Kommentaar

Adik Levin | Laste vaktsineerimisele ei ole alternatiive (12)

Adik Levin, meditsiiniteaduste doktor, 23. aprill 2015, 16:56
Adik Levin Mati Hiis
Vaktsineerimisest keeldumiste arv kasvas terviseameti andmetel 2014. aastal eelneva aastaga võrreldes 0,2-0,3 protsenti. Näiteks viirushepatiidi vastu on vaktsineeritud 93,4%, difteeria, teetanuse, läkaköha ja poliomüeliidi vastu 94,5%, punetiste ja leetrite vastu 93,4% elanikest. Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) soovitab, et hõlmatus oleks 95%, mis ühtlasi on  kriitiline piir. Mida rohkem langeb vaktsineerimisest hõlmatuse protsent, seda suurem on tõenäosus, et võivad tekkida nakkushaiguste puhangud. Selline on loodusseadus inimeste kokkupuutel haigustekitajatega. 

Vaktsiinist ei tule autismi 

Samal teemal

60ndate lõpus ja 70ndate alguses töötasin nõukogude Aafrikas – Kasahstanis. See oli algavale arstile väga huvitav elukool, kuna lubas tajuda meditsiinis nii häid kui ka väga halbu kogemusi. Kui mõnel lapsel oli raske mädane infektsioon, siis mõni süst antibiootikume andis väga hea tulemuse. Need ravimid töötasid vapustavalt hästi. Ja just seetõttu, et tsivilisatsioon ei olnud sinna veel jõudnud.

70ndate keskel Eestisse naastes ma selliseid tulemusi samade ravimitega enam ei näinud. Saatus viis mind mitmel korral ka difteeria, koolera ja leetrite kolletesse. Kohalik velsker, keda ei kontrollitud, vormistas vaktsineerimise paberil küll väga korrektselt, kuid lapsed vaktsiini ei saanud. Leetrite koldes jäid haigeks terve küla kõik 300 last, kellest surid just üle 10aastased puberteedieas olevad lapsed. Imikute immuunsüsteem päästis tänu oma iseärasustele aga kõik väiksed lapsed. Difteeria puhangud olid õudsed ja see on mulle jäänud meelde eluks ajaks.

Tänapäeval on hoopis paremad tingimused. Ei saa võrrelda vaktsiinide kvaliteeti ja kogemust, mida inimkond on saavutanud kõigi nende aastate jooksul. Kui Nobeli auhindade jaotamisel on millegipärast vaktsineerimine välja jäetud, ja inimesed, kes seda suunda on edukalt arendanud, pole selle auhinna vääriliseks tunnistatud. Vaieldamatult on just vaktsineerimine päästnud sadade miljonite mudilaste elusid.

Seetõttu on minul kui lastearstil raske aru saada, miks lapsevanemad keelduvad oma laste vaktsineerimisest. Koondutakse mittetulundusühingutesse ja võideldakse selle eest, et oma last mitte vaktsineerida. Kahjuks on selles süüdi ka arstid. Näiteks 90ndate lõpus avaldati pseudouurimus, et vaktsineerimine soodustab autismi teket. Kõik need uuringu järeldused on ammu ümber lükatud, kuid internetis liigub see pseudoinfo edasi.

Miks just autism? Autismihaigete kolossaalne kasv ei ole loomulikult seotud vaktsineerimisega. Üks esimesi arste, kes kirjeldas autismi, oli Leo Kanner. Autor esitles seda kui harukordset haigust. Kuid 1966. aastast kuni 2001. aastani kasvas 32 uuringu põhjal autistlike laste arv 1300 protsenti. Kahjuks autismi diagnoosimine ja ravi on küllaltki tõsine probleem ja seda ei ole üldse nii kerge teha. Kuna puudusid konkreetsed kliinilised kriteeriumid ja tõenduspõhine diagnostika kõikide nende aastate jooksul, siis paljud terviseseisundid hinnati autistlikeks.

Oli muidugi teisigi põhjuseid. Mõnes USA osariigis hakati finantseerima autistlike lastega seotud ravi ja rehabilitatsiooni. Et saada rahalist toetust, siis paljusid autismile sarnaseid seisundeid hakati fikseerima kui autismi. Inimlikult on see arusaadav, kuid kõik see on kogu maailmas esile kutsunud nõndanimetatud autismiepideemia. Seda protsessi võib võrrelda 1920.-1930. aastatega, kui toimus sama protsess skisofreeniaga. Olen kindel, et aja möödudes tuleb selgus ka autismiga. 

Vaktsiin aitab nakkushaiguste vastu 

Tulles tagasi vaktsineerimiste juurde – mina soovitaks siiski mõelda tõenduspõhiselt ja kainelt. Üks vaktsineerimise uuring, millest oli eelnevalt juttu, on tegelikult teinud väga palju halba ja seab ohu alla kõikide laste tervise maailmas. See on näide sellest, et alati on vaja kõiki uuringuid kontrollida ja alles siis saab arstkond leida üksmeele.

Kui meie tahame olla demokraatlik riik ja seda meile kõikidel tasanditel ka sisendatakse, siis lapsevanematel on õigus otsustada, kas nad vaktsineerivad oma last või nad ei tee seda. Loomulikult nagu meditsiinis üldse, võivad tekkida reaktsioonid ja vahest ka tüsistused, kuid need esinevad siiski väga harva. Kui kõnnid tänaval, siis võib sulle pähe kukkuda ka jääpurikas.

Vaktsineerimise hõlmatuse protsenti tuleb tõsta, mitte mingil juhul alandada. Oma arstipraktikas olen näinud igasuguste infektsioonide puhanguid ja epideemiaid, seega tean, mida tähendab kaotada oma last nakkuspuhangu tagajärjel.

Tahaks väga, et meie lapsevanemad ei läheks otsuste tegemisel pseudoteaduse õnge, vaid mõtleks talupojamõistusega, kuidas kaitsta oma last kaitsesüstide abil.

12 KOMMENTAARI

a
arst 25. aprill 2015, 11:27
Kallis ema!
Mul on hea meel, et Sinu lapsed on terved kui purikad. Kahjuks eksid Sa aga väga mitmes asjas. Esiteks, praegu kasutatavad vaktsiinid...
(loe edasi)
k
k 25. aprill 2015, 11:04
Ühel päeval seisin tänaval ja minust sõitis mööda buss. Kohe seejärel sittus lind mulle pähe. Sellest ajast alates püüan end alati ära peita, kui mõni buss mööda sõidab, sest mulle ei meeldi, kui lind mulle pähe situb.
Loe kõiki (12)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee