Kommentaar

Nasta Pino | Hea sõna ei tohiks olla defitsiit (7)

Nasta Pino, vabariigi kodanik, 12. aprill 2015, 19:50
Foto: TEET MALSROOS
Oleks täna veel töö, küll alles töötaks. Oleks puhkus, küll alles puhkaks. Oleks täna valimised, no küll alles valiks.

Jaa-jaa, suurim tarkus on tagantjärele tarkus ja aprill on ajast aega olnud naljakuu. Ei ole meil enam võrratut koomikutepaari Ervin Abelit ja Sulev Nõmmikut. Aga on samavõrra andekad Andrus Vaarik ja Egon Nuter. Kus oled sina, justkui varrukast nalju puistav Andrus Kivirähk? Leia aega ja kirjuta uusi tekste president Merile ja tema sõbrale Ivan Oravale. Me tahame naerda, naer on terviseks. 

Hea sõna on terviseks 

Ka hea sõna on terviseks. Mõnel päeval sellega lausa veab. Astun ma näiteks varahommikul trolli eesuksest sisse, tilkuva taeva all peatuses seismisest märg ja silmanähtavalt morn. Juht oma klaaskabiinis näebki, taipab ja ütleb: "Pole viga, pilvede taga on alati päike."

"Sama teilegi!" vastab juht ja tõstab lühikeseks viipeks käe. Seekord naeratame mõlemad. Justkui polekski enam teineteisele võhivõõrad inimesed.

Jõuan Kristiine keskuse Swedbanki kontorisse ja seal aitab mind väga lahkelt noor teller, kelle rinnasildilt loen nime Mart. Ei mäleta, et oleksin teda varem näinud. Mul on juhtunud äpardus, olen prillid koju unustanud. On alles hommikutund ja pangas jutulesoovijaid vähe. Mart tuleb oma töölaua ja arvuti tagant välja mulle appi. Kahekesi automaatide juures saan oma asjad kähku aetud. Aitäh, Mart! Edu sulle kõiges!

Nii ilus päeva algus. Ja näe imet, päike ongi juba poolenisti pilve tagant väljas.

Küllap on tänaseski kauplusterohkuses paljudel oma lemmikpood, olgu mõõdupuuks müügisaali ruumikus, mugav ligipääsetavus, kaubaküllus või veel miski. Minul on selliseks poeks Marienthali Selver Mustamäe teel. Kodupood, nii seda nimetangi. Käin seal enam-vähem iga päev, koos kahe fooriületusega kaksteist minutit jalgsimatka sinna ja teist samapalju tagasi. Väga paras.

Teistega võrreldes on see väike pood. Kui lähed liiga vara hommikul, otse pärast avamist, siis võib juhtuda, et satud vastamisi uue kauba riiulitele ladujate ja nende suurevõitu kärudega. Ei sünni sellest mingit arusaamatust, astutakse eest ära või oodatakse kolm sekundit, vajadusel vabandatakse. Kes otsitavat kaupa otsekohe üles ei leia, seda aitavad sealsamas just need kaubaladujad naised. On mindki mitu korda riiulite vahel enam-vähem kättpidi õigesse kohta juhatatud.

Märtsi teisest poolest oli neil seal mingi ümberseadistus, kuid seegi ei tekitanud ei pikki järjekordi ega muud tülinat. Töö toimis, sujus vastastikuses mõistmises.

Kõik Selveri kassiirid on väga kärmekäelised, viisakad ja täpsed. Mulle on neist kaks eriliselt silma jäänud ja – tunnistan üles – võimaluse korral sätin ennast nende juurde ootele. Üks on teistest pisut-pisut vanem naine. On nauding jälgida, mismoodi ta asju liikuvletil liigutab ja tõstab, samal ajal ostja tähelepanu vajalikule juhib, lohakalt pakitule uue kilekoti ümber sätib ja nii ikka edasi. Kõik see käib imekähku. Nagu polekski töö. Inimene naudib oma tegevust, omaenda käte osavust. Rõhutan veel kord, teised töötajad seal on samuti osavad ja kärmed, too üks on mulle lihtsalt eriliselt silma jäänud. Meeldib, noh.

Miks ma ei võiks talle mõnel päeval mõnda head sõna ütelda? Mis sellest, et me pole üldse tuttavad. Ühe ja sama vabariigi kodanikud oleme, see loeb küllaltki. Nii jah, just  sedaviisi paaril korral mõtlesin. Ja ühel päeval ütlesingi.

"Teie käte liikumist on ilus vaadata. Ma juhtun meelega teie kassa juurde, teie töötegemine meeldib mulle."

"Tõesti või? Oi, ma tänan," vastas ta rõõmsalt ja see oli siiras rõõm.

Usun, et võõra inimese öeldud hea sõna tegi tema päeva paremaks, olgu või natukenegi. 

Nalja presidendi üle 

Teine mu lemmik sealsamas poes on noor mees, samuti kassiir. Temal on kindlasti suur tulevik, sest kes madalalt alustab, see jõuab kõrgele. Tema juurde olen samuti ennast nimme järjekorda sättinud, seegi järjekord liigub väga kiiresti.

Tulevane rahvajuht ja riigitüüri mõjutaja peaks teadma, mismoodi inimesed igapäevaeluga toime tulevad. Kas noor ema, kellel eelkooliealine laps kaasas, mõnel päeval kommi ka ostab?

Kas jutt läks liiga tõsiseks? Oi, oi, seda ma ei tahtnud, seekord mitte. On ju alles aprill.

Üks vallatuvõitu mõte kiusab. Kas meie praegune president peabki jääma naljast puutumata? Oleks imelik. Tigedaid ütlemisi on tema suunas piisavalt pillatud , suur osa kindlasti teenimatult. Ei usu, et ta naljast üldse aru ei saaks. Humoristid, proovige!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee