eriti tunned seda siis, kui mingil põhjusel oled oma kodus üksi jäänud ja tööturul vanuse või olemasoleva hariduse tõttu mitte eriti nõutud. Ja kõike ei jaksagi enam teha.

Kui kahe pensioniga sai enam-vähem ära elatud, siis üksi jäädes läheb raskeks. Just Reformierakond on alati seisnud pensionide järjepideva tõstmise eest isegi siis, kui masu ajal langetati riigisektori töötajate palkasid. Mäletan selgelt neid poliitikuid, kes valjuhäälselt nõudsid pensionide kinnikülmutamist või isegi vähendamist. Lätis näiteks nii läkski. Reformierakonna ühene seisukoht oli ja on, et toetamist vajavad eelkõige need inimesed, kes enam ei jaksa või veel ei ole suutelised iseseisva eluga toime tulema ehk – eakad ja lapsed. Kindlasti on see üks nendest motiividest, miks meie toetajaskonna märkimisväärne osa kuulub nii eakatele inimestele kui ka noortele peredele. Nii ka jääb. Muidugi, üksikul pensionäril on raske toime tulla. Aitavad küll kokkuhoidlikkus, nutikus, elujõud ja oskus väikese rahaga toime tulla ning seejuures väikestest asjadest rõõmu tunda. Kuid sellest tingimata ei piisa.

Emotsionaalset tuge ja seltskonda on riigil keerulisem pakkuda, kuid rahaliselt saame siiski ulatada abikäe. Seepärast on hea, et koalitsioonileppesse sai kirja ka punkt, mille eesmärgiks on toetada just üksinda elavaid pensionäre. Praeguse tegevuskava järgi rakendab valitsus 2017 aastast toetusskeemi, mis parandab üksikute pensionäride toimetulekut. Detailid on hetkel veel töös, kuid riigi eesmärgiks on toetada üksikuid pensionäre igaaastaselt enam kui 10 miljoni euroga.

Kuid ainult raha ei aita. Meie eakad inimesed on sisemuses uhked ja nad ei kurda. Isegi siis, kui ollakse ihuüksi ja kõrvalt on läinud kõik need inimesed, keda usaldati ja armastati. Elu elatakse põhimõtte järgi, et tuleb hakkama saada ja kõik. Ja kui siis kohe enam kuidagi ei saa, ei teatagi alati, kelle poole pöörduda või mida ette võtta.

Mul oli väga valus vaadata pilte ja lugeda lugu vanaprouast, kes kahe karguga rühkis bussipeatuse poole, mis asus tema kodust kolme kilomeetri kaugusel. Esimese asjana mõtled – ei või olla! Siis mõistad, et see ongi paljude Eestimaa paikade reaalsus. Ja paraku ei käi puuduta need mured vaid pensionäre, aga ka koolilapsi ja tavalisi tööinimesi.

Kui linnadevaheline ühistransport on nii korraldatud, et näiteks Tallinnast Pärnusse pääsed pea iga tunni järel, siis kindlasti ei ole võimalik nõnda käia Põlva lähistelt tööle Võrru ja vastupidi. Vahel tekib küsimus, millega tegelevad tegelikult meie lugupeetud maavanemad ja omavalitsusjuhid? Kindlasti ei ole asjad nii halvad igal pool. Tean vallavanemaid ja sotsiaaltöötajaid, kes vajadusel sõidutavad oma kandi inimesi kasvõi isiklike sõiduvahenditega sinna, kuhu vaja. Kahjuks on selline suhtumine siiski pigem erand, kui reegel. Millega on siis ikkagi tegemist – ükskõiksuse ja saamatusega või küsimusega, mis isiklikult ei sega elamist ja ülemuseks olemist? On  nad kõik ju määratud või valitud olema riigi käepikenduseks inimesele.

Miks ma sellest kirjutan? Kavandatav riigireform, nimetagem seda nii, võib kõlada inimkaugena ja bürokraatlikult, kuid õigel kujul võimaldaks ta just läbi omavalitsuste poolt pakutavate võimalike teenuste kaudu jõuda samm-sammult inimväärse elukeskkonna poole. Jah, parimad arstid ja haiglad jäävad ikka Tallinnasse ja Tartusse, sama ülikoolidega, kuid heatasemelised koolid kodukandis, toimivad raamatukogud ja sotsiaalasutused ning abivalmid ametnikud ja head naabrid leevendavad üksindustunnet. Olen sügavalt veendunud, et sellise süsteemi vereringeks jääb eelkõige hästi toimiv ühistransport. Elanikkonnas  kasvab eakate inimeste osakaal, kes erinevatel põhjustel ei kasuta isiklikku autot. Õigus inimväärseks eluks peab laienema kõigile, toogu see meile kohustusi kui palju tahes.

Seda pole ju palju palutud. Ka ei maksa see kõik nii palju, et me ei suudaks. Ja kui inimene, kus tahes ta ka ei elaks, tunnetab, et temast hoolitakse, muutub ka väike raha suureks. Kõigile, sest seda jagub rohkem. Siis saame ka rõõme rohke jagada ja muret jääb vähemaks. Eriti üksikutel, teinekord vägagi unustatud inimestel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee