Taasiseseisvumisjärgses Eesti poliitikas pole varem olnud koalitsiooni, kus esimesest päevast peale omavahel kaklema hakatakse. Ka eriarvamused erakondade sees pole vähemasti nii kirglikul kombel varem avalikkuse ette jõudnud. 

Häälest ära koalitsiooniorkester 

Uus on ka olukord, kus hädade põhisüüdlasena nähakse Reformierakonda. Varem on ju  probleemid ikka koalitsioonipartnerite kaela veerenud. Kui oravapartei ongi korraks komistanud, siis on kiiresti tõustud, valgelt ülikonnalt tolm maha raputatud ja edasi ilus oldud. Nüüdne seis teeb reformierakondlased närviliseks. Varasem terav poliitiline kuulmine on ühtäkki kadunud, nagu oleks elevant kõrva peale astunud. Kuidagi ei saa koalitsiooniorkestrit häälde, timmi palju tahad.

Otsustamist kaua enam edasi lükata ei saa, jokutatud on küllalt. Kolmapäevases ETV "Foorumi" saates nõustusid selle valitsuse mõlemad rahandusministrid, nii Sven Sester kui ka Jürgen Ligi, opositsiooni esindajatega ühes asjas: muud teed pole, kui kulusid jõhkralt kärpida. Ent see on lihtne loosungina, aga oi-oi kui valus igas valdkonnas ja igale ministrile  eraldi.

Kindlasti pole kärpimine kirvetöö, et saadad aga allasutustele käsulaua, et üks, kaks või kolm protsenti kulusid vähendada, kamandad ametnikud joonele ja koondad iga kahekümnenda. Pigem on see kannatlik riigiaparaadi peitliga õhemaks uuristamine. Otsustamisele peab eelnema põhjalik audit, kui efektiivselt üks või teine ametkond praegu toimetab. Riigikontroll oleks siin ehk abiks ja küllap oleks mõttekas seni tehtud auditidki üle lugeda. Seni on riigikontrolli juhtide riigikogu puldist kõneldud mõtted pälvinud küll meedia ja opositsiooni tähelepanu, aga koalitsioonipoliitikutele olnud tüütu pirin.

Võimalikele kokkuhoiukohtadele on osutanud nii asjatundjad kui ka tundlikumad kodanikud. Alustada võiksid poliitikud iseendast ehk lõpetada erakondade ületoitmine riigieelarvest. Vabaerakonna algatusel kogutud ja riigikogule mullu sügisel üle antud ligi 4000 allkirja jäid tähelepanuta nii parlamendi eelmise kui ka praeguse põhiseaduskomisjoni enamuse poolt. Tulemus oli küüniline otsus suunata (loe: uputada) erakondade riigi poolt rahastamise küsimus justiitsministeeriumisse. Miks küüniline? Aga praegune justiitsminister oli 2003. aastal ise tollal kehtima hakanud rahastamissüsteemi üks loojaid, sest teadis täpselt, kui palju on riigiraha vaja, et Res Publica valimisvõlg ära maksta.

Tõenäoliselt annab kokku hoida riigiettevõtete nõukogudes, Eesti Pangas, mitmesugustes sihtasutustes, mida on igas valdkonnas tekkinud juurde nagu seeni pärast vihma. Ehk tuleks ükskord kokku lugeda ja rahvale ka ausalt välja öelda, mitu tuhat inimest Eestis teenib praegu leiba puhtalt Euroopa Liidu raha jagamisega? 

Aktsiis ei tõsta majandust 

Alles siis, kui riigiametite kulud kärbitud, võiks ettevaatlikult maksudele ligineda, ühtlasi silmas pidades, et maksud ei ole lüpsimasinad valimislubaduste katmiseks ja et aktsiiside tõstmine pole kunagi ühe riigi majandust turgutanud.

Et aktsiisimaksud on tarbija käitumise mõjutamise vahend, seda õpitakse juba gümnaasiumi majandusharus. Kütuseaktsiisi tõstmine kahjuliku tarbimise vähendamise sildi all on ikka tõeline hookuspookus. Aga kui ka printsiibilt õiged aktsiisitõusud ületavad tundliku piiri, ennustavad spetsialistid hoopis soovitule vastupidist tulemust: majanduse pidurdumist ja illegaalse majanduse elavnemist.

Reformierakonna eestkõneleja Jürgen Ligi on mitu korda ülbanud, et opositsioonil pole tõsiseltvõetavaid maksupoliitika ideid. Vale. Vabaerakonnal on plaan, kuidas maksupoliitika abil reaalselt majandust elavdada. Kui tõsta tulumaksuvaba miinimum 400 euroni kuus ja selle katteallikana tulumaksumäär 24%-le, kasvaks 80% Eesti palgasaajate reaalne netopalk. Turule jõuaks suur hulk vaba raha, millest enamik läheks kohe käibesse. Inimesed kasutaksid rohkem omamaiseid teenuseid, ostaksid head Eesti toitu, ostaksid seni kättesaamatuks osutunud tarbekaupu – tulemusena laekuks riigikassasse sadu miljoneid lisaeurosid tarbimismaksuna. 

Rikkusemaks tuleb niikuinii 

Häda on selles, et nii kaua, kui püsib Reformierakonna võim, või vähemalt nii kaua, kui selle erakonna seisukohti kujundavad praegused otsesed ja varjatud liidrid, koalitsioonis  maksudiskussiooni ei algatata. Ei kuulata akadeemikuid ega praktikuid. Arutelu väärivaks ei tunnistata millegipärast näiteks varamaksu teemat, millele on mitu korda tähelepanu juhtinud Ardo Ojasalu ja Olari Taal. Ometi ei ole meil rikkuse maksustamisest tulevikus pääsu.

Ei ole arutatud võimalust kasutada praeguse kuupõhise maksuarvestuse asemel tunnipõhist süsteemi, mis annaks võimaluse töötada osalise tööajaga, kui tööandjal terveks kuuks tööd ei jätku. Praegune süsteem ei soosi osalise tööajaga tööd, sest tööandja peab sotsiaalmaksu tasuma ikka terve miinimumpalga pealt. Tunnipõhine arvestus aga võimaldaks töötada mitmel töökohal ja tooks tõenäoliselt eriti maal töökohti juurde ning annaks tööturul oma võimaluse väikelapse mammadele, tudengitele, vähenenud töövõimega inimestele.

Muinasjutus kohtub laps 12 kuuga, kes teda aitavad ja lõpuks võidab ikkagi hea kurja. Kuidas lõpeb meie praeguse paigaljooksukoalitsiooni lugu, pole veel selge. Küllap jätkub valitsuspoliitikuilgi nõuandjaid – ettevõtlusorganisatsioone, kodanikeühendusi, spetsialiste. Kui ainult jätkuks mõistust head nõu kuulda võtta.

Positiivne näide, sotsiaalministeeriumi tööhõivereformi pikem hoovõtt, on vähemasti olemas.