Eesti uudised

Inimtühja külla elama läinud kolme lapsega pere: "See oli ainuõige otsus! Siin on rahulik." (171)

Katrin Helend-Aaviku, 11. aprill 2015, 08:00
AINSAD KÜLAELANIKUD: Kuigi pereisa Janek kartis enne inimtühja külla kolimist, et ega sinna üksikusse kohta neile enam keegi külla ei tule, osutus hirm asjatuks. Külalisi käib kogu aeg. Pildil taga ema Jaanika, ees vasakult pesamuna Liis, tütarde sõbranna, keskmine tütar Nelly ja kõige vanem tütar Angela koos Semuga. Foto: Katrin Helend-Aaviku
"Mu mees ütles ükskord naljatades, kui kohvi sisse ei olnud suhkrut panna, et pagan võtku: meil ei ole siin inimtühjas külas naabreid, et saaks suhkrut laenata. Tuleb ikka poodi minna. See ongi see omaette elamise võlu," muheleb pereema Jaanika. Kolme lapsega pere ema räägib elust Koeru valla Valila külas, kus peale nende talu ei ole rohkem mitte ühtegi suitsu.

Valila külast annab tee ääres märku samanimeline bussipeatus. Aga siin, posti otsas oleva sinise sildi all bussid enam ei peatu. Ja mis peatumisest rääkida – need ei sõidagi enam kruusaselt ja auklikult külavaheteelt läbi. Juba aastaid. Sama ammu või isegi veel kauem ei ole siin peatuses seisnud ka inimesi. Ei tööleminejaid ega koolilapsi, ei emasid oma sülelastega ega isegi mitte vanamemmesid ja taate, kel vaja minna keskusse pensioni järele ja poodi. Kunagi oli neid bussi­ootajaid aga kindlasti. Sellest annavad märku kolhoosiaegne vana laut, samast ajast pärit korrusmaja ja paar võssa kasvanud, varemeteni lagunenud talu siin- ja sealpool teed.

Veerand sajandiks panga orjad

15 aastat tagasi elas Valila külas kaheksa inimest, neli aastat tagasi vaid üks. Nüüdseks on temagi siitilmast lahkunud.

Aga enne, kui küla täiesti inimtühjaks oleks jäänud, kolis bussipeatuse juures asuvasse Veski tallu elama noor pere koos kolme lapsega. Nemad ongi praegu Valila küla ainsad asukad. Bussidest unustatud peatuse sinine silt lehvib küla ainsate elanikega maja kõrval nagu lipp, mille mägironijad pärast mäetipu vallutamist võidukalt maasse löövad.

"Soovisime osta maja. Kui ma selle maja internetis müügikuulutuste hulgast leidsin, ütles mu mees, et mõtle ometi, kus see asub – metsa sees, keegi ei tule meile sinna külla ka enam! Kui aga maja vaatama tulime, astus mees autost välja, vaatas ringi ja ütles: siit me enam ära ei lähe, see on meie maja," meenutab Jaanika, kuidas Koerus üürimajas elanud pere 12 kilomeetri kaugusel inimtühja külla elama sattus. Maja läks maksma summa, mida tuleb pangale tagasi maksta 25 aastat.

"Aga kolm aastat on juba makstud. Natuke ongi ainult veel jäänud!" särab Jaanika.

Tema mehe kartus, et siia küll neile enam ühtegi külalist ei tule, osutus asjatuks. Juba pärast sissekolimist oli maja uudistajatest sugulasi ja sõpru puupüsti täis. Nädalavahetustel on sagedasteks külalisteks laste sõbrad.

"Kui ma väike olin, elasin ka maal ja ema viskab siiamaani nalja selle üle, et ma olevat kogu aeg öelnud: maale ma küll elama ei jää! Kui suureks saan, lähen ära Tallinna. Ema naerab, et said nüüd oma Tallinna."

Kuigi bussi­võõraks jäänud peatus seisab justkui narritavalt nende maja ees, ütleb Jaanika, et nad ei tunne bussiliiklusest puudust ja saavad väga hästi selletagi hakkama.

Üksinda külas elava pere argipäev näeb välja nii, et hommikul sõidetakse autoga Koeru keskusse – üks laps läheb lasteaeda, teised kaks kooli ja ema-isa tööle. Jaanika töötab Konsumis ja tal on vahetustega pikad tööpäevad. Janek võtab pärast tööd tütred auto peale ja läheb koju. Teeb perele söögi valmis ja sõidab hiljem õhtul naisele järele.

"Lapsed on vahel isegi jalgrattaga kooli sõitnud," räägib Jaanika elu võimalikkusest maal. Üksinduse tundmiseks pole mahti.

"Mu mees ütles ükskord naljatades, kui kohvi sisse ei olnud suhkrut panna, et pagan, meil ei ole siin inimtühjas külas naabreid, et saaks suhkrut laenata, tuleb ikka poodi minna. See on see omaette elamise võlu," naerab Jaanika.

"Aga see oli ainuõige otsus siia elama tulla. Praegu ei kujuta enam ettegi, et elaksime ikka veel linnas üürimajas, kus inimesed on ümberringi. Siin on hea rahulik," ütleb Jaanika köögilaua ääres lonkshaaval kohvi juues ja elutoas mängivatele lastele pilku heites.

Tüütud võõrad ja suured plaanid

On lihavõttepühad ja peretütardele Angelale, Nellyle ja Liisile on kaks sõbrannat külla tulnud. Puupliidil suures potis keevad pühademunad. Pereisa teeb metsas tööd. Lapsed lasevad ukse vahelt tuppa rõõmsalt sabaga vehkiva ja poriste käppadega Semu. Praegu paarikuusest kutsikast kasvab suur elukas. Maal peab ikka koer olema, arvab Jaanika.

"Esialgu meid hirmutati, et talvel lumega ei saa siit välja. Aga mina ei ole kolme aasta jooksul kordagi näinud, et traktor ei tuleks lund lükkama," räägib Jaanika, et maal inimtühjas külas elamise ainuke miinus on see, et maja ümber käib vahel võõraid kolamas.

Tühi küla meelitab ligi kahtlaste kavatsustega selle. Siia satuvad nii vanakraami otsijad kui ka pikanäpumehed või siis mõlemad ühes isikus.

Lähim maja, kus inimesed sees elavad, on naaberkülas Abajas. Umbes 300 meetri kaugusel. Teisele poole minnes on lähima eluasemeni veelgi pikem maa – see on viie kilomeetri kaugusel naabervallas Vaali külas. Aga mobiililevi on majas olemas ja internettigi saab kasutada. Nii et side välismaailmaga on täitsa olemas. Ka vesi on majas sees, aga üleni saab end pesta vaid kõrvalolevas eestiaegses saunas, kus peab suure pajaga vett soojendama, nagu vanasti.

Inimtühi küla meelitab peale kontvõõraste ligi ka metsloomi. Janek on sealses metsas põgusalt isegi karu näinud. Aga kui mõni aeg tagasi pistsid pere kaks kodukitse plehku, ei sattunud nad ei mesikäpa ega ühegi teise metslooma ohvriks. Nädal otsa metsas redutanud sarvilised püüti sõprade abiga suure haaranguga kinni ja toodi tagasi koju.

"Nende tagaajamine oli nagu mõnes Chicago filmis. Sellist asja juba linnas ei koge," muheleb Jaanika.

Praegu talus enam kitsi ei ole, aga perel on tulevikus plaan hakata sigu kasvatama, võib-olla veisedki võtta ning lapsed tahavad hobuseid ja… Kõik plaanid on kaalumisel.

Valila küla elab veel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee