Eesti uudised

Riik võtab Seaküla Simsonilt raha taskust ja riided seljast (30)

Juhan Haravee, 14. aprill 2015 07:00
Vabadus Seaküla Simsonile: Armastatud skulptor ja vana sõjamees Seaküla Simson saabus Harju maakohtusse afgaani peakattes. Just selliste habetunud meestega pidi Simson kunagi julmas sõjas austusega silmitsi seisma. Ka politseimantlit külma kaitseks ümber võttes ei soovinud ta kodumaiseid mundrimehi ja -naisi solvata. Talibani kättemaksu ta ei karda, küll aga loodab Eesti politsei suuremeelsusele. Foto: Alar Truu
Politsei nõudel peab skulptor Seaküla Simson loovutama oma univormikogusse kuuluva väärt kehakatte, mille keegi tundmatu, kuid tänulik kunstisõber talle kunagi kotiga ukse taha jättis. Trahv tuleb pealekauba.

Seaküla Simsonit tabas eile Harju maakohtus ootamatu äratundmisrõõm. "See on ju minu tehtud," küünitab heatujuline seaduserikkuja oma käe massiivse kohtunikutooli taga ilutseva Eesti vabariigi vapi poole. "Istuge ometi oma kohale," kustutab range kohtunik andeka looja ootamatu emotsiooni. Muhe kunstnik ei solvu.

Samal teemal

Kohtunik tutvustab skulptorist kohtualusele tema seadusest tulenevaid õigusi ja Simson ei leia, et peaks aulikule kohtule kohe istungi alguses vastu vaidlema hakkama. "Arusaadav," vastab ta kohtuniku mõne hetkega ette vuristatud sätetereale järgnenud rutiinsele küsimusele, kas jutt on arusaadav.

Kohtunik teeb katse täpsustada kohtualuse ankeetandmeid: "Ees- ja perekonnanimi?" Kohtualune tõuseb käsu peale ja vastab tõrkumata: "Simson Seakülast… või see – Aivar Simson." Kohtunik lepib viimasega, kinnitades, et kohtus passib kasutada vaid kodanikunime. Isikukoodi aga kodanik Simson ei mäleta. Oma töökohta ta võimude eest siiski varjata ei kavatse. "OÜ Seaküla Stuudiote juhatuse esimees," paljastab Simson varjamata uhkusega.

Kui aga kohtunik pärib, kas kohtualusel on taandusi kohtu koosseisu vastu, seirab Simson tema vastas istuvat politseivormis näitsikut ja lausub pikalt mõtlemata: "Ei, kus – nii ilus…"

Kas võõrad suled või süütu nali?

Politsei väärteomenetleja Ruth Kotov teeb kohtus teatavaks asjaolud, millega seoses Seaküla Simson kohtupalge ees seisab.

"25. veebruaril 2015. aastal on väärteomenetleja teinud protokolli Simsonile selle kohta, et 9. veebruaril 2015. aastal kell 11.00 Tallinnas kasutas isik ebaseaduslikult ning kandis seljas politseiametniku vormiriietust, milleks oli sinist värvi mantel politsei õlakutega, millel oli neli suurt tärni, mis on teenistusastme tunnus," räägib Kotov, kinnitades, et Simsonil oli soov jätta mulje, nagu oleks tal olnud õigus vormi kasutamiseks, kuigi tal see puudus.

Kohtualune Simson käsutatakse püsti ja kohtunik tunneb taas huvi, kas tal on arusaamisega kõik korras ja kas ta tunnistab end süüdi.

"Kahetsen muidugi ja arusaadav on ka," annab Simson mõista, et on nüüd ja edaspidi valmis kohtuvõimuga igakülgset koostööd tegema. Tõe huvides lisab kunstnik, et mingi väärmulje jätmise kavatsust tal vana politseimantli kandmisega ei olnud. "Mantel kuulub minu univormikollektsiooni ja panin selle kinnises ruumis selga, et soojem oleks," meenutab Simson oma "garderoobiroima". "Kohal olid ainult tuttavad inimesed ja presidendi fotograaf, kes siis hiljem ühe pildi minust kui politseinikust Delfis avaldas. Ma ei läinud ju selles mantlis tänavale autosid kinni pidama ja raha nõudma!" Simson kinnitab, et talle kui kunagi Afganistani sõjas käinud mehele ei tuleks pähegi kellegi vormi mõnitada.

Palun kergemat karistust!

Politsei väärteomenetleja Kotov palub kohut trahvida Simsonit Seakülast 100 euroga ja konfiskeerida talt kohtuasja toonud riietusese.

"See on ju ajalugu," ohkab Simson löödult, kui kuuleb, et riigil läheb nüüd hädasti vaja kellegi tundmatu kunstisõbra tema kogusse annetatud vormimantlit.

Kohtuvaidluste käigus lõpuks sõna saanud kunstnik proovib kohtuniku erapooletut südant võita juba istungi eel tuttavalt advokaadilt kuuldud ja seejärel pähe õpitud lausega: "Austatud kohus, palun lõpetada menetlus otstarbekuse…" Kahjuks on harjumatu olukord röövinud Simsoni peast ülitähtsa avalduse lõpusõnad: puudumise kaalutlusel. Naerukrampidega võitlev kohtunik saab aga juba üsna hästi aru, et otstarbekuses seda menetlusel kindlasti süüdistada ei saa.

Viimases hädas, mis langeb puhtjuhuslikult kokku tema kui kohtualuse viimase sõnaga, teatab Simson, et kavatseb nüüd toimida just nii, nagu talle mitmest nähtud filmist on mällu sööbinud. "Kõrgeauline kohus, palun kergemat karistust," teatab Simson kõlavalt. "100 eurot aga investeeriksin parema meelega Paul Kerese mälestusmärgi tarvis metalli ostmiseks."

Harju maakohus otsustab Simsoni saatuse kolmapäeval, 15. aprillil.

Kohtusaalist väljudes läheneb Simson viisakalt politsei väärteomenetleja Kotovile ning pärib, kas neiu ei võiks nii kena olla ja loovutada talle erilise vastutuleku korras oma pagunid.

Tõeline kunstnik ja kollektsionäär jääb endale kindlaks kohtumajaski!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee