Kommentaar

Heljo Pikhof | Visa perepoliitika viib nelja aasta pärast sihile (10)

Heljo Pikhof, riigikogu liige, SDE , 14. aprill 2015, 18:29
Heljo Pikhof Facebook
Hüütagu värsket valitsuskoalitsiooni visadusliiduks – nagu pakkus peaminister – või kuidagi muudmoodi, üks on kindel: visadus viib sihile. Nelikümmend päeva vaidlemist, saati kõigile näha püüne peal, kurnab läbi isamaa parimadki pojad. Suure visadusega seisime kõnelustel ka sotsiaaldemokraatlike väärtuste eest. Egas muidu saanud koalitsioonileppesse esimese asjana kirja eesmärk lastega perede toimetulekut parandada. 

Pere ja poliitika

Samal teemal


Selline prioriteediasetus on mulle endale rohkem kui rõõmustav, on ju lapsed, lastega pered ja lastega perede vaesus olnud mu poliitikuaastate üheks suurimaks mure- ja tööteemaks. Võib vist kergendatult ohata: head partneridki on hakanud eristama tähtsaid ja vähem tähtsaid asju. Lasteta ei ole riigil püsi. 

Muidugi, kui nüüd näpuga SDE valimisprogrammis järge ajada, siis ei kattu see punkt-punktilt koalitsioonileppe tekstiga. Aga poliitika on samuti kompromisside kunst.

Ometi jätkub lapsetoetuste tõus: aasta alguses 19 eurolt 45 eurole jõudnud esimese ja teise lapse toetus kasvab nelja aasta jooksul 60 euroni kuus. Lasterikka pere toetust 200 eurot kuus hakatakse maksma kolme ja enama lapsega perele (siiani on lasterikkaks loetud peret, kus kasvab seitse last). Ka meie nn nutika lapsetoetuse mõte saab teoks: töötame üheskoos välja süsteemi laste huviharrastuse ja sportimise toetamiseks.

Küllap arvutatakse, arutatakse ja arvustatakse neid meetmeid nüüd nii ja naa. Mõni peab väheseks, teine priiskamiseks. Nagu ka vaesuse vähendamist tõotavat toimetulekupiiri ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmist ning  tulumaksu lisatagatist madalapalgalistele, mis samuti aitavad ennekõike lapsi: on ju lastega pered teistest suuremas vaesusriskis.

Rõõmu on sellestki, et lasteaiakohtade riigipoolne toetamine on üle mitme-setme aja taas päevakorral: egas lasteasutuste järjekorrad ole kuhugi kadunud. Ja pisipõnni üksinda koju ei jäta.

Peale huvihariduse toetamise on kavas muuta palju teisigi pereteenuseid kättesaadavamaks. See on hea, sest muu maailma kogemus näitab, et lastele-peredele suunatud teenused on tulusad ja tulemuslikud. 

Elatisabifond tuleb! 

Mis aga elatisraha tagamise fondi puutub, siis selle pärast olen võidelnud ja põdenud otsekui omaenese lapse eest. Mullu jaanuaris andsin sotsiaaldemokraatide nimel elatisrahafondi loomise eelnõu riigikogu menetlusse. Tänavu aasta algul korraldasin sotsiaalkomisjoni juhtides komisjoni avaliku istungi, kus arutasime hulgakesi karjuvat vajadust süsteemi järele, mis tagaks lapsele avansina korrapärase leivaraha, kui üks vanematest ei täida ülalpidamiskohustust. Seejärel toetas fondi loomise ettepanekut ka riigikogu. Rohkem kui kümnendi mitme erakonna poliitikuid vaevanud mõte sai viimaks ometi kännu tagant lahti. Ja nüüd siis on meie eesmärk jõudnud koalitsioonileppesse!

Ammu teada tõde on, et kõige suuremas vaesusriskis kasvavad üksikvanemaga lapsed. Eesti aga kuulub üksikvanemate hulga poolest OECD riikide esiviisikusse, rohkem kui viiendik meie lastest (u 56 000 last) kasvab üksikvanemaga peres. Statistikaameti andmetel oli ühe täiskasvanu ja tema lapse/laste leibkonna absoluutse vaesuse määr 23,4 protsenti ja suhtelise vaesuse määr rohkem kui 40 protsenti, süvavaesuses olevaid lapsi on samuti kõige enam ühe vanemaga peres.

Teada tõde on seegi, et tuhanded üksikvanemad on jäetud omapäi püüdma tuult väljalt ehk pisutki lapseraha teiselt kohustatud vanemalt. Ei aita siin ussi- ega püssirohi, ka mitte kohtulahendid tükkis täituritega, kui elatisvõlglane ikka maksta ei taha.

Elatise nõue ei ole vanemate omavaheline asi, ütlevad rahvusvahelised konventsioonid, elatise nõue on absoluutne. Siin peab ka riik õla alla panema ja looma läbipaistva mehhanismi, mis sobib Eesti oludele. Eeskuju võtta on pea kõigist Euroopa riikidest.

Säärase fondi loomist peavad üksikvanemad väga tähtsaks turvatunde loomisel. Sel viisil saaks laps kas või vähest ülalpidamistoetust igakuise avansina. Lapsed on ju need, kes suurte inimeste pattude pärast kannatavad. Võla sissenõudmine kohustatud vanemalt jääb juba vastava talituse kanda. Muidugi ei saa toogi kogu raha võlglastelt kunagi kätte.  Ent teiste riikide, olgu või lähinaabri Läti kogemused tõendavad ilmekalt, et riik on palju tõhusam võlgade sissenõudja, kui elust räsitud üksikvanem.

Küll tahaks loota, et koalitsioonileppesse jõudnud perepoliitika sihid – lastetoetuste tõus, lasteaiakohad, elatisabifondi loomine, vanemate töö- ja pereelu ühildamine, mõnda veel – annavad väärikust juurde just siin ja praegu sirguvale inimlapsele ja tema vanematele. Vahest pisutki kindlustunnet sellekski, et pere teine, kolmas, ehk neljaski laps omal kodumaal üles kasvatada.

10 KOMMENTAARI

k
HINNA TÕUSUD --TEEVAD EESTILE LÕPU....::::ME MÄNGIME SELLIST KURBA
MÄNGU ,))))) ET LAPSI POLEGI VÕIMALUS KASVATADA ----
SINA HELJO ---"ÄRKA JUBA ÜLES ,,
k
HINNA TÕUSUD --TEEVAD EESTILE LÕPU....::::ME MÄNGIME SELLIST KURBA
MÄNGU ,))))) ET LAPSI POLEGI VÕIMALUS KASVATADA ----
SINA HELJO ---"ÄRKA JUBA ÜLES ,,
Loe kõiki (10)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee