Teleblogi

"Troonide mängu" uus hooaeg – eelseisvad sõjad (2)

Sander-Ingemar Kasak, 14. aprill 2015, 10:25
 Reuters / Scanpix
"Troonide mäng" ("Game of Thrones") on taaskord jõudnud teleekraanidele. Ligi kümnekuune ootus tõi meile episoodi ("The Wars to Come"), mis juhatab viienda hooaja sisse väga filigraanselt ehk vanas headuses ning esitab vaatajatele noodivõtmed, mille järgi järgnevad peatükid ennast lahti rullivad. Nagu traditsiooniks kujunenud – arvustus on pigem neile, kes on episoodi juba näinud!

Esimese asjana kasutaksin ma võimalust sõnastada põhimõtte, mille järgi ma hakkan "Troonide mängu" arvustama. Lähtun samast joonest, mille on omandanud ka tuntud telekriitik Alan Sepinwall: teleseriaali peaks vaatlema eraldiseisvana raamatuseeriast. Sama põhimõtet rakendab ta ka "Elavate surnute" ("The Walking Dead") puhul. Selline käsitluslaad vähendab ka suuremal määral spoilimisohtu.

Samal teemal

Mind on alati hämmastanud kui võimsana "Troonide mäng" mõjub. Kaksteist-kolmteist aastat tagasi poleks mürsikust mina kunagi arvanud, et kunagi võib näha lausa kümme tundi aastas teleekraanidel sellist eepilisust, mida pakkus tol ajal näiteks Peter Jacksoni filmitriloogia "Sõrmuste isand" ("Lord of the Rings").

Oleks ma vaid siis piisavalt tark olnud, et mõned aastad hiljem viia ennast kurssi teleseriaaliga "Rooma" ("Rome"), eepilise teosega, mis oli teerajajaks "Troonide mängule". Võiks isegi ehk öelda, et teise headus ei oleks võimalik olnud ilma esimeseta.

Käesoleva arvustusobjekti eepilisus aga rullub lahti mitmel tasandil – visuaalsuses, temaatikas, karakterites jne. Visuaalsusest rääkides peab tõdema, et HBO ei ole eriefektide pealt krossigi koonerdanud ning silmailu on rikkalikult. Samuti ei ole odav lõbu ka tõetruudus, mille loomiseks kasutatakse maalilisi asukohti erinevateks võttepaikadeks. Kuigi tegemist on maailma allatõmmatuima seriaaliga, siis tundub, et rahaliselt siiski kahjusid ei kanta.

Natuke episoodi tausta uurides avastasin, et selle režissööriks on Michael Slovis, kes oli seotud ka teleseriaaliga "Halvale teele" ("Breaking Bad"), lavastades sellest neli ning olles kahekümne episoodi kaameraoperaatoriks. Käesolevat peatükki vaadates tekkisid mul teatavates kohtades tõesti kummastavad võrdlushetked.

Üheks helgemaiks näiteks oleks vast see, kui Tyrioni veetakse kastis ning sealt on kaameravõte läbi õhuaugu, milles kuvatakse ümbritsevat keskkonda ning ka päikest. Minu arvates oli see stiilivõte, mis sobiks vägagi seriaali "Halvale teele" ampluaasse.

Karakterid on ka uues episoodis sama eepilised kui me varasemalt neid oleme harjunud kogema. Nende sõnavõtud hellitavad mitmeid meeli ning sunnivad teost pingsamalt jälgima. Mõnede omad panevad ka muhelema ning on samas teravad nagu alati.

Tyrionit kehastava Peter Dinklage’i meisterlikkus on kadestamisväärne. Siinkohal oli veidi negatiivne aga see, et sellenädalases episoodis ei saanud piisavalt ekraaniaega Jamie Lannister, kes on minu arvates seriaali üks huvitavaima arengulooga tegelasi, kuid eks me tõenäoliselt kohtume temaga veel piisavalt.

Sisuanalüüsi juurde minnes pöördun taaskord ühe mõtleja ideede poole, kellega on kindlasti kokku puutunud need, kes ka mu "Elavate surnute" arvustusi lugesid. Nimelt räägin ma Norbert Eliasest ning tema tsiviliseerumisprotsessi teooriast. "Troonide mäng" sobitub selle ideestikuga minu arvates väga hästi, sest teleseriaali "võimaliku maailma" periodiseeringu võiks võrdsustada meie "reaalse maailma" keskajaga, millest alates Elias ka inimkonna tsiviliseerumist jälgima on hakanud.

Viitan teatud kogukonna liidrile, kes valis surma selle asemel, et näida tugevana oma põhimõtteid painutades ning ilmutada jõudu selles, et julgeb tunnistada hirmu.

Eriti tuleb põhimõtteid väänata siis kui tegemist on poliitikaga. Kas diplomaatia ei tähendagi mitte kompromisse? "Troonide mäng" on alati olnud väga poliitikale rõhku panev sari. Võiks öelda isegi, et teatud aspektides on see fantastikaga vürtsitatud keskaja olustikes aset leidev "Kaardimaja" ("House of Cards").

Pidevalt sepistatakse poliitilisi manöövreid, millega kedagi troonist eemale hoida või kedagi sellele väikese hootõukega upitada. Ka selles episoodis ei puudu need aspektid, kui Varys ning Tyrion arutlevad, kes oleks pädev Westerost valitsema.

Kuid sellel oli ka oma negatiivne alatoon, mis vastab liigagi palju meie reaalsusele. Me võime küll ajada taga aina õiglasemat ning rahumeelsemat liidrit, kuid see ei tähenda, et me selle ka saame. Isegi kui valitsejaks oleks naine, kelle empaatiavõime peaks sugenema sellest, et ta on ise võimeline elu andma, siis tugev valitseja ei saa siiski olla läbinisti rahumeelne ning peab oma võimu kinnitamiseks näitama jõudu, mis on tihti vägagi brutaalne.

Meenutame näiteks seda, et Daenerys lasi rohkem kui sada endist orjapidajat risti lüüa. Ehk siis parafraseerides Tyrioni mõtet uuest episoodist: maailm oli minevikus seal, kus päike ei paista, ning ka tulevikus ei ole näha sealt väljaronimist.

Lõpetuseks räägin veel ühest aspektist, mis mulle on alati "Troonide mängu" juures sümpatiseerinud, kuid ma siinkohal ei lasku selle sügavamasse analüüsimisesse. Nimelt räägin religiooni kujutamisest. Väga huvitavaid allegooriaid leiab siit ka reaalse ajalooga, kus sõdu peetakse Jumala nimel ning et teatud valitsejad on (väidetavalt) selle kõikvõimsa poolt rohkem soositud kui teised.

Eks ole religiooni kohaolu siin ka teatav eelis J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isanda" ees. Selle kujutamisest tundis nimetatud romaanides puudust ka "Troonide mängu" raamatute autor George R. R. Martin. Huviga ootan ka nii-öelda lunastust lubava Pääsukeste – kas õige oleks öelda kultuse? – temaatika avanemist hooaja jooksul.

2 KOMMENTAARI

d
Diibile autorile 14. aprill 2015, 11:01
Veidi teine vaatenurk on küll armas, aga kui palju pealkirjas lubatud sõdadest juttu oli?

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee