Kommentaar

Ilmar Raag | Reaalsus meie venelastest (213)

Ilmar Raag, valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik, 20. mai 2015, 18:16
Ilmar Raag Mati Hiis
Poolteist nädalat tagasi seisin rivis õppusel Siil. Äsja oli lõppenud lahingharjutus, kus kompaniiülem oli peatanud rünnaku võitlejate kurnatuse tõttu. Seda juhtub siis, kui võitlejad on teist ööd järjest maganud vähem kui neli tundi ja seejärel kogu päeva jooksnud mööda vihmast metsa, nii et hämaruse saabudes raputavad külmavärinad läbimärga keha. Siis kompaniiülem otsustaski, et targem on lasta meestel veidi sooja saada ja magada, et üksus oleks ka järgmisel päeval võitlusvõimeline.  Mõistlik. Aga ma ei unustanud nii lihtsalt oma võitlejate aukuvajunud silmi ja asjatut unistust kas või korra leida aega söömiseks.

Oluline oli aga see, et seal rivis sain teada, et olime võidelnud koos venelastest kaitseliitlastega Narvast. Kui parimaid nende seast autasustati, siis jooksid nad Kaitseliidu ülema juurde sinimustvalge lipp käisel. See pilt meenus mulle, kui lugesin Mart Helme soojas tugitoolis kirjutatud Õhtulehe artiklit “Müüt meie venelastest”, kus ta kirjutab, et venelaste kodumaa on Vene impeerium. 

Ma olen nüüd segaduses. Kas mu venelastest relvavendadelt peaks sinimustvalge lipu käise pealt maha rebima ja asendama selle Georgi lindiga, sest see tundub meie ettekujutusega nendest rohkem sobivat? Ja ikkagi on selles loos mõra, sest tõsine Georgi lindi fanaatik pigem sureks, kui kannaks kõikide nähes sinimustvalget. Võib olla teeks ettepaneku ära unustada, et Vabadussõjas olid Narva vene gümnasistid ühed esimesed, kes astusid relv käes bolševikele vastu?

Tegelikult saan ma muidugi aru, miks peamiselt immigrantidest vene elanikkond Mart Helmet hirmutab, aga tema artiklis on kaks suurt viga. Väga suurt viga.  Esiteks ta käsitleb kõiki venelasi ühtse massina ja kinnitab: "Ma tean, mida ma räägin."

Kummatigi ei too ta ühtegi allikat, mis kinnitaks tema käsitlust.  Kus on faktid? Muidugi me teame, et ta on elanud Moskvas, aga allikate puudumine sunnib vägisi arvama, et Helme kannatab sotsioloogilise lühinägelikkuse sündroomi käes. See on hälve, mille puhul usutakse, et isiklik tutvusringkond esindab kogu maailma mitmekesisust. Nii on teinekord raske aru saada, kuidas sinu ühiskonna mingid inimesed võivad valimistel hääletada mingi vastaspartei poolt, kui sa ei tea kedagi, kes selle partei poolt hääletada tahaks.  Samal ajal tõestavad sotsiaalteadused kerge vaevaga, et ühe ja sama ühiskonna sees on väga erinevate hoiakutega inimesi. Tõsi, selle nähtuse mõistmist raskendab tõsiasi, et mõni väiksem rühm võib olla kärarikkam ja luua oma kisa raevukusega mulje, et ta on suurem, kui tema tegelik osakaal ühiskonnas. Umbes nii nagu paljud inimesed kardavad lennukisõitu, mis aga statistika põhjal on ohutum liiklusvahend kui auto, mida üldse ei kardeta.

Helme käsitluses on kogu venekeelne elanikkond Eesti suhtes vaenulik, aga isegi pronksiööl tuli tänavatele vaid umbes 3000 märatsejat, samal ajal kui ainuüksi Lasnamäel on venelasi 100 000.  Mida tegid teised? Vaid aasta pärast pronksiööd arvas 71% eesti venelastest, et Eesti on nende kodu. Mullu detsembris toetas 69% Eesti venelastest Eesti kuulumist Euroopa Liitu ja tervelt 37% toetas kuulumist NATO-sse, samal ajal kui Kremli jaoks on NATO vaenlane number üks. Muidugi ei näita need numbrid, et Eesti venelased oleksid 100% Toompeale ustavad puudlid, aga nad ei näita välja ka vastupidist.

2014. aasta meediakasutuse uuring  Eestis näitas, et ainult veerand siinsetest venelastest saab lõviosa oma informatsioonist Moskva telekanaleist, ülejäänud vaatavad ka muud meediat, ning tervelt 32% vaatab koguni eestikeelset ETVd

Mõni patoloogiline imperialist 

Et mitmesuguste uuringute rägastikus veidi selgust saada ja tulemusi lihtsustada, siis võib Eesti venekeelse elanikkonna jagada kolmeks. Iseseisva ja demokraatliku Eesti pooldajaid on venekeelsest elanikkonnast umbes pool, enamasti on nad ka valinud ka Eesti kodakondsuse. Nende probleemid on eestlaste omadega sarnased, aga eestlased võivad tajuda seda teistmoodi. Kui eestlastele ei meeldi aktsiisimaksu tõus, siis käsitleme seda rahva meelepahana Toompea suhtes, aga kui venelastest Eesti kodanikele ei meeldi sama asi, siis öeldakse, et tegemist on Kremli karvase käega. Mööngem, et siin on probleem, aga oluline on, et need venelased ei sea kahtluse alla Eesti iseseisvust ja demokraatiat.

Seejärel on meil tegemist ükskõiksete venelastega, keda mitmesuguste uuringute kohaselt on 20–35%. Neid poliitika ei huvita, nad ei ole eriti haritud ja nende peamine soov on leida tööd, armastust ja äraelamist. Nemad on truud eelkõige sellele, kes pakub stabiilsust ja majanduslikku kindlustunnet.

Ja seejärel on viimane kriitiline grupp, mis jaguneb omakorda mitme voolu vahel. Neid on Eesti venelaskonna hulgas 15%–30%. Seal on palju Venemaa kodanikke, aga ka nn halli passi omanikke. Selles kirjus grupis võib leida mõne pensionäri, kes on elanud kogu oma teadliku elu Nõukogude Liidus,  kuid ka noore haritlase, kes on Eesti riigi poliitikas pettunud. Lisaks veel mõne patoloogilise suurvene imperialisti, kes moodustavad isegi selle grupi sees vähemuse.

Meil on arvamuse- ja südametunnistusevabadus ja nii ei tohiks meid häirida ka kellegi Georgi lint. Punaseks jooneks on aga vägivald, vihakõne ja avaliku korra rikkumine. Sama, mida riik karistaks ka ükskõik mis teise rahvuse puhul. 

Tark ja hooliv venelane 

Mida me selle teadmisega peale hakkame? Kõigepealt tuleb aru saada, et ka väike radikaalne vähemus võib ühiskonda kaosesse paisata. Breivik ei esindanud Norras kindlasti enamust, aga ka selle ühe mehe poliitiline terror suutis vapustada kogu Euroopat. Taolise kriisi olukorras muutubki eriti tähtsaks see, millised on eri ühiskonnagruppide suhted. Oluline on see, kui palju on suudetud hoida oma sõpru ja liitlasi, sest üksijäämine on allakäigu algus. Tuletame meelde, et pronksiööl oli väljas vaid 3000 venelast, aga täna teeb Helme retoorika kõik, et järgmise kriisi ajal oleks neid väljas juba palju rohkem. Sest Helme sõnum on, et ta ei suhtu sõbralikult ühessegi venelasesse, ta tahab neid kõiki terroriseerida. "Ja seni, kuni nad meid ei karda /…/  ei õnnestu meil venelastest Eesti riigist lugu pidavaid ja lojaalseid kaasmaalasi teha."

Mina suhtun sellesse retoorikasse täiesti eitavalt kahel põhjusel. Esimene põhjus on pragmaatiline. Strateegilise julgeoleku loogika algab arusaamast, et sa pead pidevalt endale liitlasi leidma ja neid hoidma. Mõelgem, miks on Venemaale vaja, et ta otsiks endale liitlasi Hiinast Venezuelani või endisest islamivõitlejast Kadõrovist kuni moslemitevastase Marine Le Penini? Või miks pidi USA enne Iraagi ründamist kokku panema liitlaste koalitsiooni, nagu ta enda armee ei oleks piisavalt tugev. Kas eestlased on nii suured ja ülbed, et võivad ära põlata need venelased, kellega nad jagavad ühiseid huvisid iseseisva Eesti paremaks muutmisel? Kas see venelane, kes tahab olla okas meie ühise Siili seljas, ei kõlba sinna?

Minu teine põhjus on inimlik. Ma olen näinud tarku ja hoolivaid demokraatidest venelasi ja ma ei taha neid sõpradena kaotada.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee