KIUSAMISE MITU NÄGU: Enamjaolt on kiusatav üksi ja kiusajad võivad moodustada kamba, kellega koos endast nõrgemat ründama hakatakse. Vägivald ei pea olema alati füüsiline, vaid võib olla ka vaimne. (PantherMedia / Scanpix)

"Mida peaksin mina kui ema tegema? Kas pean õpetama enda last, kuhu oleks kõige valusam vastu lüüa?" küsib ema, kelle laps on langenud koolivägivalla ohvriks ja kes on seetõttu viimse piirini viidud. 

Merle (nimi muudetud) poeg alustas kooliteed möödunud sügisel ning kooliminek tekitas nii talle endale kui lapsele elevust – uute sõprade ootus, iseseisvumine, igasuguste teadmiste omandamine. Toona ei aimanud ­Merle, et just tema laps on see, kes peab, selle asemel, et kaaslastega mängida, end nende eest hoopiski kaitsma õppima. ­Merle selgitab, et ta ei arva üldse, nagu oleks tema laps paipoiss, vaid teab, et on temagi poisikrutskeid täis nagu nad kõik selles eas. Kuid seda, et poeg kedagi kuskil nurga taga peksmas käiks nii, nagu temaga tehakse, Merle ei usu.

"Kas tõesti ei õpetata kodudes, et endast väiksemaid ja ­väetimaid ei kiusata, vaid aidatakse?" on Merle nõutu. "Kaua ma pean kuulama, et mu last ­hoitakse staadionil palliruumis luku taga või siis lihtsalt hoi­takse mitmekesi kinni ja lüüakse?"

Merle lisab, et seniajani on ta toimuvat kõrvalt vaadanud ja kuulanud, sest tegelikult ei poolda ta üldse lapsevanema sekkumist laste omavahelistesse ­tülidesse. Tema sõnul peaksid lapsed suutma enda asjad ise klaarida, kuid kuskilt tuleb temalgi piir ette. Mida aga ette võtta? 

Pekstakse teineteist saabastega vastu pead 

"Mida mina kui ema nüüd tegema peaksin? Kas pean oma lapsele ka õpetama, kuhu oleks kõige valusam vastu lüüa?" küsib Merle ja lisab teise mõttekäigu, kuidas ehk kiusamist ohjes hoida: "Koolid peaksid tunniplaani lisama tunni, kus vähemalt kord nädalas kiusamisest ja selle tagajärgedest räägitakse."

"Minu kooliajal oli samuti kiusamist, aga see algas pigem põhikoolis," räägib Anneli (nimi muudetud), kelle laps on praegu viiene. Ta lisab, et kuulates teiste lapsevanemate jutte, mis koolides toimub, on tal juba praegu tekkinud kerge hirm enda lapse koolimineku ees: "Ma ausalt ei kujuta ette, kus nii väikesed lapsed üldse selle mõtte, et keegi neile ei meeldi, võtavad?"

Elen (nimi muudetud) ütleb, et temagi laps on kodus rääkinud, kuidas mitte ainult poisid,vaid ka tüdrukud teineteise kallal vägivallatsevad.

"Algklasside puhul olen märganud, et pigem ongi just mitte vaimne, vaid füüsiline vägivald. Aga ega ainult poisid ei vehi, tüdrukud ikka ka. Pekstakse teineteist saabastega vastu pead, lüüakse raamatuga või torgitakse pliiatsitega. Valus on vaadata muidugi, kui laps nutab ega taha kooli minna ja õpetaja nõutult käsi laiutab, sest lastega rääkimine pole kasu toonud. Kui olen märganud, olen ikka mõne karmima sõna öelnud. Seepeale kiusajad tõmbuvad tagasi. Ma muidugi ei tea, mis tagajärjed sel on – kas hakatakse rohkem kiusama või lõpetavad nad selle ära," räägib Elen.

Laps otsib tähelepanu?

Enda kooliajast ta midagi sellist nagu tema laps kodus räägib, ei mäleta: "Eks muidugi oli neid, kes kellelegi halvasti ütlesid või lõid, aga algklassidest ma seda nii küll ei mäleta. Ma ei tea, kas pole vanematel laste jaoks aega või peavadki nad normaalseks sellist omavahelist võitlust, aga selles, et väike laps tahab olla teisega paha, ma ei usu. Nende emotsioonide taga on kindlasti midagi enamat – ehk tahavad nad tähelepanu ja teavad juba, et muudmoodi seda ei saa, kui midagi halba tehes? Sest nii on õpetatud kodus – olles hea laps, ei märka sind keegi, aga tee pahandust ja kohe oled tähelepanu keskpunktis. Ehk on põhjus kuskil siin ja aitama peaks nii kiusajat kui kiusatavat?"

Politsei: kiusamisele viitav käitumine järjest nooremate seas

Politsei- ja piirivalveameti vanemkorrakaitseametniku Kristel-Liis Kaunismaa sõnul on nõu saamiseks politsei poole pöördunud lapsevanemad, kelle laps käib lasteaias või algkoolis. Kaunismaa saab enda kogemuse põhjal öelda, et kiusamisele viitav käitumine hakkab silma järjest nooremate laste seas. Lasteaialaste puhul väljendub kiusamine näiteks mänguasjade äravõtmises, hammustamises, näpistamises või löömises. Vägivalla põhjuseid võib Kaunismaa sõnul olla mitu: "Teatud vaimse tervise rikked, mille puhul lapse käitumine võib teisi häirida.

Samas võib laps olla kodus väärkoheldud või on näinud pealt, kuidas vanemad omavahel vägivalda tarvitavad. Kolmas võimalus on, et laps jäljendab filmides või arvutimängudes nähtut." Seadusest tulenevalt alla 14aastase lapse puhul politsei menetlust ei alusta, juhtumi kohta tehakse teade omavalitsuse lastekaitsetöötajale.

Abi vajavad mõlemad – nii kiusaja kui ka kiusatav

Perekeskus Sina ja Mina kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Ene Raudla ütleb, et koolikiusamisest rääkimine pole kaebamine ja kiusamise korral on kõige tähtsam, et laps räägiks oma probleemist tema jaoks usaldusliku isikuga, sest ta ei suuda kohe enda eest seista. "Kui lapsevanemad õpetavad kiusatavale enda eest seismise viise ja võtteid, mis võivad omakorda vägivalda õhutada, on see nagu ahelreaktsioon, millel ei olegi lõppu," räägib Raudla, et avalikustada tuleks kõik kiusamise juhud ning mitte piirduda vaid "miks" küsimusega, vaid otsida lahendusi.

Raudla sõnul tuleks lastele õpetada tülisid lahendama sõbralikult. Raudla ütleb, et abi ei vaja vaid kiusatav, vaid ka kiusaja, kelle hirm võib olla teinekord suuremgi kui kiusataval: "Tal on palju energiat, ta on sõnaosav ja oskab teisi mõjutada. Populaarsus võib olla näiline ja tegelikult on kiusajal endal hirm, et teda võidakse kiusata. Tegelikult teda ei sallita ja tal on tõsine hirm saada hüljatud. Mida julmem kiusaja, seda suurem on tema hirm, et teda hakatakse kiusama." Kui kiusatav räägib, tuleb teda Raudla sõnul kuulata ja uskuda nii, et laps tunnetaks, et teda on mõistetud. Näiteks üks laps, kelle kiusamisega koolis tõsiselt ei tegeldud, rääkis oma loo Raudla vastuvõtul ja lõpuks küsis temalt: "Kas sa tegelikult ka usud mind või teed ainult näo, nagu usuksid?"

Raudla ütleb, et kiusatakse neid, kes millegi poolest erinevad: näiteks on targem, väiksemat kasvu, paksem, aeglasem, vaesem, rikkam. Et kiusamist on olnud ajast aega ja võimalik, et seda on praegu rohkem kui varem: "Raskest ajast minnakse läbi ja väljutakse agressiivse käitumisega. Kui vaatame täiskasvanute maailma, tulevad mudelid paljuski sealt. Lapsed ei ole pimedad ega kurdid, ja laps, kes on kodus kogenud armastust ja headust, ei tuleks selle pealegi, et kedagi kiusata. Probleem on kiusaja kodus."

Jaga artiklit

137 kommentaari

Ly  /   17:41, 5. mai 2015
Kooli kiusamine on tõsine probleem ja sellega tuleks kindlasti tegeleda kõrgemal tasandil. Mõelda, millise trauma saab kiusatav. Lapsed võivad väga julmad olla, kedagi ei tohiks ükskõikseks jätta , oh see pole minu asi, probleemiga tuleb kindlasti tegeleda. Üheskoos - kooli pedagoogid, lapsevanemad, lapsed, lastekaitse - võidelda vägivalla vastu koolis, ka härra Ligi kaasata koos haridusministeeriumiga, sest juhtum vajab tähelepanu.
R
Rubla  /   11:24, 5. mai 2015
Keegi ei tea seda valemit,mis päästab lapse kiusamisest või õigemini alatust vägivallast. Üks mis toimib on ikkagi astuda vastu samade meetoditega. Ma käisin koolis kõll süva veneajal aga ega suuresplaanis midagi muutunud ei ole. Kuna mul ei olnud väga kalleid riideid ja kippusin hoidma omaette siis oli karistus peksasaamisenäol igapäevane. WC oli koht kuhu ikka naljalt vahetunniajal minna ei tahtnud,suitsumehed kes seal oma eneseuhkust upitasid ei oleks kindlasti seletanud miks nad sulle piki piilumist tahavad anda...Nii muuseas.... Sain peksa ja taskuraha polnud mul mõtet küsidagi sest see ei jäänud kunagi mulle.!!! Ükskord viimasel koolipäeval kui koju jalutasin jäin jalgu endast paar aastat vanemale tegelasele,kes mind siis nii korralikult tümitas,et olin üleni verine ja seda valvas tümitaja doberman kes igal võimalusel mu tagumikust tükki üritas saada. Kojujõudes olid vanemad imestunud aga miski ei viidanud sellele,et midagi ette võetakse. Tundsin ennast lollina ja saamatuna. Suvi möödus ja sügisest läksin trenni,nimelt kulturismi,mis oli sel ajal veel suht põrandaall ja sellest ei räägitud. Poole aastaga sain uue tutvusringkonna ja kuna olin seal kõige noorem siis hoiti mind eriti. Enesehinnang kasvas,kehalises ei pidanudki enam käima kuna tulemused olid ootamatult head,see aga jäi silma ka klassivendadele kes enam väga norima ei kippunud. Vähemaks jäi ka igapäevaseid rüselemisi. Ühel hetkel tundsin,et nüüd olen valmis endaeest seisma ja naljakas,et seda tundsid ka põhilised kiusajad.!!! Paar kätega seletamist küll oli aga enamjaolt luges ikkagi see,et ma ei hoidnud enam seinaäärde ja vaatasin neist läbi ja ma ei kartnud enam sest mul olid toetajad trennikaaslased keda ma küll kunagi appi ei palunud aga nad aitasid mind moraalselt ja seda teadsid ka need piinajad. Seega arvan,et kui laps ei tule toime endaeest seismisega,tuleks teda aidata just moraalselt ja kindlasti ei tee paha kui keegi vanem-tugevam temaeest kostab. Vägivald tekitab vägivalda ,see on selge aga hirm on see ,mis mehe nõrgaks teeb.! Laps tuleks sellisest terrorist päästa vahendeid valimata,lihtsalt alustada tuleks lohtsamatest võimalustest.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis