Ilm ja loodus

Maapind lainetas plahvatuses justkui sült! (48)

Allan Espenberg, 2. mai 2015, 08:00
TUUMASEEN: «Katse korda läinud on – seal, kus vaja, lõhkes pomm!» 1954. aasta 14. septembri hommikul Totski polügoonile visatud aatompommi plahvatuses, mille tuumaseen oli 12 kilomeetrit kõrge ja kuus kilomeetrit lai, said suuremal või vähemal määral kannatada 10 000 polügooni lähedal elanud inimest.Foto: Arhiiv
Kuidas Nõukogude Liit katsetas tuumapommi oma inimeste ja loomade peal.

Kuulsa Teise maailmasõjaaegse marssali Georgi Žukovi juhtimisel katsetati 1954. aastal Nõukogude Liidus Totski polügoonil tuumapommi ning nendest "aatomiõppustest" võttis osa mitukümmend tuhat sõjaväelast. Marssalit ei huvitanud karvavõrdki plahvatuse epitsentrisse saadetud lihtsõdurite saatus ega tervis, veel vähem läksid talle korda lööklaine, valguskiirguse ja radiatsiooni raadiuses viibinud tsiviilelanikkonna kannatused.

17. septembril 1954. aastal teatas NSVLi teadeteagentuur TASS lakooniliselt: "Vastavalt teaduslike ja eksperimentaaltööde plaanile katsetati hiljuti Nõukogude Liidus üht tuumarelvaliiki. Selle eesmärgiks oli uurida tuumaplahvatuse mõju. Katsetustel saadi väärtuslikke andmeid, mis aitavad Nõukogude teadlastel ja inseneridel edukalt lahendada ülesandeid, kuidas kaitsta end tuumarünnaku eest."

Ja kõik. Rohkem polnud nõukogude inimesel vaja teada.

Teadaandes polnud kirjas peaaegu ühtki fakti: mis täpselt aset leidis, kus, millal ja miks toimus, millised olid tagajärjed jne. TASSi teates nimetatud sündmus kuulutati riigisaladuseks ning avalikkus hakkas sellest vähehaaval teada saama alles 1980. aastate lõpus Nõukogude Liidu lagunemise aegu.

Täielikult salastatud "Lumepall"

Kuigi tuumarelvakatsetus vabanes ametlikult saladuskatte alt 1993. aastal, pole isegi tänini teada täit tõde ja esineb hulgaliselt erinevaid ja vastakaid versioone. Lisaks takistatakse selle loo uurimist nii ajakirjanikel kui tavakodanikel veel tänapäevalgi ja veel elus olevate pealtnägijatega vestelda.

Jutt käib Orenburgi oblastis Totskoje küla lähedal Totski polügoonil 14. septembril 1954. aastal korraldatud suurest sõjaväeõppusest, mille käigus kasutati tuumapommi. Nende õppuste peaeesmärgiks oli valmistuda vaenlase rünnaku tõrjumiseks.

Tol ajal valitses Nõukogude juhtkonnas paaniline hirm, et kapitalistlikud riigid võivad iga hetk valla päästa III maailmasõja ja vallutada NSVLi. Seetõttu otsustati korraldada tuumapommiplahvatus armee isikkoosseisu osavõtul, et saada andmeid ja kogemusi, kuidas paremini ja tõhusamalt vaenlast purustada ning oma vägesid kaitsta. Tegelikult kavatseti reaalse tuumapommiplahvatusega sõjaväemanöövrid läbi viia hoopis Kapustin Jari raketipolügoonil Kaspia mere lähedal, kuid pärast Totski polügooni ülevaatamist ja hindamist 1954. aasta kevadel tunnistati just see turvalisuse seisukohast parimaks. Totski eeliseks oli seegi, et sealne reljeef, maastik ja taimkate sarnanes suuresti Lääne-Euroopale – venelaste veendumuse kohaselt pidi järgmine suur sõda alguse saama just Lääne-Euroopast.

Õppustele omistati väga suur tähtsus, millest andis tunnistust kohale saabunud kõrgete sõjaväelaste hulk. Totskisse sõitsid Nõukogude Liidu marssalid Aleksandr Vassilevski, Konstantin Rokossovski, Rodion Malinovski, Ivan Konev, Ivan Bagramjan, Semjon Timošenko, Semjon Budjonnõi, Kliment Vorošilov. Ööpäev enne õppuste algust saabusid NLKP Keskkomitee esime-ne sekretär Nikita Hruštšov, NSVLi valitsusjuht Georgi Malenkov ja kaitseminister Nikolai Bulganin. Lisaks olid õppusi jälgimas peaaegu kõigi Nõukogude Liidu tolleaegsete liitlasriikide kaitseministrid ning veel Jugoslaavia ja Hiina sõjaväelased.

Juba kevadel alustati ettevalmistustega ja näiteks Totski lähikonnas kaheksa kilomeetri raadiuses asuvas tsoonis asuvate külade elanikud viidi ajutiselt mujale elama. Väljaspool seda tsooni kästi külaelanikel plahvatuse ajal lahkuda majadest, varjuda orgudesse, heita kõhuli maapinnale ja katta kukal peopesadega. Teadaolevalt kästi külade elanikel olla plahvatuse hetkel eri kohtades ja asendites – nii püüti teada saada, milline kaitseviis on kiirguse vastu kõige efektiivsem.

Sõjaväeõppustele Totskis anti koodnimetus "Lumepall" ("Snežok") ja nende otseseks juhtijaks oli kaitseministri asetäitja marssal Georgi Žukov. Totski katsetuse eesmärk oli uurida tuumaplahvatuse mõju loodusele, hoonetele, sõjatehnikale, loomadele, elanikele ja sõjaväelastele. Katsetuse päevaks oli valitud 1. september, kuid tugeva tuule tõttu lükati kahe nädala võrra edasi.

Ka ameeriklased on korraldanud tuumapommikatsetusi sõdurite osavõtul, kuid seal võeti tarvitusele kõik tolleaegsed kaitsevahendid. Nõukogude väejuhatust sõdurite tervis ega saatus ei huvitanud, mistõttu Totski õppusi on nimetatud ka üheks kõige räpasemaks tuumakatsetuseks.

Peamisteks katsejänesteks olid sõdurid

Tuumapommi heitmiseks valmistati ette kaks pommituslennuki Tu-4 meeskonda: üht juhtis major Vassili Kutõrtšev (1915–95), teist kapten Konstantin Ljasnikov (1922–08). Seejuures ei teadnud kumbki mees kuni viimase hetkeni, kellele langeb au, õnn ja kohustus pomm alla heita. Hiljem kingiti mõlemale ohvitserile ülesande eduka täitmise eest sõiduauto Pobeda ning pommi allaviskaja Kutõrtšev sai lisaks veel ka Lenini ordeni ja ennetähtaegselt polkovniku sõjaväelise auastme.

Kutõrtševi lennukit saatsid pommireisil hävitajad MiG-17 ning neile oli antud korraldus Tu-4 kohe alla tulistada, kui see peaks marsruudist kõrvale kalduma. See käsk anti selleks, et pomm ei langeks juhuslikult või sihilikult kõrgete riigijuhtidega tribüünile.

Õppustel kasutati tuumapommi RDS-2, mida oli katsetatud juba 1951. aastal Semipalatinski polügoonil. Pommi hakati küll seejärel tootma, kuid relvastusse ei võetud.

Tuumapomm koodnimega "Tatjanka" visati lennukist välja kell 9.34 Moskva aja järgi kaheksa kilomeetri kõrguselt ja see plahvatas 48 sekundit hiljem maapinnast 350 meetri kõrgusel. Seejuures ei suudetud ettenähtud sihtmärki päris täpselt tabada, kuid kõrvalekalle oli siiski vaid 280 meetrit.

Viis minutit hiljem algas suurtükiväe metsik ettevalmistustuli ja seejärel andsid löögi pommilennukid. Pomme ja mürske lendas nii palju, et õhk oli plahvatustest tumehall. Tuletihedus olevat sel päeval olnud suurem kui Berliini vallutamisel 1945. aastal.

Inimkatseid täiendati loomkatsetega

Mõni aeg pärast tuumaplahvatust kästi kahjustusvööndisse minna sõduritel, kes tormasid tinglikku vaenlast rünnates epitsentrisse. Õppustel oli kaks "meeskonda": idapoolsed ja läänepoolsed. Idaväed ründasid, lääneväed olid kaitses. Sõdurite ainsaks kaitsevahendiks oli gaasimask. Ometi võtsid paljud sõdurid gaasimaski üldse peast ära, sest valitses umbes 40kraadine kuumus ja maskis polnud võimalik hingata.

Õppustel osales ametlikel andmetel 45 000 sõjaväelast: 39 000 sõdurit ja seersanti ning 6000 ohvitseri, kuid mitteametliku info kohaselt olevat sõjaväelasi olnud üle 150 000 või isegi 300 000. Lisaks isikkoosseisule osales õppustel 600 tanki ja liikursuurtükki, 320 lennukit, 500 suurtükki ja miinipildujat, 600 soomukit, 6000 vedukit ja autot.

Ülemjuhatus pidas tuumaplahvatuse peamiseks kahjustusmõjuriks tollal lööklainet, kuid ohvitserid ja sõdurid tunnetasid enda peal hoopis muud – kiirgusfaktorit.

Plahvatusega kaasnes pimestav sähvatus, mis valgustas eredalt maastikku kümnete kilomeetrite ulatuses. Pärast plahvatust oli plahvatuspaigas näha kiiresti suurenevat pallikujulist hõõguvat tulekera.

Kõik plahvatuse keskmes asunud asjad, sealhulgas maapinna ülemine kiht muutusid hetkega tolmuks. Tolmupilve ühinemisel plahvatussambaga tekkis tuumaseen, mis spetsialistide kinnitusel võis olla kuni 12 kilomeetrit kõrge ja kuus likomeetrit lai. Kogu maastik muutus täielikuks kõrbeks, mets hävines, põõsad ja rohi põlesid ära.

Nimme avatud ja kinnisele maastikule paigutatud sõjamasinad, tankid, lennukid, soomukid, suurtükid, veoautod, kuulipildujad said tugevasti kahjustada. Lööklaine pööras mitmetonnised tankid ümber, rebis tornid küljest ja lennutas poole kilomeetri kaugusele. Mõni hävituslennuk oli sulanud jääpurikasarnaseks känkraks.

Enne õppuste algust oli kokku kogutud suur hulk kliiniliselt terveid loomi – hobuseid, lehmi, kitsi, sigu, koeri, rotte, jäneseid (mõningatel andmetel isegi ahve), kes paigutati umbes poole kilomeetri raadiusesse eeldatavast epitsentrist. Seejuures olid paljud loomad mingisugustes kaitseehitistes, näiteks hobused olid betoonist ja sead puidust katuse all, lehmi kaitses vaiadest kokku klopsitud ehitis, kitsed ja jänesed peideti maastikule jäetud lennukitesse ja tankidesse.

Loomadest jäid ellu vaid hobused ja mõni lehm, kuid neid oli jõle vaadata: kellel olid sarved ära sulanud, kelle kere nagu kuuma veega üle kallatud. Muudest loomadest jäid umbes 1200 meetri raadiuses järele vaid tuhk või mõni kehaosa: sabad ja kabjad. Ka paljud stepiloomad ja -linnud hukkusid, üksikud ellujäänud jäid pimedaks.

Võimas lööklaine jõudis ka vaatluspunktini ja viis marssalitelt vormimütsid peast. Kui adjutant joostes Žukovile peakatte tagasi tõi, olevat see seda käes mudinud ja muianud: "Keegi on jõudnud selles juba kartulit küpsetada!"

Kella neljaks õhtul olid õppused lõppenud.

Peaaegu kõik õppustel toimuv oli ülimalt salastatud ka selles osalejate jaoks. Kuni plahvatuseni ei teadnud ükski lihtsõdur, et nad osalevad tõelisel tuumapommikatsetusel. Sõdureid ei hoiatatud ka kiirituse ohu eest, kui nad pidid tormama plahvatuse epitsentrisse. Sõjaväelastele räägiti vaid, et tuumaplahvatuse tsoon ei ohusta kellegi tervist ega elu. Küll öeldi vahetult enne õppusi sõduritele: "Kui te peaksite surema, siis kodumaa ei unusta teid."

Invaliidsus, haigused, võltsingud, surmad

Tuli ette ka ootamatusi. Nii muutis õppuste ajal tuul suunda ja radioaktiivne pilv ei liikunud mitte inimtühja kõrbe suunas, vaid otse Orenburgi linna ja edasi Krasnojarski poole. Totski tuumaplahvatuse jälgi avastati hiljem isegi Siberist, Omski ja Novosibirski kandist.

Paljudes paikades kuue kilomeetri raadiuses tekkisid tulekolded, sest tuleohutusnõudeid eirati ja kõikjal vedeles kergestisüttivaid esemeid. Kaks küla põles maani maha. Inimestel 15 kuni 50 kilomeetri kaugusel epitsentrist fikseeriti ka 216 vigastusjuhtu. Uudishimulikud kohalikud elanikud tahtsid lööklainet oma silmaga näha ja said klaasitükkidega pihta.

Kuigi ametlikult teatati, et kõik sõjaväelased läbisid õppuste järel arstliku kontrolli ja neile anti ka uued riided, siis ellujäänute kinnitusel midagi sellist polevat juhtunud. Ainsaks sanitaarmeetmeks oli võimalus supelda radioaktiivselt saastatud Sakmarka jões. Seevastu plahvatuse tsoonis viibinud loomade vastu näidati üles tunduvalt suuremat tähelepanu.

Kohalikest elanikest polnud tuumaplahvatuse tagajärgedest kellelgi aimu ja keegi neid ka ei hoiatanud. Nii mängisid juba sama aasta oktoobris epitsentri lähedal lapsed, täiskasvanud korjasid metsast ebanormaalse suurusega seeni ja marju, ahjusid köeti maapinnalt leitud radioaktiivsete puutükkidega. Juba kaks päeva pärast plahvatust hakati epitsentrisse nii täiskasvanutele kui ka lastele ekskursioone korraldama. Samas on Totski piirkonnas tänini ohtlik elada. On kirjutatud, et plutooniumi lagunemine Totski polügoonil ja selle ümbruses kestab 6454. aastani.

Paljud Totski katsetustel osalenud sõduritest on aastakümneid hiljem tunnistanud, et vaatamata sellele, et paljud surid enneaegselt ja kõigil oli tõsiseid terviseprobleeme, tundsid nad selles sõjaväeõppuses osalemise pärast uhkust. Paljud on nõukogulikust patriotismist innustatuna tõsimeeli kinnitanud, et taoline õppus oli tollal äärmiselt vajalik, sest teistmoodi poleks olnud võimalik uurida tuumaplahvatuse mõju ja välja töötada kaitsemeetodeid radiatsiooni vastu.

Õppused ja nende tulemused salastati kohe 40 aastaks ning kõik Totski katsetustel osalenud inimesed pidid andma allkirja riigisaladuse hoidmise kohta 25 aasta jooksul. Seetõttu ei saanud Totski sõdurid rääkida tõtt kiiritamise kohta isegi oma raviarstidele, mistõttu nad surid infarktide, insultide ja vähi tagajärjel, sest õiget diagnoosi ei osatud või ei juletud neile panna. Juba pärast NSVLi lõppu selgus, et paljude eksperimendis osalenud sõjaväelaste meditsiinilisi kaarte võltsiti. Lisaks hävitati Totski haigla arhiivimaterjalid, mis puudutasid aastaid 1954–1980.

Tänaseni pole teada, kui palju inimesi hukkus Totski õppuste ajal ja pärast seda. Katsetuste tagajärjed lõid inimestel välja erinevalt: mõned surid kiiritustõppe juba aasta pärast, teistel ilmnesid haigusnähud hiljem. Paljudele määrati invaliidsus.

1990. aastate alguses koostasid teadlased Totski plahvatuse tagajärgede analüüsi ja avastasid, et eri astme kiiritust said tunda Orenburgi oblasti seitsme rajooni elanikud. Neil diagnoositi mitmeid onkoloogilisi ja muid haigusi. Vähihaiguse tippaeg oli Orenburgi külades 1960. aastatel, kui neisse suri üle 3000 inimese, kokku said aga vähemal või suuremal määral kannatada 10 000 polügooni lähedal elanud inimest.

1994. aastal paigaldati Totski polügoonile tuumaplahvatuse epitsentrisse mälestusmärk – steel koos kõigile kiirgusohvritele helisevate kelladega.

Aatomipõrgus käisid ka eestlased

Totski õppusel osales ka eestlasi. 2004. aastal oli teada kaks tuumakatsetust oma silmaga näinud meest, kuid tänaseks on mõlemad siit ilmast lahkunud. Kiviõli mees Kaljo Mandre rääkis, kuidas ta 1954. juunis sapöörina rongiga Totskojesse viidi. Tuhanded sõdurid kaevasid jooksukraave ja blindaaže. Saeraamidelt veeti kohale prusse, palke ja laudu. Steppi löödi püsti kümneid nn Soome maju. Kohale tariti kümneid tanke, suurtükke, lennukeid ja muid raskerelvi. Vagunites toodi Totskisse katseloomi. Viimastele ehitas eestlane 12 meetri sügavuse blindaaži, kuhu viis liivakottidega vooderdatud kaldšaht. Septembri algul joonistati stepilagendikule plahvatuse epitsenter – staadionisarnane ring, mille "jooksuradadele" tõmmati laiad valged lubjatriibud. Igal hommikul kella 8–10 heitsid lennukid TU-4 "staadionile" õppepomme. Ohvitserid ei kõssanud, et tuhandeid mehi ootab ees tuumakatsetus. Tuumapommi plahvatuse ajal istus Kaljo Mandre jooksukraavis, plahvatusest tosina kilomeetri kaugusel. "Nägin pimestavat sähvatust, kuigi mul oli peas tumendatud silmaklaasidega gaasimask," meenutas ta 2004 aastal.

"Seejärel tegi maapind jõnksu ette ja jõnksu taha, lainetas justkui sült!"

Kaikus piksekärgatuse sarnane müra. Taevasse tõusis hiidseen, mille jalg oli hallikassinine ning kübar heledam. Plahvatuse müra polnud veel kõrvust kadunud, kui esimesed mehed kamandati tankidel plahvatuse epitsentrisse. Paukus suurtükikanonaad, tärisesid automaadid, miinipildujad. Mandre arvas, et tema ja paljude kaaslaste elupäästja oli värskelt kooli lõpetanud leitnant, kes käskis tõmmata jooksukraavide peale telgid ning neile liiva puistata. Saatus säästis eestlast ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Alles 17. septembri hommikul sai pataljon käsu sõita epitsentrisse. Meestel olid seljas kummiülikonnad, pea aga täiesti katmata. "Plahvatuskohal oli kõik tundmatuseni muutunud ja põlenud," kirjeldas Kaljo.

"Staadionist" polnud midagi alles. Sellel kohal oli stepp kahe kilomeetri raadiuses kaetud klaasiks sulanud liivakihiga. Katseloomad olid kõrbenud ja vaakusid hinge. Surnud elukaid õgisid juba ussid ja vaglad. Soomukid ja muu tehnika meenutas vanarauahunnikut. "Plahvatuskohast 400 meetri kaugusel seisnud rasketanki oli keegi justkui suure kuvaldaga lömmi löönud," kirjeldas Mandre.

Lennukitest olid alles vaid räbalad, kahuritest polnud sedagi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee