Tänapäeval on moes lapsi kasvatada võimalikult väheste keeldudega ja see viib vahel probleemideni nii koolis kui ka kodus. Minu seisukoht on, et lapsed vajavad piire, sest siis ta teab, mida temalt vanemad ootavad.

Piiride seadmine ei tähenda, et kodus käsutataks last ja karmilt antakse korraldusi. Ma leian, et kõik käsud ja korraldused tuleks läbi arutada ja selgitada lapsele arusaadavalt, milleks need vajalikud on.

Kriisiolukorras on loomulik, et antakse käsklus ja tegutsetakse ilma eelnevalt arutlemata, milleks seda vaja on. Tavaolukorras peaksid lapsevanemad võtma oma lapse jaoks rohkem aega ja rääkima lahti, mida nad lapselt ootavad.

Lapsi tuleks võimalikult noorelt kaasata kodutööde tegemisse, mis on vastavuses nende ealiste võimetega. Iga perekonnaliige peab andma oma panuse perekonnaellu, et see toimiks tõrgeteta. Last tuleks kiita, kui ta oma kodutöö ära teeb.

Lapsed peaksid koristama vähemalt oma tuba, sest see õpetab kohusetunnet ja korra hoidmist. Kui laps ei ole motiveeritud oma tuba kraamima, siis tuleks uurida, miks laps seda teha ei taha. Kindlasti ei tohiks lapse peale karjuda, kui ta jätab vahel oma kodused tööd tegemata või teeb nad poolikult.

Üheks lahenduseks, kui laps ei taha koduseid töid teha, on see, et lapsevanem teeb kodutööd koos lapsega ja tasapisi harjutab lapse võimalikult iseseisvaks.

Piiride seadmine on tavaliselt tingitud kindlast vajadusest. Üheks vajaduseks piiride järgi võib olla näiteks vajadus lapsele tagada turvalisus. Väikelastel võiks olla kindlad piirid, kus nad võivad väljas liikuda üksinda, näiteks on see oma aed.

Mida vanemaks laps saab, seda suuremat iseseivust tuleks lapsele võimaldada. Iseseivusega käib kindlasti ka vastutuse võtmine.

Näiteks kui juba koolilaps läheb kuhugi kodunt kaugemale, siis kindlasti informeeriks lapsevanemaid, kuhu, kellega ja kui kauaks ta soovib minna ja küsiks luba. Muidu hakkavad lapsevanemad oma lapse pärast muretsema. Vahel võib saada mobiilil aku tühjaks või olla leviaugus ja selliste probleemide ennetamiseks tulekski lapsel paluda alati enne kuhugi kaugemale minekut lapsevanemat teavitada, et see saaks lapsele harjumuseks.

Lastel peaks olena kehtestatud kindel päevakava, millal on aeg mängimiseks ja millal kodusteks töödeks ja koolitöödeks. Lastel on väga kasulik kindel päevakava, see kasvatab dissipliini ja tagab mõnusa rutiini.

Magama mineku aeg peaks olema kokku lepitud ja seda ei peaks erilise põhjuseta muutma, see aeg peaks olema selline, et laps puhkaks järgmiseks päevaks korralikult välja ning ei oleks järgmine päev unine ja väsinud.

Teatud aja tagant võib reegleid muidugi lapsevanem muuta, näiteks koolivaheajaks, kui lastel lubatakse kauem üleval olla. Lastel on hea, kui ta teab, mis on talle lubatud ja mis keelatud. Ühtegi keeldu ei tohiks teha ilmaasjata, vaid igal korraldusel peaks olema alati põhjendus.

Jaga artiklit

6 kommentaari

U
ups  /   18:22, 11. apr 2015
kirjutas sõna õigesti, aga see kirjanurk siin on jama: Emotsionaalne intelligentsus oli meie esivanematel ka parem kui praegustel vanematel, kuigi meie esivanemad elasid väga kesistes tingimustes...............
J
juss  /   12:35, 11. apr 2015
Jah,kindlasti vajavad lapsed piire.Poes vaatad,kuidas väiksed lapsed käituvad,siis on tegelikult lastest kahju,kui vanemad ei täida oma kohust,öpetades lapsi käituma.Ennem näeme vanemaid telefonis näppimas,kui seletada ,kuidas käituda poes,kinos,surnuaial,kus iganes.Kogu aeg räägitakse,et lapsed liiguvad liiga vähe,bussis aga istuvad 10-12 jne aastased ,ega nad ei näe,et vanemad inimesed seisavad.Eile nägin isegi,kuidas lapse ema istus lapsega ees pingil ja ei lubanud lapsel töusta,kui vanur nende lähedale seisma jäi.Kahju sellistest lastest,kes öpetust ei saa

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis