Eesti uudised

Keeleõpe Eesti moodi ehk Ühte ämbrisse saab kaks korda astuda! (46)

Andres Põld, 20. aprill 2015 07:00
UUDE KOJU: Eelmise aasta algul koliti pagulased Ida-Virumaalt Illukalt, kus neile väidetavalt üldse ei meeldinud, üle Kesk-Eestisse Vaole renoveeritud kortermajja. Foto: Tairo Lutter
Kuidas küll lõimuda, kui Eestisse saabunud/saabuvatel põgenikel pole eesti keele õppimine kohustuslik.

Kui Eesti riik ja ühiskond on ka ligi veerand sajandit pärast iseseisvuse taastamist endiselt hädas inimestega, kes ei oska Eestis sündinunagi (ikka veel) eesti keelt, siis selgub, et vigadest pole õpitud. Eestisse saabunud põgenikel, näiteks neil, kes juba elavad maksumaksja kulul Vao pagulaskeskuses, pole eesti keele õppimine kohustuslik.

Samal teemal

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna omavalitsuste teenuste ja toetuste juht Triin Raag tunnistab tõsiasja: "Eesmärgiks on seatud, et keeleõpe oleks igal juhul majutuskeskuses kättesaadav. Varjupaigataotlejale antakse võimalus õppida eesti keelt, kuid seda kohustuslikuks pole tehtud."

Põhjus on tema sõnul lihtne. "Iga kohustuse kehtestamisele peab järgnema meede, mida rakendataks juhul, kui inimene kohustust ei täida. Õiglaste meetmete leidmine varjupaigataotlejate suhtes on keeruline," väidab ametnik.

Raag tõdeb, et keeleõppe kohustuslikuks muutmist on kaalutud, kuid sobivate lahendusvariantideni pole veel jõutud. Pealegi ei peeta Euroopa Liidu tasemel kohaliku riigi keele õpetamist varjupaigataotlejate vastuvõtmise miinimumnõudena vajalikuks.

Uued koolitused

"Kohustuslikuks saab ühe või teise tegevuse muuta seadus, s.t, et keeleõppe kohustuslikuks muutmine on seadusandja pädevuses. Ettepaneku selleks saab teha poliitikakujundaja ehk ministeerium või ka nt huvigrupid," lausub Raag.

Miks siis sotsiaalministeerium seda teinud pole?

"Võrreldes muu rändega (näiteks töö-, pere-, õpiränne), on rahvusvahelise kaitse taotlemise osa Eestis veel väike. See muidugi ei tähenda, et plaanitavad ja osutatavad meetmed ei peaks olema ettevaatava iseloomuga," tunnistab ministeeriumi esindaja.

Eeskätt on tema sõnul kaalumise koht, kas pakkuda tegevusi rahvusvahelise kaitse taotlemise ajal, mis võib teatud juhtudel kesta ainult mõne kuu, või siis, kui inimesele on juba rahvusvaheline kaitse antud.

Raagi sõnul hakkab riik peagi korraldama uusimmigrantidele suunatud kohanemisprogramme. Kohanemiskoolitus sisaldab muu hulgas ka keeleõpet, samuti on rändeliigist tulenevad eri moodulid. "Mis puudutab ettepanekut, siis kindlasti on see üks nendest küsimustest, kus me kaalume eri lahendusi. Kuid sobivat ja muude meetmetega tasakaalus olevat lahendust praegu veel ei ole," tõdeb ta.

MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimees Eero Janson möönab, et see on kahe otsaga küsimus. "Ühelt poolt põhimõtteliselt jah, riik ja keskus saaksid seda nõuda," ütleb Janson.

Sest need poleks üksnes keeleõppe tunnid, inimestele antakse ka üldinfot Eesti ühiskonna ja siin kohanemise kohta, see tähendab, et tundides antav info on igal juhul vajalik. "Teisalt," jätkab Janson, "on keskuses keeletundide korraldamisega üks­jagu probleeme."

Näiteks on tulnud tagasi­sidet, et keeletundides ei edeneta vajaliku kiirusega, uute inimeste liitumisega alustatakse otsast peale, inimesi edasijõudmise järgi ei diferentseerida, keeleõpet antakse vaid inglise keele baasil, kuigi plaanis on palgata ka keeleõpetaja, kes teeks seda vene keele baasil. Viimane on eriti oluline Ukraina taotlejate suure hulga taustal.

Janson tõmbab paralleele ka siinsetele venelastele eesti keele õpetamisega. "Need korralduslikud probleemid on kaunis sarnased sellega, mille ees vene noored seisavad, suures osas pedagoogilised. Ja lahenduseks seada keeleõpe kohustuslikuks on mõnes mõttes probleemne – niisamuti nagu vene noortel ei aita eesti keelt õppida see, et kuskil tehakse linnuke, et 60% õppest toimub eesti keeles, ei saa ka varjupaigataotlejad keelt selgelt lihtsalt selle abil, et keele­tunnis osalemine on muudetud kohustuslikuks."

Mõlemal juhul on esmatähtis ikkagi õppe kvaliteet, mitte linnukeste tegemine, toonitab pagulastespets.

Janson resümeerib: "Ei saa teha kohustuslikuks asja, mis hetkel veel probleemitult ei toimi ja mille kvaliteet vajaks parandamist. Teisisõnu, põhimõtteliselt oleksime valmis keeletundides osalemise kohustuslikkuse nõuet toetama, kuid see eeldaks paremat korraldust ja selgust sellel teemal, mis on siis need sanktsioonid, mida mitteosalejale rakendatakse."

Õiguskantsleri kantselei teatab, et nemad pole käsitlenud küsimust, kas eesti keele õpe peaks olema varjupaigataotlejatele kohustuslik. Küll aga on õiguskantsler juhtinud keeleõppele tähelepanu mullu varjupaigataotlejate majutuskeskusesse tehtud kontrollkäigul. Nimelt selgus, et eesti keele õpet oleks võimalik tõhusamalt korraldada, ja tegi sellega seoses ettepanekuid, muu hulgas õppijate jaotamine eri rühmadesse nende edasijõudmise taseme järgi.

Keeleoskus ikkagi saadakse

Rahvusvaheliste inimõigusstandardite järgi pole keeleõpe varjupaigataotlejatele kohustuslik, küll aga on mõni riik selle korraldanud, näiteks mitu põhjamaad, ütleb keeleteadlane Mart Rannut – enamik taotlejaid varjupaika ei saa ja peab maalt tagasi pöörduma tuldud riiki. Eesti on siiani seda pakkunud vabatahtlikus korras.

Riigil tekib kohustus pakkuda tasuta keele­õpet alles varjupaiga saanutele, s.o pagulastele. Nimelt on igaühel õigus õppida oma asukohamaa riigikeelt. Selles suhtes Eesti riik oma kohustused täidab, kinnitab Rannut. Alates sügisest on ette näha vastava kohanemisprogrammi olulist laiendamist, kus peale eesti keele omandamise, meie maa ja riigi ja eestlaste kultuuriliste harjumuste ja käitumisega tutvumise on võimalik saada lisateadmisi ettevõtlusest, teadusest jm vastavate õppemoodulite läbimisel. Samuti on laienenud nende uusimmigrantide hulk, kes vastavale tasuta õppele kvalifitseeruvad.

Seega need, kes Eestisse elama asuvad, saavad A1-taseme keeleõppe (nn Welcome-kursus, 80 tundi) igal juhul kätte.

Huvi eesti keelt õppida on suur

Pagulasseisundi konventsioon ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu, millega Eesti on liitunud, sätestavad kohustused pagulaste õiguste kaitsel. Põgenikel tuleb aidata lõimuda Eesti ühiskonda, pakkudes neile igakülgset tuge.

Pagulastele tuleks võimaldada korralikud majutustingimused, arstiabi ning intensiivne keeleõpe. Pagulastele keeleõppe pakkumine, arstiabi tagamine ning töökoha leidmine on Eesti enda huvides, sest tagab kiirema integratsiooni ning ühiskonna ühtsuse.

2011. aasta kevadel korraldas Balti Uuringute Instituut siseministeeriumi tellimusel uuringu, enamik uuringus osalenuid mainis eesti keele oskust kui üht ühiskonda lõimumise põhieeltingimust. Keeleoskus on ka eelduseks, et saada iseseisvalt hakkama igapäeva­elus, näiteks arsti juures või postkontoris. Keeleoskust peeti tähtsaks ka austusest riigi vastu, kes on neile kaitset andnud.

Uuringu käigus ei olnud küll võimalik rahvusvahelise kaitse saanute eesti keele oskust hinnata, kuid nende enda hinnangul oskavad eesti keelt mõningal määral või rahuldavalt vaid üksikud vastanutest.

Selgus, et huvi eesti keele õppimise vastu on väga suur ning keeleoskust ollakse nõus omandama kas tasuta kursustel või ise õppides. Intervjuudest ilmnes, et kui keele õppimist kohe ei alustata, võib hiljem motivatsiooni leidmine osutuda äärmiselt keeruliseks.

Selgus ka, et märkimisväärne osa rahvusvahelise kaitse saanutest (sh Aafrikast või mujalt mitteslaavi kultuuritaustaga riikidest pärit isikud) lõimuvad pigem Eesti venekeelsesse kogukonda, omandades suhtluskeelena eesti keele asemel vene keele.

Kaks aastat hiljem tehtud Praxise ja Balti uuringute instituudi raportist selgus, et infopuuduse, tõrjutuse ja keeleõppe kehvade võimaluste üle kurdavad peale venekeelsete elanike ka Eestisse tulnud inglise keelt rääkivad uusimmigrandid. Keeleõppe kohta leiti, et info tasuta keeletundidest levib visalt ning tihti ei ole ka keeleõppe tase keele selgeks saamiseks kvaliteetne.

Põgenikud