Maailm

Türklased korraldasid 100 aasta eest armeenlastele verepulma (15)

Allan Espenberg, 18. aprill 2015, 07:00
KOHUTAV: Dateerimata foto hukatud armeenlastest Konstantinoopolis (Istanbulis). Foto: Reuters
Esimese maailmasõja ajal alustati Türgis elavate armeenlaste massilist tagakiusamist, mis kulmineerus poolteise miljoni inimese tapmisega. Aprilli eelviimasel nädalal möödub selle sündmuse algusest juba sada aastat.

Kuigi seda võigast veresauna nimetatakse rahvusvahelises ulatuses enamasti nii Armeenia ehk armeenlaste genotsiidiks kui 20. sajandi esimeseks genotsiidiks, pole kõik riigid sellise määratlusega päri ning lahtisi otsi on veel piisavalt.

Esimeses maailmasõjas (1914–1918) tekkis kaks koalitsiooni. Ühel pool olnud Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria võitlesid kogu ülejäänud maailma vastu. Kui 1915. aastal arendas Venemaa suuremat pealetungi Türgi territooriumil, asus mingi osa Türgis elavatest armeenlastest venelasi toetama. Türgi võimud hakkasid seejärel pelgama, et kõik armeenlased (neid oli ju ikkagi kaks miljonit inimest!) võivad vaenlase poolele üle minna, mistõttu hakati armeenlasi küüditama piirialadelt kaugematesse piirkondadesse, sealhulgas Süüria kõrbesse.

Seejärel jõudis aeg ka füüsilise hävitamiseni: hukati haritlased, Türgi armees teeninud armeenlased ja armeenlaste kogukonna juhid. Avalöök anti 24. aprilli öösel 1915, kui suur osa Konstantinoopoli (Istanbuli) armeenlastest haritlasi ja usutegelasi tapeti.

Tunnistamisega on keerulised lood

Tapatalgud Ida-Türgis võtsid tohutu ulatuse ja jätkusid ka pärast sõja lõppu. Kuigi täpselt pole hukkunute arvu teada, arvatakse, et aastatel 1915–1923 võis surma saada kuni poolteist miljonit armeenlast, mõningatel andmetel koguni rohkem. Samas on räägitud ka vaid paarisajast tuhandest hukkunust. Peale selle said oma koosa kätte süürlased ja kreeklasedki, keda samuti hävitati sadade tuhandete kaupa.

Ülejäänud pool miljonit armeenlast, kes Türgi veresaunas ellu jäid, pagesid elama teistesse maailma riikidesse, pannes aluse Armeenia diasporaale. Tänapäeval elab Türgis hinnanguliselt vaid 50 000 kuni 70 000 armeenlast.

Nagu juudivastast genotsiidi kutsutakse holokausti kõrval ka HaShoah’ks (katastroof ehk häda), nii kasutatakse armeenlaste genotsiidist rääkides sageli terminit Meds Yeghern (ränk kuritegu ehk suur veresaun).

Türgi vaenlased Esimeses maailmasõjas Venemaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia tunnistasid armeenlaste genotsiidi kuriteoks inimkonna vastu juba 24. mail 1915. aastal allkirjastatud deklaratsioonis. Sellest ajast on möödunud sajand, kuid ühtki teist rahvusvahelist dokumenti, mis mõistaks armeenlaste massitapmise hukka, pole senini vastu võetud.

Nüüdisajal on Armeenia genotsiidi toimumist Türgis tunnistanud paljud maailma riigid. Esimesena tegi seda 1965. aastal Uru­guay, kellele järgnesid alates 1990. aastatest Venemaa, Prantsusmaa, Itaalia, Holland, Belgia, Poola, Leedu, Slovakkia, Rootsi, Šveits, Kreeka, Küpros, Liibanon, Kanada, Venezuela, Argentina, Tšiili, Vatikan, Boliivia. Nii on talitanud ka Euroopa Nõukogu, Euroopa Parlament, ÜRO Inimõiguste Komisjon, Kirikute Maailmanõukogu ja teised organisatsioonid. Äsja kutsus europarlament kõiki Euroopa Liidu riike tunnistama armeenlaste genotsiidi.

Kuigi USA pole genotsiidi fakti veel ametlikult tunnistanud, on seda teinud tema 50 osariigist 45 – viimati Hawaii aprilli alguses.

Lisaks arutatakse suhtumist armeenlaste genotsiidi praegugi mitme riigi parlamendis. Näiteks on see väga aktuaalne Ukrainas, kus äsja esitati selline eelnõu. Seejuures pole see esimene katse: 2013. aastal tehti samuti sarnane ettepanek, kuid see lükati tagasi.

Türgi kui põikpäine eesel

Mitmes Euroopa riigis, näiteks Prantsusmaal, Kreekas ja Belgias on Armeenia genotsiidi eitamine kuulutatud seadusandlikult kriminaalkuriteoks. Viimati, 2. aprillil kriminaliseeris genotsiidi Küprose parlament. Loomulikult ei meeldinud Küprose selline teguviis eeskätt Türgile, kel on Küprosega riigi põhjaosa pärast nagunii juba varasemast ajast kana kitkuda.

Türgi on alati eitanud armeenlaste genotsiidi ja teeb seda praeguseni. Vaid 9% Türgi elanikest on nõus, et valitsus seda ametlikult tunnistaks. Genotsiidi tunnistamist peavad vajalikuks vaid üksikud türklastest intelligendid, nende seas näiteks ajaloolane Taner Ak?am ja kirjanik Orhan Pamuk.

Selle aasta alguses teatas Türgi president Recep Tayyip Erdo?an, et kui ajaloolased (mitte poliitikud) suudavad leida piisavalt tõendeid riigi süü kohta armeenlaste hukkumises, alles siis on Türgi valmis andma sellele sündmusele vastava hinnangu. "Me ei ole kohustatud tunnistama kellegi käsul armeenlaste nn genotsiidi," ütles president 29. jaanuaril. Kaks kuud hiljem kurtis Erdo?an, et armeenlased ei tahagi teada tõde 1915. aasta sündmustest.

Türgi riigi saja aasta tagust tegemist nimetavad praegused poliitikud kõige sagedamini deporteerimiseks, mille eesmärgiks olevat olnud armeenlastele turvalisuse tagamine ja nende paigutamine erilaagritesse. Mingit eesmärki armeenlaste tapmiseks polevat olnud. Türgi ametivõimude kinnitusel hukkus Esimese maailmasõja ajal kõigest pool miljonit armeenlast ja neid ei hukatud, vaid nad surid lahingutes ja nälja tõttu.

Armeenia ja Türgi kirjutasid 2009. aastal küll alla protokollile, mis nägi ette diplomaatiliste suhete kehtestamist ja koostöö tihendamist kahe riigi vahel. Peale selle oldi valmis looma ühiskomisjon Armeenia genotsiidi probleemi uurimiseks. Järgnenud kuue aasta jooksul pole selles vallas mingit edasiminekut toimunud ja teineteist on vaid süüdistatud mitmesugustes pattudes. Seetõttu pani Armeenia president tänavu veebruaris sellele protsessile punkti, võttes parlamendist tagasi suhete normaliseerimise dokumendid.

Türklased väidavad aga samal ajal, et hoopis armeenlased takistavad uurimiskomisjoni loomist, sest päevavalgele võib tulla midagi sellist, mis räägib Armeenia versioonile vastu.

Aserbaidžaan – Armeenia verivaenlane

Peale Türgi on kõige tugevam genotsiidi vastu protestija Armeenia põlisvaenlane Aserbaidžaan.

Aserbaidžaanis nimetatakse armeenlaste genotsiidi muude väljendite hulgas ka Armeenia grandioosseks müüdiks, mida naaberriik püüdvat härdameelsust teeseldes maailmale pähe määrida. Armeenia praegust võimuladvikut nimetab Aserbaidžaan aga klassikalisteks kelmideks, kes välismaal esinedes rõhutavad, et genotsiidil olevat üksnes moraalne tähendus, kuid kodumaal räägitakse reparatsioonimaksetest ja isegi territoriaalsetest nõuetest Türgile.

Eriline leinapäev

Türgi ja Aserbaidžaan tegutsevad Armeenia-vastases võitluses sageli käsikäes. Näiteks avaldas Türgi Kayseri Erciyesi ülikooli Aseri päritolu dotsent Gaffar ?akmakl? paari nädala eest raamatu, mille pealkirjast on juba aru saada, mis see on – "Sada aastat Armeenia genotsiidi petuloost".

Armeenia kõrval on paljudes teisteski riikides 24. aprill nimetatud Armeenia genotsiidi ohvrite mälestuspäevaks. Kuid sel aastal tähistatav leinapäev on erilisem, sest sellest sündmusest möödub sada aastat.

Tänavu 24. aprillil Armeenia pealinnas Jerevanis toimuvale genotsiidile pühendatud mälestustseremooniale oodatakse mitut maailma liidrit.

Aserbaidžaani rõõmustab samas, et paljud riigid on saatnud Armeenia kutsetele eitava vastuse, kuid vähemalt 25 riiki peaks Jerevanis siiski esindatud olema. Siin saab võrdluse tuua Venemaal peetavate 9. mai pidustustega, kuhu paljud riigijuhid on samuti keeldunud minemast, mistõttu Moskvaski ei ole esindatud sugugi rohkem kui 25 riiki. Samas on kahe riigi tähtsus rahvusvahelisel areenil absoluutselt võrreldamatu.

Venemaa võimud on pidanud võimalikuks, et 24. aprilli mälestusüritusele Jerevani saabub ka president Vladimir Putin ja mitu Riigiduuma saadikut. Vastutasuks selle eest on Armeenia president Serž Sargsjan lubanud olla 9. mail jälle Moskvas.

Et armeenlaste genotsiidi mälestusüritusi veidikenegi varjutada, korraldavad Türgi võimud samal päeval ehk 24. aprillil mälestuspäeva Esimese maailmasõja Gallipoli verise lahingu ohvritele. Sellest lahingust möödub tänavu samuti sada aastat, kuid see ei alanud ega ka lõppenud 24. aprillil. "Tähistada Gallipoli võitu päeval, kui kogu maailma armeenlased mälestavad genotsiidi ohvreid, on solvav ja kohutav. See samm demonstreerib Türgi agressiivsust ja ülbust," kirjutas Armeenia päritolu USA menukirjanik Chris Bohjalian.

Siiski on ka Türgis organisatsioone, mis korraldavad mälestusüritusi armeenlaste genotsiidi aastapäevaks. Võimud püüavad neid üritusi kontrolli all hoida ja veelgi parem ennetada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Armeenia genotsiid on väga keeruline ja komplitseeritud probleem, mida peavad teadlased veel hoolega uurima. Esialgu on aga kindel, et mõlema riigi – nii Armeenia kui Türgi mõned väited ja ütlused vastavad tõele, samamoodi nagu mõlemad riigid ka mõnevõrra liialdavad ja petavad.

Rahaline toetus suurenes

Märtsis võttis Armeenia parlament vastu otsuse suurendada rahalist toetust armeenlaste genotsiidi üle elanud inimestel. Kui senini maksti neile 25 000 drammi, siis alates 1. aprillist saavad nad iga kuu 100 000 drammi (umbes 200 eurot). Seda toetust saavad armeenlased, kes on sündinud Lääne-Armeenias ja Osmanite impeeriumi teistes piirkondades enne 1915. aastat ja on läbi käinud genotsiidi õudustest. Käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga oli selliseid inimesi 33.

15 KOMMENTAARI

v
villi 19. aprill 2015, 07:17
naguma aru saan pole ka Eesti tunnistanud seda genotsiidi
h
Huvitav, 18. aprill 2015, 22:22
kuidas Türgi oleks pidanud käituma kui avastas,et osa armeenlasi on asunud nende vaenlast venemaad toetama?Kui meil siin peaks sõjaolukord tekkima ja eeldatavasti toetabki suur osa kohalikest venelastest venemaad,siis mina suhtuks neisse nagu vaenlastesse ning
Loe kõiki (15)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee