Eesti uudised

Noor suhtekorraldaja proovis, kuidas on elada ilma internetita (9)

Karoliina Vasli, 15. mai 2015, 07:00
PASSIIVNE INTERNETIKASUTAJA: Maarja Kirtsi elas kaks nädalat internetita. Tõsi, kolleegide kaudu ta sellega siiski veidi kokku puutus, ent Kirtsi sõnutsi pole tema töö puhul teisiti kuidagi võimalik.Foto: Laura Oks
Internetiaktivist Maarja Kirtsi lülitas end eksperimendi mõttes kaheks nädalaks netist välja. Facebooki ta selle aja jooksul taga ei igatsenud, küll aga internetipanka.

"Kas sa oled ikka elus," uuriti Maarja Kirtsilt aprilli lõpus telefonitsi, kui ta Skype’is tükk aega ei reageerinud.

Tegelikult tegi Eesti Interneti Sihtasutuse avalike suhete juht Kirtsi omamoodi eksperimenti.

ICT Week tehnoloogianädalal toimunud konverentsil "Interneti päev 2015" taheti rääkida sellestki, kuidas näeb välja elu, kus oled sõna otseses mõttes võrgust väljas. Sestap leiti, et keegi võiks konverentsi eel kaks nädalat internetita hakkama saada.

"Alguses mõtles meie sihtasutuse juhataja Heiki Sibul, et kasutaks mõnda noort näitlejat, kes oleks aktiivne ja viskaks ehk veidi nalja ka. Kes tänapäeval nõus on? Ehk ainult suure raha eest," ütleb Kirtsi.

Nii teataski ülemus Kirtsile – sina võitsid. Ta alustas 27. aprillil ja lõpetas möödunud pühapäeval.

"Alguses oli päris põnev, mis nüüd küll saab," meenutab Kirtsi.

Ajakirjanikuna mõtlen, et enim tunneksin puudust uudisteportaalidest ja Facebookist, ent Kirtsi sõnutsi talle see muret ei valmistanud.

"Kõige rohkem tundsin puudust ikkagi internetipangast. Paberil arveid enam ei tule ja ülekandeid teha ei saanud," märgib ta, lisades, et nii saidki vajalikud maksed tehtud alles selle nädala hakul.

Kirtsi töötab avalike suhete alal, mis põhimõtteliselt tähendab reporterite päringutele vastamist, pressiteadete koostamist ja asutuse e-kanalite haldamist. Kuna ta internetis käia ei saanud, pidi ta pidevalt teiste abi paluma.

Talle prinditi töömeile ja muud vajalikku materjali välja ning mõne Twitteri säutsu kirjutas ta näiteks paberil valmis ja kolleeg riputas selle oma arvuti kaudu üles.

"Midagi tegemata ei jää, aga hästi palju aega kulub ning teiste töökoormus suureneb," nendib ta.

"Mõni ökoinimesest töökaaslane vaatas hirmunult lehekuhja mu laual, mis muudkui kasvas."

Kirtsi tunnistab, et tema valdkonnas on internet hädavajalik. "Kujutate ette, et tuleksin näiteks mälupulgal oleva pressiteatega teie toimetusse. Mis näoga mind vaadataks? Ja selle ajaga oleks juba nii palju jõudnud muutuda, kas see teadegi enam värske oleks," räägib ta.

Aga mis eksperiment see ikka on, kui töökaaslaste kaudu siiski internetti kasutad – kas või näiteks Twitteri säutsude jaoks?

Kirtsi nendib, et eks ta omamoodi passiivne internetikasutaja oli. "Valik oleks muidugi võinud olla tõesti ka see, et asutuse kanalid kaks nädalat vaikivad, aga see polnud asja eesmärk, vaid ikka see, et meie tööd on tänapäeva maailmas pea võimatu teha."

Kirtsi rõõmustab, et sel perioodil suhtles ta inimestega palju enam vahetult ning kirjutamise asemel helistati. Lükkan piinlikkustundega oma mobiiltelefoni laual eemale, kui Kirtsi räägib tänapäeva moehaigusest – kõik istuvad nutitelefonides, kuigi seltskond on ümberringi.

"Korra proovisin ka, aga mis mul seal vaadata, kui internetti pole," sõnab ta, kui ühes situatsioonis vestluskaaslaste pilgud telefonis olid.

Kirtsi tunnistab, et vähemasti praegu tundub talle, et pärast eksperimenti kasutab ta oma telefoni tunduvalt vähem.

"Täna jätsin ka sülearvuti töö juurde, tavaliselt ikka võtsin koju kaasa ja kodus esimese asjana avasin selle," ütleb Kirtsi tööpäeva õhtul intervjuud andes.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee