"Kaardimaja" ja üldse poliitika puhul peab nentima, et kuigi tahaks rääkida puht tööalasest professionaalsusest, kus inimestevahelised isiklikud suhted mingisugust rolli ei mängi ning otsused saavad tehtud ainult objektiivsusele ja ratsionaalsusele rõhku pannes, siis tegelikkuses see nii ei ole ja kuidas saakski olla, kui poliitikuametiski jäädakse lõpuks ikkagi ainult inimeseks.

Seekordses "Kaardimajas" illustreerib seda kõige paremini ehk just presidendipaar, kelle professionaalset läbikäimist on hakanud tugevalt segama nende eraelulised probleemid, mis praegusel ajal lõikavad nõnda teravalt sisse Valge Maja afääridesse, et vajavad edaspidise normaalse koostöö nimel lahendamisel suisa professionaali abi.

Sellest samas asjaolust koorub iseenest välja tõde, kuivõrd palju sõltub ühe inimese vaimutugevus tema suhetest oma lähedastega. Nimelt pole just keeruline märgata, et Walkeri nõrkusmomendid, mis seotud murega oma abielu pärast, on ühtlasi ka momendid, mil ta on Frank Underwoodi poolt kõige manipuleeritavam ning oma otsustes mitte niivõrd vaba.

Armastus ja sellega seonduvad probleemid võivad ka maailma kõige võimamast riigijuhist teha paraja lödipüksi, mis ilmselt on hetkel vajalik eraelulises plaanis, kuid kahjulik tähtsate otsuste vastuvõtmisel, sest ei võimalda end päriselt mõttega probleemidesse pühendada ning teeb Underwoodi-sugustele oma ettepanekute läbisurumise üsna lihtsaks ülesandeks.

Walkerite kõrval on hakanud murenema Jackie Sharpi kõva pealispind ning olenemata oma hiljutisest vankumatust seisukohavõtust, et tema ja Remy Dantoni vahel juhtunu oli viga ja ei tohiks kindlasti korduda, on see sellegipoolest jäänud korduma ning Sharp on mõistmas, et prestiižika ametikoha kõrval käib täisväärtusliku elu juurde veel midagi.

See armusuhe võib aga tulevikus teha keeruliseks Sharpi läbikäimise Frankiga, kes on seni naises näinud mõttekaaslast ja tugevat partnerit, kedagi, kellega võiks korda saata suuri asju. Remy Dantoni sekkumine komplitseerib seda vahekorda, kuivõrd tema ja Franki vahelist suhet sobiks kõige leebemas vormis nimetada „formaalsustesse peidetud vastastikuseks tülgastuseks".

Sharpi kõrval on elu uusi värvinguid avastamas ka Rachel Posner, kelle sõbrannasuhe on omandanud hoopis uued, kuid ehk isegi kergelt etteaimatavad mõõtmed. Lisa Williams (Kate Lyn Sheil) tundus algusest peale olevat siiraste, kuid talle endalegi tundmatute soovidega. Sellegipoolest näib see kõik nende mõlema jaoks toimivat ja Racheli tema pikalt kestnud pimedusest välja toovat.

Omaette pimedusesse on sattunud Doug Stampler, kes on enesele tunnistamas oma tekkinud tundeid Racheli vastu, kuid ei oska ilmselgelt nendega hästi ümber käia, kuid kuidagi ei tahaks uskuda, et ta laseks Racheli ja Lisa vahel tekkinud romantilis-seksuaalsel suhtel sekkumata edasi areneda, mistõttu võib eeldada, et nende kahe rõõm pikalt kesta ei saa.

Armumured armumuredeks, praeguseks on süsteemi nihkesse ajanud hoopis teist laadi suhted, eelkõige nende purunemised – president Walkeri järel on Tusk kaotanud nüüd ka Fengi ning nagu tõendab tema korraldatud meediarünnak Underwoodide vastu, siis nüüd tegu juba sõjaga.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis