NUKRALT ÜKSINDA: Tallinna loomaaia linnutiigis ujub üksinda, nõtke kael kurvalt longus, must luik, kelle kaaslane suri möödunud sügisel inimeste mõtlematu toitmise tõttu. Samal ajal mängivad kalda peal valged luiged pulmamängu ja teisedki veelinnud on pulmarüüs.Foto: Tiina Kõrtsini
Katrin Helend-Aaviku 20. aprill 2015 07:00
Igal aastal mai alguses on Kadrioru Luigetiigile toodud Tallinna loomaaiast inimestele silmailuks luigepaar. Sel aastal jääb aga tiik tühjaks, sest möödunud sügisel tagasi talvekorterisse viidud kahest linnust üks suri peagi. Inimesed söötsid ta lihtsalt surnuks. Ellujäänud isasele otsib loomaaed praegu uut kaaslast. Millal ta leitakse ning kas Luigetiigil kunagi üldse veel luiged ujuvad, praegu veel ei teata.

Tallinna loomaaia tiigil ujub teiste veelindude seas üksik must luik. Kaldal mängivad kaks valget pikakaelalist ennastunustavalt klõõritades pulmamängu. Eemal liuglevad vee peal külg külje kõrval kaks mustluike. Nemadki on paar. Üksikul isasel mustluigel pole kedagi, kellega nõtkelt oma pikka kaela vastamisi hõõruda. Pulmamängud ei ole talle võõrad, sest ka temal oli varem kaaslane. Samasugune kohevate kähardunud sulgedega ja suursugune nagu ta ise. Nad ujusid alles eelmisel aastal majesteetlikult koos Kadrioru Luigetiigil. Möödunud sügisel aga tema paariline suri. Inimesed tapsid ta. Mitte mürgi ega püssiga. Piisas saiast.

Sina mind ei keela!

"Inimene ei mõtle üldse – igaüks arvab, et tema on ainuke, kes luikedele saia annab. Aga rahvas ju vaheldub, siin käib päeva jooksul sadu inimesi, kes kõik mõtlevad, et ainult nemad toidavad linde," räägib Kadrioru pargivaht Viktor Kungla luigetühja tiigi ääres seistes.

Tõsi küll, tiik ja saareke ei ole täiesti tühjad – siin on mõned pardid ja ka kajakad. Aga see ongi kogu suleline silmailu, mida sel kevadel ja suvel tiigil näha saab.

Viktor alustas pargivahi ametis kaks aastat tagasi, kui tiigile toodi loomaaiast mustluige paar. Nemad jäid samuti lindudele ebasobiliku toidu söömise tõttu haigeks. Aga elu jäi neile sisse. Eelmise aasta kevadel andis loomaaed Kadrioru tiigile uue mustluige paari. Kui linnud sügisel tagasi loomaaeda talvekorterisse viidi, oli emane luik juba haige ja suri peagi. Lahkamisel selgus, et surma põhjustas vale toitumine ja ülesöötmine. Tiigi juures tahvlikestel olevad eeskirjad ja selge sõnum, et luiki, nii nagu ka teisi veelinde, ei tohi toita, pole inimeste mõtlematut saia vetteviskamist peatanud.

Pargivaht on sellisest teguviisist hämmeldunud.

"Inimesed sageli isegi ei vaata, mis sildil kirjas on. Tuli näiteks perekond tiigi äärde. Lapsele lükati saiapäts kätte, et hakka luiki toitma. Läksin nende juurde ja selgitasin, miks see on keelatud. Jõudsin vaevalt selja pöörata, kui järgmine perekond, kes meie kõrval seisis ja ometi kõike kuulis, hakkas saia vette loopima," räägib Viktor.

"Varahommikuti käis siin üks memm, käes kaks suurt kilekotti saiadega. Ütlesin talle, et memmeke, luiki ei tohi saiaga sööta. Tema vaatas mulle otsa ja ütles: "Ma olen 75 aastat vana ja olen siin juba 40 aastat käinud luiki toitmas. Sina, noor nolk, mind ei keela!"

Linde toitvad inimesed suhtuvadki pargivahi sõnul temasse sageli kui pahatahtlikku ja kiuslikku pargitöötajasse, kes ei lase neil nautida mõnusat aega tiigi ääres.

"Lapsevanemad on tihti minu peale pahased ja ütlevad, et miks te ähvardate ega luba meie lapsel luike toita – laps tahab ju mängida. Mind on isegi lausa sõimatud ja öeldud, et ma diskrimineerin neid. Nad ütlevad, et lindude söötmine tekitab neis hea tunde. Aga paraku mõeldakse ainult enda lühikesele heaoluhetkele, aga mitte sellele, millised tagajärjed sellel võivad luikedele olla," räägib Viktor, et inimesed on tema peale isegi pargi juhtkonnale kaebusi kirjutanud.

Nii on pargivaht enne luigesöötjatega rääkima minemist neist ettenägelikult tõestusmaterjaliks pilti teinud. See on tal lubatud.

On olnud selliseidki saiasöötjaid, kes on püüdnud pargivahti lollitada.

"Vastatakse mulle näiteks teises keeles, justkui ei oleks nad aru saanud, mida ma neile ütlesin. Üks ütles, et mu jutt teda ei puuduta, kuna ta ei ole meie riigi kodanik. Kas välismaalane siis võib luiki sööta? On ka öeldud, et ega me ei toitnudki luiki, vaid parte. Just nagu see oleks lubatud. Või öeldakse süütu näoga, et ma ei toitnud ju linde, vaid hoopis kalu," loetleb Viktor üles inimeste kõikvõimalikke vabandusi.

Kaladest rääkides – ligi viisteist aastat tagasi leiti lahangu käigus ühe tiigil surnud valge luige kõhust koguni õngekonks. Pargivaht on oma silmaga näinud Luigetiigi ääres kalastajaid, kuigi kalapüük on seal keelatud, ja ega sealt õieti midagi püüda olegi.

Luikedele ei tohi midagi sööta

Viktor rõhutab, et luikede toitmisega tegelevad pargitöötajad, muud toitu linnud ei vaja.

"Iga päev andsime luikedele teatud kindla koguse spetsiaalselt neile mõeldud toitu. Midagi muud neile enam anda ei tohi, muidu nad rasvuvad ja nende siseorganid ütlevad üles. Kuna meie luikedel on tiivad kärbitud, ei saa nad ka lennates kaloreid vähemaks kulutada," räägib ta, et inimesed ei taha mõista, et kaalukausil on luikede elu ja surm.

"Kui inimesed tõesti tahavad nii väga linde toita, siis ostku endale koju part!" põrutab luikede pärast südant valutav pargivaht.

Loomaaed ootab inimeste mõistlikuks muutumist

Millal loomaaia linnutiigis pulmarüüs suleliste keskel üksinda ujuvale mustale luigele uus paariline õnnestub leida, seda veel ei tea. Loomaaia teise zoo osakonna juhataja Jelena Semjonova on saatnud päringud teistele loomaaedadele ja loodab, et õnnestub mõnest lähiriigi loomaaiast vahetuskaubana emane luik leida. Varem on Austraalia päritolu mustad luiged saadud Riia ja Moskva loomaaiast. Kas üksik luik uue emase linnu omaks võtab, on raske ennustada.

"Luik valib omale paarilist südamega," sõnab Jelena, et üksikuks jäänud luiged küll kurbusest ära ei sure, aga nende käitumisest on näha, et nad tunnevad end kehvasti. Paarilise surm mõjub neile raskelt.

Loomaaed on samuti kimpus veelinde saiaga söötvate inimestega ja ka siin on aastate jooksul mõni luik seetõttu oma otsa leidnud. Linnutiigi juures on söödaaparaat, kust saab sentide eest spetsiaalseid tasakaalustatud toitainetega n-ö linnukrõbuskeid. Kui aparaat on tühi, siis tähendab see seda, et lindude päevane kogus on juba välja võetud.

Kas on mõni söök, mida inimesed siiski võivad kaasa võtta ja veelindudele anda?

"Ei, mitte midagi ei tohi," rõhutab Jelena.

"Mida vähem me loodusele vahele segame, seda parem."

Ta ütleb, et sel aastal Kadriorgu ühtegi luigepaari ei viida. Põhjuseks on ühelt poolt see, et praegu on loomaaial endalgi luiki vähe ja teisalt ei julge nad enne kuninglikke linde Luigetiigile viia, kui on veendunud, et inimesed on teadlikumad luikede söötmise ohtlikkusest.

"Kuni inimesed ei tunneta vastutust oma tegude eest, ei tihka me sinna uusi luiki viia," ütleb Jelena.