Peter Dinklage (Reuters / Scanpix)

Sellenädalases "Troonide mängu" episoodis ("Kill the Boy") toimusid, nagu tavaliseltki, erinevates Westerose piirkondades võimupositsioonide tugevdamised. Seekordne episood andis aga oma alltekstidega väga palju materjali endale lähenemiseks kolonialismi perspektiivist.

Ettevaatust: arvustus sisaldab spoilereid!

Postkoloniaalsesse diskursusesse sobituvaid mõisteid ja väiteid olen ma kasutanud varasemaltki. Kui varem olen nimetatud suuna terminoloogiat pildunud törts siia ning sinna, siis seekordne episood hoidis mind läbivalt selle metodoloogia kütkeis.

Kuigi "Troonide mäng" väärib ka laiemat, võib-olla isegi teadustöö tasemel kolonialismi aspektide analüüsimist, siis sellenädalasest episoodist lähtuvad teemapüstitused teen – arvustusele omaselt – põgusalt.

Harpüia pojad on salapärane grupeering, mis kandub tänasest episoodist varasematessegi, kuid kellest ma ei ole veel suuremat juttu teinud. Kolonialismi perspektiivist vaadetes on tegemist endiste isandatega või nende käsilastega, kes on oma positsiooni kaotanud. Teatud mõttes on nad muutunud Daeneryse valitsuse ajal ise subalternideks, Gayatri Chakravorty Spivaki poolt absolutiseeritult – „kõnevõimeta" alamateks.

Harpüia pojad on aga väljundiks sellest alluvussuhtest vabanemiseks. Irooniliselt hakkab siin tööle Frantz Fanoni idee, et dekolonisatsioon nõuab alati vägivaldset sooritust. Iroonia seisneb selles, et seda vägivaldset dekolonisatsiooni viivad läbi endised orjapidajad.

Kuid Daenerys leiab, et positsioonilt kõigutatud isandatele tuleb ulatada leppekäsi. Selleks taastab ta vana võitluste traditsiooni. Eks näis, kas sellest ka abi on ning kas revolutsionäärid pöörduvad ratsionaalse (mõistliku) dekolonisatsiooni, mis tähendab sõltuvussuhete austamist, poole.

Sõltuvussuhted viivad meid ka Müürile, kus Jon Snow loob pretsedenditu liidu "tsiviliseerimata" nii-öelda vaba rahvaga. Viimaste suunas on sarjas olnud läbivalt täheldada borealismi ilminguid. See tähendab põhjas elavate rahvaste teatavat eksotiseerimist. Sellise kuvandi loomine on olnud omane ka saksa kolonisaatorite puhul Eestimaa aladel läbi mitmete sajandite.

See kattub Edward Saidi kontseptsiooniga orientalismist, mille kohaselt Lääs on enda jaoks konstrueerinud kuvandi idamaadest, kuid see pilt ei pruugi vastata tegelikkusele.

Ka "Troonide mängus" on nii-öelda vabast rahvast loodud teatav kuvand, mis presenteerib neid metsikute, tahumatute ning ebatsiviliseeritutena. Sellest luuakse ka näide, kui Sam peab Gillyt harimatuks, sest viimane ei tea nii-öelda üldlevinud teadmisi.

Kuid Jon Snow liidu uudsus ei tulene ainult sellest, et koos haaratakse relvad ühise vaenlase vastu, vaid ka sellest, et tunnistatakse kõigi rahvaste võrdsust.

Orjatemaatikaga suhestub hästi ka Ramsay Bolton. Tegemist on tegelasega, kelles tundub olevat süvenenud teatav alaväärsuskompleks, sest varasemalt oli talle omane sohilapse staatus. Miks muidu on tal vajalik kõiki vaimselt orjastada? Aga nagu ma juba ühes varasemas arvustuses mainisin, siis isand vajab orja selleks, et tunda end isandana; ori ei tunne ennast isandata samuti orjana.

Ramsay iseloomus on vajadus tunda ennast isandana. Seetõttu on istutatud ekstreemsusesse kalduv alaväärsustunne Theon Greyjoysse. Kuid „orjastada" üritab Ramsay ka Sansa Starki. See väljendub väites, et viimseni madaldatud Theon on neiule kõige lähedasem isik, kes veel elus on. Siin näeme tahet viia Sansa sarnasele tasemele, kui seda on Theon.

Episoodis näitab kaudselt nägu ka kontseptsioon jus primae noctis. See tähendab maakeeli esimese öö vahekorra õigust, mis oli meessoost isandatel oma alamate värskete naisabikaasade suhtes.

Kuigi episoodis otseselt ei öelda, et oleks kasutatud sellist õigust (selle kasutamisest reaalses elus ei ole samuti piisavalt tõendeid leitud), siis viidatakse sellele, kui karistusaktsioonile, mida viidi läbi, kui alam ei teavitanud isandat oma pulmast.

Lõpetuseks aga siiski midagi kolonialismivälist.

Huvitav oleks teada, mis juhtus Valyria linnaga. Tyrioni ning Jorah vestlusest võis välja lugeda, et justkui oleks linna hävitanud kataklüsmiline sündmus, mis võiks olla ehk vulkaanipurse.

Kuigi tõenäoliselt on Valyria puhul tegemist Atlantise allegooriaga (kuigi viimane uppus), sest mõlemas hävinesid väidetavalt kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid, siis minu arvates võib näha sarnasust ka Pompei linnaga, mis mattus Vesuuvi vulkaanilise tuha ning laava alla.

Kuigi episood oli kokkuvõtvalt väga hea, siis väikese kahjatsemistunde tekitas Varblaste puudumine. Tore oleks juba näha, kas ja kuidas maksab Cerseile kätte tegu, millega ta andis ekstremistlikule usuliikumisele riikliku võimupositsiooni.

Jaga artiklit

2 kommentaari

U
Unt  /   14:01, 14. mai 2015
Sellise soga kirjutamise eest makstakse raha?
M
marge  /   11:08, 13. mai 2015
Ebameeldiv oli lugeda, liiga palju võõrsõnadega eputamist ja targutamist.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis