Kommentaar

Igor Gräzin | Peaministri müstilise nõuniku seiklused (52)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 21. aprill 2015, 17:11
Igor Gräzin facebook.com/igor.grazin
Õnneks küll endise, aga Eesti peaministri siiski veel hiljuti ametisolnud nõuniku ja SEB  juhtametniku kõrvulukustav professionaalne amoraalsus ja kõlbmatus panid mu kirjutama teemal: mis asi on nõunik. Sest nõunikuametiga kaasnev sundis mind üllatavalt avastama, et olen ka ise olnud kolme väga kuulsa ja tähtsa isiku nõunik – muude ametite kõrval 13 ja põhikohaga 6 aastat! Mis memuaaridest ja tagantjärele hinnangutest rääkida, kui ametki oli meelest läinud. 

Nõunikuks olemine eeldab usaldust 

Samal teemal

Nõunikul (on ka spetsiifiliste nimedega nõunikke – abid, pressiesindajad, referendid, pihi-isad, adjutandid jne) – on kaks otsustavat tööga seotud eetilist omadust: lojaalsus (töötatakse oma ülemuse heaks) ja diskreetsus (hoitakse avalikkuse ja teiste ülemuste juuresolekul suu kinni). Toon ühe näite. Alles äsja ilmusid EKP KK I sekretäri Johannes Käbini abi Leo Laksi memuaarid. Nüüd, kui ülemus juba ammu hauas ja tema elulugugi tänase pilguga vaadatult üsna küsitav, kuid mille arvelt oleks tema endisel abil lihtne poliitilist populaarsust lõigata, ei tee ta seda ometi. Kujutage ette, kui Ruta Arumäe oleks vaid saanud kirjutada surnud Käbinist – oleks see vast lugemine olnud!

Miks siis on nõuniku moraal nii tähtis? Nõuniku ülesanne on – anda nõu. See tähendab tulla appi sellises olukorras, kus ülemus seda nõu vajab: ta kas ei suuda otsustada, tunneb end ebakompetentselt, ebakindlalt, vajab tuge ühtede või teiste arvamuste ja asjaoludega arvestamiseks.

Lühidalt – nõuandmise eelduseks on nõuande vajamine. Ent nõuanne on väärtuslik siis, kui see rajaneb kõikide võimalike faktide tundmisel, s.t avameelsusel. Minu enda nõunikuaja üks suuremaid tülisid sellest tuligi, et ülemus oli lootnud varjata minu eest juriidiliselt olulist asjaolu lootuses, et ma mitu päeva mööda lennujaamu ja üle kahe ookeani seigeldes sellest midagi teada ei saa. Aga pärast ta palus vabandust, ütles, et enam poisikese kombel ei käitu ja kas ma saaks ametisse edasi jääda.

Kui nõuniku ees ei saa olla avameelne, siis ei saa ka nõu olla täisväärtuslik. See reegel puudutab samuti arste, vaimulikke, advokaate, muide pankureidki. Kas SEB peab nüüd tegema siseuurimise, selgitamaks võimalikke ebadiskreetsusi ja usalduste kuritarvitusi, kuna olulise töötaja professionaalne käitumisstandard on küsimärgi all?

Nõunik on väärtuslik siis, kui ta on mingil olulisel alal spetsialist – kunstikriitik, palgamõrtsukas, loodusliku andega intrigaan, matemaatik vms. Ent sellest üksi on vähe – peale nende teadmiste peab oskama hinnata neid aspekte organisatsiooni kui terviku (ka poliitika) ja oma isikliku ülemuse seisukohast.

Olles oma ülemusest üle mingis erivaldkonnas (siia hulka võib kuuluda ka südametunnistus), on nõunik oma ülemusest allpool ühes olulises asjas – ta ei ole ülemuse koha peal. Kui nõunik oleks pangapresidendist igas aspektis targem ja parem, siis poleks ta nõunik, vaid panga president. Enamik nõunikke seda ei taha. Sest nõunikuelu kaks suurt eelist on olla võimu lähedal ja näha suuri asju sündimas kohe omaenese kabinetis või selle kõrval, ning teiseks, mis ahes vastutuse puudumine olenemata sellest, mis ka juhtuks. Nõuniku kohtagi käib Stanislavski lausung: armasta kunsti endas ja mitte ennast kunstis. 

Vaikimise paine all 

Kindlasti on nõunikustaatuse psühholoogiliselt raske aspekt omaenese isiku teatav mahasalgamine avalikkuse ees (nelja silma all on mind p...sse saadetud ja ega ma võlgu ole jäänud) –, sa justkui tead palju huvitavaid asju, sa näed, kui naeruväärne on ajakirjanduslik analüüs ja kui lõbus on kohvikuklatš, aga sa ei saa platsil hõigata: härrased, ma tean, kuidas asjad tegelikult on ja võin isegi juurde öelda, kes kellega magab! Sama vaikimissurutis ahistab elu lõpul ka salaluurajaid, nagu minu sõber, NSVLi sõjaväeluure resident kapten Suvorov on meie ühiste karastusjookide tarbimise ajal mitu korda kinnitanud.

Aga nüüd selle Arumäe kaasuse juurde tagasi. Kuigi ta hakkas viimasel ajal rääkima mõistlikke asju, tekib meis ikkagi jäme kahtlus: miks ta seda tegi. Kas selleks, et nõu anda, või selleks, et vastanduda peaministrile ja selles mingit oma asja ajada?

Õige nõuniku puhul poleks ma seda küsinudki. Hea nõunik on alati vaadetelt vastuolus oma ülemusega, ta võib eksida ja mitte mõista, aga need eksimused ei ole seesama, mis intrigaanlus. Jeltsin oli mees, kes usaldas oma nõunikke jäägitult: kui kolm neist tulid tema ette kolme lahendusega, siis ta käratas: "Mul on vaja ühte varianti ja klaarige omavahel ära, milline see on. Mõtlemise eest saate palka teie, mitte mina!" Ja kui keerukaks poleks elu pärast läinud, jäid Stankevitš ja Burbulis talle lojaalseks alati, kuigi nüüd on igaüks neist omaette suurus.

Et lõpetada lõbusal toonil: eesti keeles on ilmunud Jonathan Lynni ja Anthony Jay "Jah, härra minister!" ja kaks seal tegutsevat sümpaatset tegelast – sir Humphrey Appleby ja Bernard Woolley on nõunikud par excellence – vaimukad, targad, kiired ja asjalikud. Vigadega muidugi, aga sellistega, mis kaasneb sellega, kui tuleb korraga tööd teha väga suure hulga inimestega. Riigiga nimelt.

52 KOMMENTAARI

n
nipitiri 26. aprill 2015, 08:49
Mida teab Gräzin aust?
k
Kas ministrid 24. aprill 2015, 14:42
helistavad sõbrale või haaravad õlekõrrest...?
Loe kõiki (52)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee