Kommentaar

Toomas Alatalu | US Army Minskis, hiinlased Moskvas, moonid Kiievis (6)

Toomas Alatalu, vaatleja, 12. mai 2015, 16:38
Foto: Laura Oks
Kahtlemata olid venemaalased, kellest enamiku majanduslikule virelemisele pole endiselt lõppu näha ja kes jälle tunnevad end muu maailma poolt nurka surutuna, ära teeninud pikalt ette valmistatud peo Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 70. aastapäeva tähistamiseks. Nii sõjaväeparaadi, mida on nüüd sel päeval peetud 20 aastat jutti kui ka efektse ajalooetenduse nägemise. Iga soovijagi sai liikuda Surematu Polgu ridades, mille idee on laenatud Ladina-Ameerikast ja seisnes sõjas hukkunute ja osalenute fotode ühiskandmises-näitamises. 

Halb üllatus Kremlile 

Nagu kõik Vladimir Putini võimupäevil ette võetu, oli ka uus manifestatsioon rahvusvaheline tänu mujal elavate kaasmaalaste kaasamisele ja vajadusele rõhutada – meile elab kaasa kogu maailm.

Paraku on see Kremli poliitika tulemusena osutunud kahe otsaga mänguks, sest ei keegi muu kui Putin pidas Armeenia genotsiidi aastapäeva äsjasel tähistamisel 24. aprillil vajalikuks möönda, et maailmas on neofašismi, radikalismi ja antisemitismi kõrval pead tõstnud ka russofoobia.

Võib väita, et see on reageering poliitikale, mida Kreml on ajanud tõusvas joones 2007. aastast peale ja mis tipnes kahe naaberriigi territooriumide sõjaga hõivamisele kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid eirates. Kui Gruusias toimunu ajal polnud demokraatlik maailm valmis Kremli jultumusele reageerima, siis Ukraina puhul ei aidanud ka agressioonile vahetult eelnenud Sotši olümpia tseremooniate lummus – enamik maailma riike ei aktseptinud Venemaa käitumist ja kehtestas sanktsioonid, et sundida Kremlit oma poliitikat muutma.

Demokraatlik maailm oli Venemaa panust Hitleri-Saksamaa purustamisse arvestades siiani päri Moskva sooviga tähistada eraldi tema võitu Suures Isamaasõjas (1941–1945). Sestap marssisid 2010. aastal Punasel väljakul ka väeüksused USAst, Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Poolast.

Moskva uus vallutamisvaimustus muutis suhtumist antud daatumi tähistamisse, mida – öelgem otse – Kreml selgelt ei oodanud. Nii kujuneski seis, kus 68 riigist ja organisatsioonist, kellele saadeti kutse tulla 9. mail Moskvasse, läkitati sinna tipppoliitikud vaid napilt 20st. Ülejäänud olid esindatud reeglina Moskvas resideerivate suursaadikutega. Et üritust boikottisid just Euroopa riigid ehk selle kandi esindajad, kust kõnealune sõda üle käis ja suurema osa kohaletulnutest moodustasid riigid, kellel Suure Isamaasõjaga otsest pistmist polnud, siis tähendas see 9. mai võiduparaadi nn. rahvusvaheline sisu täielikku muutumist. Hiina, India ja Mongoolia sõdurid andsid paraadile küll koloriiti juurde, kuid ähmastasid selle algmõtet ja peaideed. Laias laastus öeldes toimus  Kremli Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika sõprade kogunemine ajendatult peoperemehe suurest sõjalisest võidust 70 aastat tagasi.

Praktilist väärtust omas prestiižikülalistest vaid Hiina liidri Xi Jinpingi saabumine suure saatjaskonnaga, kellega sõlmiti hulk majanduskokkuleppeid. Ent seda n-ö ürituse-väliselt. Ürituse osalejate arv oli viimase hetkeni lahtine ja kõikuv. 24. tunnil saabus Usbekistani president Karimov, mis tegi võimalikuks viie Kesk-Aasia liidri kohtumise ja algsest suurema SRÜ liidrite kokkusaamise.

Valgevene president Lukašenka oskas aga üllatada – oli 8. mai õhtul Moskvas ja 24 tundi hiljem seal tagasi, ent võttis vahepeal vastu koduse sõjaväeparaadi, kus peale Venemaa väeosale marssis ka USA õhujõudude 40-liikmeline orkester. Sügavalt sümboolne, et see sünnib Minskis, kiitles Lukašenka ise.

Kui lisada, et Ukraina võttis  Georgi lintide asemel kiirkorras kasutusele punase mooni hukkunute mälestussümbolina, siis nägi kolmnurk Moskva–Minsk–Kiiev 9. mail kardinaalselt teistsugune välja, kui kõigest nädal tagasi julgeti mõeldagi. Ja miski ei tõota vanasse seisu tagasipöördumise võimalust. 

Naabrite asemel kauged külalised 

Et Venemaa on kiirestiarenevate turgudega ühenduse BRICS eesistujamaa, siis eeldati kõigi selle liidrite saabumist, ent Brasilia vasakpoolne president, kes veel mullu keeldus minemast USAsse, teatas mõni aeg tagasi leppimisest Obamaga ja jättis Moskvasse tulemata. Räägiti ka Nicaragua presidendi saabumisest, ent kohale jõudsid vaid Kuuba ja Venezuela liidrid.

Aafrikast lisandus Lõuna-Aafrika presidendile 91aastane Zimbabwe president Robert Mugabe, paaria Briti Rahvaste Ühenduses, kes tuli mõistagi sanktsioonide all elamise kogemusi vahetama.

Egiptuse kindralist president Abdel Fattah El-Sisi on arvestatav liider, ent Palestiina juhi Mahmud Abbasi nägemine tuletas kohe meelde, et Iisrael ei saatnudki – lubaduste järjekorras – presidenti, spiikrit, eriesindajat, vaid oli esindatud suursaadikuga. Ei maksa unustada, et Venemaa ja Iisrael leppisid 2009. aastal kokku, et ei luba moonutada senist käsitlust Nõukogude Liidu osast Teises maailmasõjas.

Nagu teada, kõlaski Putini ja Merkeli pressikonverentsil 10. mail küsimus Molotovi-Ribbentropi paktist, mida Putin ruttas harjunud skeemi kohaselt kaitsma, kuid Merkel tegi kõhklematult selgeks, et tegu oli rahvusvahelise õiguse rikkumisega.

Euroopast Moskvasse tulnuid võis ette aimata – riigid, kus pole unustatud Müncheni 1938. aasta sobingute järel toimunut ja eelistatakse Brüsseliga parajal distantsil olla ehk siis Tšehhi president ja Slovaki peaminister.

Edasi riigid, kes rõhuvad ühisele usuruumile Venemaaga ehk Serbia, Makedoonia, Küprose president ja Kreeka parlamendi esimees. Lõpuks valitsused, kellel on midagi võita erisuhtest Venemaaga (gaasijuhtmed jmt.) ehk Sloveenia ja Ungari, kes saatsid lõpuks kohale vaid välisministri.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee