Kommentaar

Urmas Reinsalu | Pole mõtet karta soolaseid trahve – kõige soodsam on järgida seadust (94)

Urmas Reinsalu, justiitsminister, IRL, 18. mai 2015, 17:52
Foto: KAAREL TIGAS
Aasta algul tõsteti kriminaalkuritegude eest ette nähtud rahalise karistuse miinimumpäevamäär 3,2 eurolt 10 eurole ning nüüd plaanitakse tõsta sama kõrgeks ka väärteotrahvi määra (seni neli eurot).

Viimati muudeti kõnealuseid päevamäärasid aastal 2001, kui väärteo trahviühik moodustas palga alammäärast ühe kahekümneviiendiku. Praegu moodustab see vähem kui ühe sajandiku, sest miinimumpalk on tõusnud 2001. aasta peaaegu 100 eurolt ligi 400 euroni. Selle kõneka arvutuse tulemusena võib teha järelduse, et neljateistkümne aastaga on seaduserikkumine läinud inimestele ligi neli korda odavamaks. 

Õige hõlma ei hakka keegi 

Enamiku inimeste rahakotti ei mõjuta trahvimäärade muutmine mitte kuidagi. Seaduskuulekal kodanikul ei ole ilmselt kunagi olnud põhjust mõtelda, mida tähendab väärteotrahvi miinimumpäevamäär. Selline südamerahu on tema enda valik – sest õiguskuulekus on talle norm, mitte kõrvalekalle.

Kuna enamik väärteomenetluse rahatrahve määratakse liiklusrikkumiste eest, siis on täiesti kohane, et aruteludes on keskendutud eelkõige liikluskultuurile. Loomulikult ei kaota trahvisumma suurendamine liiklusrikkumisi ilmast ära. Selleks on liikluskultuur liiga mitmekihiline ja keerukas valdkond, millega politsei ja siseministeerium tegelevad iga päev. Kuid kahtlemata on karistusel oma jõud, ja kui me tahame, et karistus mõjuks, et sellest õpitaks, ei saa trahvid olla liiga väikesed.

Teisalt muidugi ei tohi need olla ka liiga suured. Kui senise neljaeurose trahvimäära juures jäävad karistused vahemikku 12–1200 eurot, siis määra tõstmise korral saaks järgmisel aastal mõjutada rikkujat 30–3000 euroga. 3000 eurot on väga suur summa ja selle väljateenimiseks peab olema juba mõndagi korda saatnud, näiteks põhjustama purjuspäi liiklusõnnetuse ja sündmuskohalt põgenema.

Sealjuures on tähtis, et mitte iga rikkumine ei võimalda maksimaalset – praegust 1200eurost või tuleviku 3000eurost – trahvi. Konkreetse rikkumise maksimaalne karistusmäär on kirjas seaduses. Nii saab keelava fooritulega ristmikule sõidu eest mõista liiklusseaduse järgi trahvi kuni 50 trahviühikut ehk kuni 200 eurot. Kavandatava muudatuse alusel oleks maksimaalne trahv seega 500 eurot. Üldiselt määratakse trahve aga karistusmäära keskmises vahemikus, täie rangusega koheldakse üksnes tõeliselt nahaalseid ja korduvaid rikkujaid. 

Jutud trahvimasinast on müüt 

Pole põhjust karta, justkui käivituks nüüd mingi hirmus trahvimasin. Rahatrahve ei hakata määrama mehaaniliselt, vaid menetlejale jääb kaalutlusõigus: ta arvestab konkreetse teo ja selle toime pannud isikuga. Samuti plaanib justiitsministeerium selle teemaga seoses üle vaadata nii-öelda karistustundlikesse rühmadesse, näiteks alaealistesse ja eakatesse puutuva. Niisiis ei tähenda trahvimäärade 2,5kordne tõus sama suurt trahvisummade kasvu.

Seetõttu ei suurene loomulikult nii palju ka riigieelarve tulud. Kuigi liiklustrahvidel on riigieelarves oma koht, ei ole trahvide esmane mõte rahakogumine. Trahvi mõte on kindlustada õiguskuulekust.

Riigi ülesanne on hoolitseda selle eest, et trahvi saanud inimesel oleks võimalik oma karistus kanda ja trahv ülearuste probleemideta ära maksta. Selle nimel tahame pikendada trahvi vabatahtliku tasumise aega 15 päevalt 30-le – nii on võimalik tasuda trahv ühe palgaperioodi jooksul. Samuti on meie soov soosida senisest enam võimalust tasuda trahv ositi, seda eriti kiirmenetluses.

Raha on tundlik teema, ja nii on mõistetav ka tulisevõitu reaktsioon väärteotrahvide suurendamise plaanile. Kuid mind paneb imestama arusaam, justkui oleks väärteotrahv midagi argist ja loomulikku, millega iga inimene on arvestanud ja nüüd on pere eelarve ohtu sattunud. Ei ole nii. Kiirust ei pea ületama, turvavööd peab kasutama nii endal kui ka tagaistmel sõitval pereliikmel, kollase fooritulega tasub pidurdada, mitte kiirendada – ning mitte trahvihirmus, vaid seepärast, et nii on enda, oma pere ja kaaskodanike suhtes mõistlik. Inimene teeb ise oma valiku õiguskuulekuse ja õigusrikkumise vahel.

Justiitsministeerium on hakanud seadusemuudatust ette valmistama ja hea õigusloome tava järgi saavad peagi kõik huvirühmad teha oma ettepanekud. Mul on hea meel, et diskussioon on elavalt käima läinud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee