24. märtsil rabas Euroopat teade: Prantsuse Alpides kukkus alla Lufthansa tütarfirma Germanwingsi reisilennuk Airbus A320, mille pardal oli 150 reisijat. Tartus sündinud, kuid inspiratsiooni kogumiseks mööda ilma rändama läinud lauljanna Anneli on üks neist paljudest, keda uudis eriti lähedalt puudutas, sest tema Briti päritolu kallim Paul oli lennukipardal. Paul õppis Šveitsis kolledžis, kuid enne kojusõitu veetis mõne päeva Barcelonas, et sõpradega puhata. Õnnetuse ajal oli Paul Düsseldorfi kaudu tagasiteel oma pere juurde Suurbritanniasse.

Anneli ütleb, et kui ta juhtunust kuulis, oli küll teadmine, et Paul oli sellele lennule registreerinud, kuid et täpset reisijate nimekirja ei avaldatud pikka aega, tegi ta enda sõnul seda, mis on loomuomane suuremale osale inimestest – püüdis halba endale mitte teadvustada. "See kaitserefleks valdas nii mind kui ka Pauli perekonda päris pikalt veel ka pärast õnnetust," räägib Anneli, kuidas hoolimata tõenäosusteooriast püüdis ilmselt igaüks neist šokiseisundis kuskil ajusopis uskuda mingisse õhkõrna lootuskiirde, et ehk jäi just tema lähedane lennujaamas tukkuma ega jõudnud mingi ime läbi piloodi poolt vastu mäge juhitud lennuki pardale: "Kahjuks elu kulgu kuigi kaua selliste kujutlustega petta ei saa." 

Elu autopiloodi peal

Anneli ütleb, et kohtus Pauliga 2011. aasta suvel Mallorcal ja juba esimesest hetkest peale tabas noori mingi äratundmine: "Tajusime väga selgelt üksteise sarnasust. Kuu aega hiljem elasime ja rändasime maailmas ringi koos."

Mitmes riigis elamise ja töötamise uudsetest rõõmudest enam hakkasid Anneli ja Paul aga järjest rohkem ihkama ühist paikset kodu ja tahtsid luua karjääri. Selle nimel alustaski Paul läinud sügisel õpinguid Šveitsis. Veel samal nädalal, kui lennuk alla kukkus, pidi ta alustama internatuuri.

Anneli on lõpetanud Taani muusikaakadeemia, tuleva aasta septembris pidi ta alustama Inglismaal bakalaureuseprogrammiga: "Need kavatsused nägid ette samal aastal kooli lõpetamist ning meie harmoonilise kooselu jätkumist Šveitsis."

Nüüd, kui Pauli enam Anneli kõrval ei ole, püüab naine keskenduda baaridaamitööle, mida ta teeb, ja pingutada, et sügisel, nagu ühised plaanid ette nägid, kooli jõuda.

"Pauli suurim soov oli alati, et ma enda eest hoolt kannaksin ning kuna tean, et ta minu üle ka praegu valvab, püüan tema tahet täita nii hästi, kui suudan," ütleb Anneli.

Ta tunnistab, et viimased päevad on olnud füüsiliselt ja vaimselt väga rasked ning ta teab, et temas kaitsekilbina tegutsevat autopilooti ei saa lõputult töösse rakendada, kuid hetkel ei ole ta valmis peas ringi tiirlevat musta miljonit mõtet siduma ning ütlema kõike, mida ehk öelda võiks.

"Eks kõigeks on elus oma aeg – nii kaitserefleksideks kui ka tunnetetulvaks, kui valmisolek selleks on käes. Iga inimese lein on erinev, nagu ka iga armastuslugu. Sellepärast suurimat tuge saab ilmselt igaüks just endale kõige lähedasematelt inimestelt, kes läbielatavat sarnasemal tasemel mõista suudavad," ütleb Anneli.

Annelile on omamoodi teraapiaks ka muusika – oma valu kallima kaotuse üle on ta kirjutanud ümber kaunitesse laulusõnadesse, kus ta ütleb, et mitte keegi meist ei ole ingel, kuid Paul oli sellele nii lähedal. Ta palub Pauli hoida ja õnnistada kõiki, kes tema ümber on, kuni ta ise ühel päeval jälle Pauliga kokku saab. "Paul oleks tahtnud, et me teda ei leinaks, vaid ta elu tähistaksime. Tuleb olla tänulik aja eest, mis on meile kallite inimestega koos antud. Ükskõik, kui lühike või pikk see aeg siis ka on, peitub selles meile eluks vajalikke õppetunde ja ma usun, et kes kord armastab, armastab alati. Ka siis, kui seda ei saa enam teha maises elus," on Anneli kindel.

Muudaks süsteemi

Mis juhtunusse puutub, on Anneli meelest täiesti ilmne, et lennuki vastu mäge juhtinud kaaspiloot oli vaimselt haige.

"Üks asi on olla depressiivne või suitsiidsete kalduvustega, aga teiste inimeste tapmine ilma emotsioonideta vastab klassikalisele sõnaraamatu kirjeldusele psühhopaadist," leiab Anneli, vihjates kaaspiloodi rahulikule hingamissagedusele, kui ta lennuki otse mägedesse juhtis.

"Isegi tema närvid ei olnud selles olukorras tunnete poolt mõjutatud," lisab ta.

Anneli usub aga, et vaimse hälbe tahtlik omandamine on sama ebatõenäoline kui kellegi teadlik otsus halvatuks hakata ja seetõttu sellise inimese süüdistamise asemel peaks pigem keskenduma süsteemi muutmisele, mis ohtlikult ebastabiilsel inimesel nii suure vastutusega töökohta pidada lubab.

"Kogu ühiskonnale on juhtunu häirekellaks ja meeldetuletuseks, et tuleks rohkem teisi inimesi märgata ja kuulata. Varasem reageering aitaks suurema tõenäosusega nii vaimseid kui ka füüsilisi haigusi kontrolli alt väljumast hoida," räägib Anneli.

Lennuki juhtis tahtlikult vastu mäge kaaspiloodiks olnud 28aastane Andreas Lubritz, kelle depressioonist olid teadlikud ka Lufthansa töötajad.

Ligi pooled kandideerijaist ei sobi ametlenduriteks

Eesti Lennuakadeemia lennunduspsühholoogia õppejõud Aavo Luuk ütleb, ametlenduriks õppima asudes viiakse Eestis nagu ka paljudes teistes arenenud ja endast lugu pidavates riikides kandideerijate seas läbi põhjalik psühholoogiline test.

"Lenduril ei tohi olla märke kehvast stressitaluvusest, emotsionaalsest ebastabiilsusest. Neid märke ei saa peita, neid võib maskeerida, aga sellised juhused on väga erandlikud, sest eriline isiksus suudab nõrku külgi küll varjata, kuid tema erilisus paistab siis muudest nüanssidest silma," selgitab Luuk ja lisab, et heal lenduril peavad olema emotsionaalne stabiilsus ja tunnetuslikud võimed.

Luugi sõnul tuleb üks kolmandik kuni pooled ametlenduriks kandideerijatest isiksusomaduste sobitamatuse tõttu välja praakida. Nende seas on olnud ka üksikuid erandeid, kus korra välja praagitud kandideerija lubatakse uuesti kandideerima.

"Mõni juhtum, kus uuesti proovitakse, õnnestub, mõni ei õnnestu. Enamasti, kui kandidaadil esimesel korral ei õnnestunud, oli ta elus ebaküps ning selle aasta või paariga, enne mida ta uuesti kandideerima tuli, oli ta oma elu edasi elanud ja arenenud paremaks," ütleb Luuk.

Kui koolis antakse hinnanguid õppeprotsessi käigus endiselt veel ka neile, kes kandideerides sisse said, siis see, mis saab edasi, sõltub Luugi sõnul sellest, millisesse firmasse lendur tööle läheb: "Mõned eeldavad, et õppima asumise valik on nii usaldusväärne olnud ega kontrolli lendureid. Teised firmad aga jätkavad testimist."

Tulevaste lendurite puhulgi leiab Luuk, et kui nad kandideerides tunduvad igati sobilikud, siis lõplik väljapraakimine toimub tegelikult tegeliku lennuõppe alguses, kui instruktorid on leidnud, et üks või teine isik ei ole suuteline ametlendurina töötama: "Sel juhul palutakse vahetada kas eriala või akadeemiast lahkuda."