Eesti uudised

EESTLANNA EHA NEPALI MAAVÄRINA KESKMES: värvilisest maailmast sai mustvalge maailm… (14)

Karoliina Vasli, 7. mai 2015 07:00
Eha Ernits Nepali pealinna Katmandu tänaval. Foto: Erakogu
"Kivid vihisesid minu pea kohalt läbi ja ümberringi läks süsimustaks. Ma ei näinud oma kättki," meenutab Nepalis maavärina üle elanud Eha Ernits. Ta ütleb, et selles olukorras polnud paanikaks aegagi, tuli tegutseda ellujäämise nimel.

Ilmselt on kõik kuulnud kaheteistliikmelisest Eesti turismigrupist, kelle üks liige 25. aprillil Nepali maavärinas hukkus. Möödunud pühapäeval jõudsid ülejäänud reisilised viimaks kodumaale tagasi. Kolmapäeval kohtun neist ühe, tallinlanna Ehaga südalinnakohvikus. Olen kohmetu ja otsin sõnu, kuidas tundlikule teemale läheneda. Eriti veel seetõttu, et Eha on mu kolleeg, kelle pärast ka ise südant valutasin.

Samal teemal

Ent Eha on optimistlik ja kirjeldab alustuseks, et unistas juba pikemat aega mägedesse minekust. Tüüpilised linnareisid pole temale. Pool aastat pakkumisi vaadanud, otsustas ta viimaks reisifirma Sandberg pakutu kasuks. Reisile läks ta üksi, ent klapp ülejäänud seltskonnaga oli kohe hea.

24. aprill oli esimene päev, kui seljakotid seljas, kõrgustesse rühiti. "Päevaga vast 1,6–1,8 kilomeetrit sai käidud. Mõtled küll, mis vahemaa see on, aga seal üles rühkides kulub ka 100 meetri peale pool tundi," räägib Eha.

Ööbiti tillukestes teemajakestes, kus olmetingimused üsna askeetlikud – väike kööginurgake ja ase, kus magada. Ent just argioludest tahtsidki Eesti reisisellid välja saada. Torkas silma, et kohalikel olid nutitelefonid, iseasi oli muidugi levi, mis oli peaaegu olematu.

Kaardimajaefekt

Ka 25. aprillil jätkati samas vaimus. "Imeilus loodus – jakid rahulikult söömas, värvilised lilled, põõsad. Värvid on seal üldse eriti erksad, kohalikud ei kanna tumedat, vaid ikka kirevaid riideid," märgib Eha.

Hakkas vihma sadama, ent sellest end suurt häirida ei lastud. Kõnniti Langtangi orus ja kõrgus maapinnast oli selleks hetkeks juba üle 3000 meetri. Idüll lõppes veidi enne südapäeva, kui algas maavärin, mil tugevust 7,9 magnituuti.

"Maa liigub, maapinda tulevad lõhed ja majadesse praod – minu ettekujutus maavärinast oli selline," ütleb Eha.

"Mina ühtegi sellist maalõhet ei näinud, aga hakkas lihtsalt tunne, nagu keegi liigutaks su jalgade all vaipa. Hästi ei jaksa püstigi seista."

Endast eespool kauguses nägi ta kõrget musta sammast, mis imekiiresti tuulega nende poole liikus – see oli liustik, mis tuli alla ja korjas endaga kaasa muda, kive ja liiva. Eha läheduses oli kosk, mille all oli oja, mis jõudis otsaga jõkke. Ojal olid liivakruusakivist kaldad, mille varju Eha kükitama tormas.

"Kivid vihisesid minu pea kohalt läbi ning ümberringi läks süsimustaks. Ma ei näinud oma kättki. Värvilisest maailmast sai mustvalve maailm," meenutab Eha.

Kulus 10–15 minutit, kuni olukord viimaks pisutki rahunes. "Maapind oli kaetud 10–15 sentimeetri paksuse halli lumekihiga. Selline novembrikuine lörtsiilm."

Maavärin oli teinud ka puudega üks null ja endisest kaunist looduspildist olid alles vaid pildid fotokaameras.

Ehal vedas ja ta pääses praktiliselt kriimudeta. Tema läheduses oli üks Jaapani mees, kes oli pihta saanud. "Nägu oli verine ja ütles: vaata, kui suur auk peas. Ta oli minestamiseäärel ja tema jalanõud olid ära lennanud. Üritasin neid leida, aga sodikiht oli nii suur," räägib Eha.

Surm oli silmapilkne

Reisilised kõndisid veidi maad edasi, kus oli suur kaljurahn. Sinna tuli ka teiste riikide turiste kokku. Tuli otsustada, mis edasi. Ent üks eestlanna oli puudu. Mindi veidi maad tagasi ja hüüti tema nime. Tulutult. Peagi ta leiti, ent aidata polnud enam kedagi.

"Ta oli üsna lageda koha peal ja kivid sadasid talle kõikjalt kaela," nendib Eha.

Ilmselt oli ta surnud silmapilkselt. "Imelik mõelda, alles ju viskasime kõik koos nalja ja nüüd siis nii..."

Veidi maad eemal oli rahvuspargi kontrollpunkt, kus olid ka mõned sõjaväelased. Seltskond liikus sinna. Kokku kogunes õhtuks 50–60 inimest. Väiksemaid kivilaviine tuli kogu aeg, joosti sõna otseses mõttes edasi-tagasi, et mitte pihta saada. Kaks ja pool tundi pärast katastroofi lendas neist üle helikopter. Ilmselt oligi tegu nii-öelda luurekopteriga, et olusid kaardistada. Üks maja oli enam-vähem terve, kuigi mudakihiga kaetud. Kuna sooja oli vaid umbes 10 kraadi, otsustasid eestlased siiski sinna magama minna. Kogu aeg valitses kambamehetunne – kuna vihma sadas, vahetati omavahel riideid, et kellelgi külm ei hakkaks. Magedat vett toodi kosest.

"Suure katla peal keedeti teed. Vahepeal oligi vist lihtsalt kuum vesi koos soola ja suhkruga, peamine, et soojem hakkaks," kostab Eha.

Ja muigab. Talle meenub, et eestlastel oli kaasas purk lahustavat kohvi. Kohalikud märkasid seda ja uurisid, kas võiks sedagi veele lisata. Tagasihoidlikult pandi kolmekümneliitrisesse katlasse mõned lusikatäited kohvi. Vee maitset see ilmselgelt ei muutnud. Kõhutäiteks keedeti riisi.

Kohapeal sidemeid polnud, aga õnneks oli seltskonnas arst, kes andis vajadusel inimestele puhastusvahendeid, sidemeid ja rahusteid. Kui näiteks Eestis oli sel ajal online-meedia pilte ja uudiseid täis, siis nemad olid maailmast täiesti ära lõigatud. "Väike transistor oli, kust tõmmati antenn välja ja üritati mingitki teavet saada, muud ei midagi."

Öö oli ärev, kuna laviine oli palju ja maa värises pidevalt. Kui mõni ka sai sõba silmale, siis Ehal see ei õnnestunud. "Öö oli nii, nii pikk. Mõtled küll, et võiks juba hommik olla, aga siis vaatad, et kell alles kaks."

Kell kaheksa hommikul saabus esimene kopter ja inimesi hakati ära viima. Ehal ja veel neljal eestlasel õnnestus saada päeva viimase kopteri peale.

Ta ütleb, et turistide seas rabelemist kohtade pärast polnud, arvati, et küll tuleb koptereid veel. Hiljem selgus, et teised eestlased said sealt minema alles järgmisel neljapäeval. Eha ja ta kaaslased lennutati pealinna Katmandusse ühele sõjaväelennuväljale.

"Ootasime kopteri kõrval, mis nüüd edasi saab. Sõjaväelased rääkisid omavahel ja ühel hetkel lükati väravast välja. Küsisime, kas nüüd ongi goodbye? Ja nii oligi."

Eha imestas siis, et nimesid ega midagi üles ei märgitud. Helikopteris oli ka väikseid Nepali lapsi, kelle vanemaid ei paistnud kuskil. Nad läksidki lihtsalt omasoodu linna. Eha märgib, et siis ta veel imestas, aga hiljem sai aru, et seal ongi tõesti kõik nii kaootiline.

Katmandus oli paras kaos. Paljud majad olid maatasa ja inimesed lagedatel platsidel, parkides ja staadionidel. Ehitati endale kiledest uusi eluasemeid ja veeti ühes gaasipliite ja balloone, et saaks vähegi süüa teha. Eha ütleb, et ahervaremetest siiski rääkida ei saa, uuemad majad olid püsti, aga vanadest majadest polnud midagi alles peale rusuhunnikute.

Eha kiidab, et aukonsul ja teised ametnikud aitasid neid väga palju ja nii oli võimalik ka kodustega ühendust saada. Esimesed sõnumid oma mobiiltelefonilt saatis Eha juba sõjaväelennuväljal, ent suurem osa neist ei läinud läbi. "Kirjutasingi vaid "elus". Sai vähemasti öelda, et olen veel olemas," nendib ta.

Eile oli Ehal esimene tööpäev. Ta tunnistab, et kohati tundub see kõik veel kui sürreaalne unenägu, kõik pole veel kohale jõudnud. Ta arvab siiski juba praegu, et kogu see kogemus andis talle jõudu näha asju teise pilguga. Eestis nägeleme igapäevaste asjade üle, aga muu on palju olulisem. Ta loodab edaspidi ka ise rohkem teiste abistamisele pühenduda. Nepaligi puhul valmistab talle muret ennekõike kohalike edasine saatus. Oli ju turism nende peamine sissetulek ja nüüd on sellega aastateks kriips peal. Ka inimeste kodud on maatasa.

Mõni tund pärast intervjuud Eha helistab ja tunneb muret, et ega ma nii-öelda nutulugu tee. "Ma soovin, et sõnum oleks ikka optimistlik. Tuleb eluga edasi minna," rõhutab ta.

Eha ei tee praegu pikki edasisi plaane, kuid reisimiskirge need sündmused temas ei kustutanud. Mis võiks olla tulevikus sihtpunktiks? "Näiteks Gröönimaa," kostab ta.

Samal teemal

30.05.2015
Viige tagasi oma toiduabi!
23.04.2015
"Ehkki me ei kohtu enam iial, on Gea justkui ikka matkakotiga maailma avastamas…"
13.04.2015
7,3! Nepali raputas taas võimas maavärin
12.04.2015
GALERII ja VIDEOD | Nepalis oli taas tugev maavärin - magnituudiga 7,3