Kommentaar

Kari Käsper | Õigus varjupaigale kui igaühe üleilmne turvavõrk (49)

Kari Käsper, inimõiguste keskuse juhataja, 13. mai 2015, 17:47
Foto: Andres Varustin
Oleme ühiskonnas harjunud sellega, et kui meil on tervisehädad või jääme töötuks, siis võime arvestada ühiskonna solidaarse toetusega, mis hüvitab suure osa ravikuludest või tagab mõneks ajaks sissetuleku, et ennast taas jalule saada.

Igaüks ei vaja sotsiaalkaitset võrdses ulatuses ja mõni võib-olla mitte kunagi, aga sellest hoolimata maksame makse üpris solidaarselt, sest leiame, et sellist asja on vaja. Samasugust solidaarsust pakub üleilmselt igaühe õigus varjupaigale. 

Samal teemal

Õigus põgeneda 

Inimõigused on ühtlasi omamoodi üleilmne kaitsevõrk, mis ideaalis tagab, et kõik inimesed saavad elada minimaaltasemel inimväärikat elu lihtsalt seetõttu, et nad on inimesed. Üldiselt on igal riigil kohustus hoolitseda selle eest, et inimõigused oleksid tagatud kõigile neile, kes selles riigis elavad. Selle kohustuse ränk rikkumine võib viia riigisisese ülestõusuni või riigivälise sõjalise sekkumiseni humanitaarkaalutlustel. Aga mida teha juhul, kui riik ei suuda või ei taha inimõigusi tagada või, mis veel hullem, riik ongi inimõigustele kõige suurem oht?

Sellel eesmärgil on 1948. aastal ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni ja teistesse rahvusvahelistesse baaslepingutesse sisse kirjutatud õigus küsida ja saada varjupaika teisest riigist. See Immanuel Kanti universaalse külalislahkuse põhimõtte rakendamine tähendab, et igaühel meist on õigus põgeneda teise riiki, kui meie oma riik meie elu või tervise ohtu seab. See on kõige viimane kaitsevõrk surma, piinamise või muu eriti ränga inimväärikuse rikkumise eest. Õnneks peab seda õigust kasutama vaid väga väike arv kogu maailma üle seitsmest miljardist inimesest. Aga selle võimaluse olemasolu on oluline päästerõngas paljudele.

Varjupaigasüsteem toimib. Alati mitte nii hästi, kui vaja, aga tänu sellele on miljonid inimesed, kes muidu oleks hukkunud, saanud oma elu edasi elada. Paljudel nendest on teeneid ka kogu inimkonna ees, ajaloost on meil tuntud eelkõige Saksamaalt põgenenud filosoof Hannah Arendt, näitleja ja laulja Marlene Dietrich, teadlane Albert Einstein ja kirjanik Thomas Mann, Tšehhist põgenenud endine USA välisminister Madeleine Albright, filmilavastaja Milos Forman ja kirjanik Milan Kundera, Ungarist põgenenud helilooja Bela Bartók, Venemaalt põgenenud kirjanik Vladimir Nabokov, filmilavastaja Andrei Tarkovski ja tantsija Rudolf Nurejev. 

Pagulane riigipeaks 

Eestiski sai sellel aastal Kurdistanist pärit restoranipidaja Kurwan esimese varjupaiga saanuna Eesti kodakondsuse, mis näitab, et pagulasstaatus viib lõpuks püsiva lahenduseni. Teine võimalus on, et olukord koduriigis paraneb ja inimene saab sinna tagasi kolida, et oma elu kodumaal jätkata. Paljud pagulased ja nende järeltulijad on ju ka Eestisse tagasi tulnud pärast iseseisvuse taastamist; ühest neist on saanud lausa meie riigipea. Seega peaks ka Eesti riigi ajalooline kogemus ütlema, et varjupaiga andmine on hea mõte.

Pagulasõigusega loodud kaitsevõrk on paraku aga täpselt nii tugev, kui tõsiselt riigid oma kohustusi võtavad, nende hulgas meie oma Eesti riik. Seni oleme ajanud pagulaste suhtes tõrjuvat poliitikat ega ole tahtnud oma panust anda pagulasi oma riiki elama võttes. Ehk on see olnud lihtsalt nii uudne küsimus, sest oleme pigem ise ajaloos pidanud repressioonide eest põgenema ega oska ennast nüüd asendada nende rolli, kes teisi võiks aidata. Oma osa mängib ehk ka see, et paljudel pole teise nahavärvi või usutaustaga inimestega isiklikku kokkupuudet olnud ning kujundavad oma hoiakuid vaid meedia või, veel hullem, äärmusliku propaganda abil, mis levitab hirmu, ebakindlust ja kahtlusi, mis aitavad kaasasündinud empaatiavõimet neutraliseerida. 

Sõnadest tegudeni 

Tähtis on ka see, et võtaksime vastu pagulasi objektiivsete kriteeriumide alusel, olenemata nende lähteriigist. Ukrainlase eelistamine süürlasele või sudaanlasele pole mitte ainult (neo)rassistlik, aga tahame ju ka ise, et see universaalne kaitsevõrk, mida inimõigused pakuvad, kehtiks kõigile diskrimineerimata. Kui väidame vastupidist, siis liigume ohtlikult kaugel teel, mille lõppu võime eelmise sajandi eriti võigaste kogemuste põhjal ette ennustada.

Vahemere paadipõgenikud on täna need, kes on olnud sunnitud kasutama oma õigust varjupaigale. Meil on võimalik ümberasustamise abil mõni tulevane uppumissurm ära hoida või leevendada mõne juba ELi riiki jõudnud asüülitaotleja olukorda, pakkudes talle võimalust Eestis pagulasstaatust küsida. Need on konkreetsed sammud, mis näitavad solidaarsust teiste riikide ja rahvastega paremini kui miski muu.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee