Elu

Juubilar Alice Talvik: jäärapäine, poisilikult julge ja üdini maitsekas (41)

Urmas Vahe, Nataly Koppel, 4. aprill 2015, 07:00
TÕELINE MOEIKOON: Alice Talvik köitis televaatajaid iseõmmeldud efektsete tualettide ja stiilsete soengutega, kuid läks neile sealjuures hinge oma loomuliku olekuga. Pilt on tehtud 1960. aastatel Alice’i diktorikarjääri alguses.  Jaan Rõõmus (ERR)
Telemajas ei taha vaibuda legend, kuidas sinna saabus 18aastane neiu, kellest sai kohe hoobilt lavapoiss. See hullilus tütarlaps armastas tööl käia paljajalu ja et lava-töölise riietus oli tollal ikkagi tunked, mille taskus ei olnud sugugi haruldased haamrid ja naelad, kleepiski lavapoisi nimi end Alice Talviku külge kui liim. Nii alustas üleeile 75. sünnipäeva tähistanud endine armastatud diktor tööd televisioonis.

Alice on naine, kelle kohta saab ütelda self-made woman. Naine, kellel olid kuldsed käed ning kes jäi tänu tragile olekule, sarmile ja lõbusale loomusele kohe kolleegidele silma ja rajas endale tee tele-eetrisse.

Samal teemal

"Alice on meie telemajas teinud läbi kõik etapid. 1958 alustas lavatöölisena ja 1996 lõpetas programmiväljastuse osakonna juhatajana. Mõistagi istus ta sellest ajast lõviosa diktoripuldis. Selle võttis ta sisse 1960. aastal ja jäi sinna tervelt 20 pikaks aastaks," meenutab kunagine ETV programmidirektor Voldemar Lindström .

"Mäletan, et keset karjääri säravamaid aastaid kuulutas Alice kõigile ootamatult valjuhäälselt, et kui saab täis 50, lahkub ta diktoriametist püstipäi ja sirge seljaga." Diktoriameti pani Alice maha aga juba 40aastselt ja programmijuhi oma 56aastaselt. "Ning selles lahkumises ei olnud tagasivaatamist," räägib toonane kõrge teleülemus. "Alice ütles: "Mind ei viida diktoritoolilt vanadekodusse." Keegi teda selliseks tembuks ei sundinud," kinnitab Lindström. "Aega lahkumiseks oleks olnud küll ja küll. Aga püss plika ta oligi. Kui oli sõna juba öelnud, siis ei taganenud enam sellest."

Seejärel asus Alice tööle telesaadete väljastuspuldi taga. "Kirjutatakse kaasa iga lõigu pikkused ja muud tehnilised parameetrid. Kõik programmid jooksevad sellest puldist läbi ja see töötab kogu ööpäeva," kirjeldab Lindström väljastajatööd. "Kõik lõpetavad diktorid kuulusid väljastajate hulka. Ent Alice’ist sai ka nende pealik – järelikult tegi ta sedagi tööd väga põhjalikult ja pühendusega. Nagu kõiki teisigi."

Lemmikdiktor sai kõik keeleapsud andeks

Et Alice oli visa ja rahutu hingega naine, kes mõistis seljatada oma sama kaunid kolleegid, räägib muidugi iga teletegija. "Mingil hetkel sai temast ETV firmamärk ka Kesktelevisiooni jaoks. Tema kui verelt pooleldi soomlanna ei olnud vene keeles teab mis kuldsuu. Aga juba tollal tegime meiegi KTV jaoks mingeid klippe, intervjuusid, lühipalu. KTV-l oli nende sisust tegelikult täielikult ükskõik. Ei tähendanud ka lingvistilised apsud. Peaasi et diktoriks ilmus ekraanile Alice. Sellega olid ka kõik patud andestatud," jutustab Lindström.

Alice on sündinud 1940. aastal Helsingis. Raadiomehest isa Artur Aderi eestvedamisel kolis pere varsti Tallinna. "Näha oli, et noore tüdrukuga käisid kaasas just need knihvid, mille poolest Soome tele paari sammuga meie omast ees oli. Sealt õpiti, võeti šnitti. Alice oli varmas ka omi tarkusi ütlema – ju oli teema Aderite peres endiselt üleval. Nii mõnedki Soome TV head ideed said Eestis kindla edasiarenduse. Alice’i kõige kõvem trump oli muidugi ekraanikultuuri eest hea seismine. Tema maitse ekraanil mitte üle pingutada ja nii riietuse kui käitumisega kindla peale minek oli kindlalt esmaklassiline," kiidab Lindström.

Ta saab Alice’iga kokku umbes korra kuus. Juba mitmendat aastat käib nii tihti koos ETV veteranide klubi. "Seal saame iga kord oma jutukesi ajada. Aga sel aastal pole Alice enam kohal käinudki. Ei tea, kas mõni tuntud liigese-häda on tuntavalt välja löönud," arutleb Lindström. "Aga peab siis alati kõige halvemast mõtlema. Alice’it teades – kindlasti mitte."

Uhke soeng ainult esiküljel

"Kui ma esimest korda telesse tulin, nägin ma telerežissööri abina Alice’it ainult läbi ekraani. Ja kohe hakkasid levima kõlakad, et blond kaunitar teeb oma soengud alati ise. Otsesõnu kiideti tema head selle ala maitset ja kättki. Kui vaja, oli ta võimeline õmblema ka ise – kas või otse telemajas – oma kostüümide ülemised otsad," meenutab ETV kauaaegne esigrimeerija Mare Bachmann . "Kust võis minusugune kolla-nokk teada, et tema tehtud soengud olid kui majad Potjomkini külast. Aja kokkuhoiu mõttes tegi ta silmipimestava frisuuri ainult sinna poole, mis riivas ekraani. Kukal kui tagumine ja rahva eest varjatud pool jäi üsna hüljatuks," paljastab Bachmann.

"Tänapäeval sellist asja enam lubada ei saa – kaamerad tiirlevad kui kärbsed ümber pea. Aga sel ajal võisid olla ees hinge haaravad lokid ja taga tavaline hobusesaba. Ka polnud Alice’il garderoobi vahetamiseks mingi küsimus keerata pluus tagurpidi selga, riputada ette uued pärlid ja vaatajad juba ahhetasid: kus sel naisel alles on garderoob," räägib jumestuskunstnik. "Sellisena ta mulle meelde jäigi: ise stilist, ise meikar, ise juuksur ja ise rätsepki, kui vaja. Selline diktori saatus juba oligi, nad vastutasid selles väikeses putkas ise oma saatuse eest. Meie kui grimeerijad õppisime pigem nende pealt," tunnistab Bachmann.

Telemaja grimmituppa pääses ta tööle just 1980. aastal, kui Alice lõpetas diktoritöö. Varem oli ta neli aastat režissööri abi. "Kui ma telemajja läksin, olin alles 19aastane plikake. Umbes sama vanalt oli tulnud ka Alice. Nii ma teda silmanurgast jälgisingi: pisut uudistava, pisut põneva pilguga. Kohtumised telepurgist nii väga tuttava inimesega ei olnud ju nii igapäevased kui praegu," möönab jumestaja, kes on juubilarist 17 aastat noorem – 58. "20aastaselt vaatasin isegi nii vanade tädide peale kui puhastele pensionäridele. Nüüd on aga näiteks 75ne Alice kui ilu etalon. Ja ma isegi siblin endale igal võimalikul juhusel rulluisud alla – ajad on muutunud."

Alice’iga koos veedetud aastate jooksul pole Bachmann avastanud temas peaaegu ainsatki nõrka kohta. "Kui, siis on see omadus, mida paljud samuti tugevuseks peavad: tema väikene põikpäisus ja mitte eriline kompromissivalmidus. Kui Alice on midagi pähe võtnud, ei lase ta end kuigi tihti ära väänata. Kuigi vahel oleks see vajalik." Vigade otsimine ajab grimeerijat naerma: "Mul ei tule meelde ainsatki lugu, kus Alice peaks nägema end kõverpeeglist."

Väldib põhimõtteliselt intervjuusid

Vaatamata sellele, et Alice Talvik säras telekraanidel diktoriametis, pole ta väljaspool teletööd endale tähelepanu tõmmata soovinud. Ta ei anna ajakirjandusele intervjuusid ega kommentaare. "Ta on kangekaelne, Jäära tähtkujust nagu minagi," põhjendas tema abikaasa Mati Talvik mõni aasta tagasi Postimehele. "Üks tema põhimõte on mitte anda intervjuusid. Ja ei annagi! Ei anna ka parimatele sõbrannadele, üldse mitte kellelegi!" Ka viimastel aastatel on endine teledaam oma põhimõttele kindlaks jäänud.

"Ega ta ennast vanaks küll ei lase tunnistada," on filmiprodutsent ja värske riigikogu liige Artur Talvik Postimehele oma ema kohta öelnud. "Minu juba kahekümnesed lapsed fännavad teda hirmsasti – ja just sellepärast, et ta on vahetu, julge ja vaimult väga nooruslik. Rokkiv vanaema – nii võib tema kohta öelda," iseloomustas poeg ema 70. sünnipäeva puhul.

Hagi Šein: Alice on teleajaloo säravaim naine

Ta imetleb Alice’i söakust. "Ma mäletan, kui ameeriklased maandusid 1969. aastal esimest korda Kuul ning Nõukogudes Liidus ei levitatud seda informatsiooni kohe. Mina olin siis "Aktuaalses kaameras" režissööri assistent ja meile tuli pulti Soome televisioonist otsepilt ameeriklaste Kuule maandumisest. Ma nägin oma silmaga, kuidas Neil Armstrong Kuule astus. Põhimõtteliselt oleksin ma võinud vajutada ühte nuppu ja lasta see pilt Eesti Televisiooni, kuid selge oli see, et sellele järgnevad meetmed oleksid olnud teletöötajate suhtes karmid. Aga Alice oli nii julge, et soovis samal päeval kas "Aktuaalse kaamera" või siis saatepäeva lõpus head ööd nii televaatajatele kui ka ameerika poistele Kuul."

Miks Alice televaatajate nii hinge läks?"Mina usun, et ta võlus vaatajate südamed tänu oma loomulikule olekule, ilule ja sisemisele jõule. Hea televisioon – see on loomulik televisioon," selgitab Šein. "Huvitav oli ka see, et ta oli justkui üks meie seast ning samas oli ta selle loomuliku olekuga ajast ees, sest üsna pea hakati televisiooni valima selliseid inimesi, kes näeksid tavapärased välja, sest nad tekitavad televaatajates usaldust ja on neile lähedasemad," räägib meediaekspert.

Ruth Karemäe: Alice on tõeline läbilööja, enesekindel ja püüdlik

"Nägin Alice’it esimest korda lapsepõlves, kui ma olin 10–12aastane. Mäletan teda väga selgesti ilmselt seepärast, et see väike sitsides-satsides tüdrukuke, kes nägi välja nagu pupe, assotsieerus mulle kangesti hoopis neegrilapsega: sellist kräsupead, kuigi valget, polnud ma varem näinud. Juhtus see viimase sõja ajal 1944. aastal ühes Moskva-lähedases linnas Jegorjevskis, kuhu me olime sõja ajal emigreerunud," kirjeldab endine raadio- ja teletöötaja ning poola keelest tõlkija Ruth Karemäe oma esimest kohtumist Alice Talvikuga. "Jegorjevskis asus nimelt Eesti õppekombinaat. See oli üks suur majamürakas, milles toimisid mõnda aega ka eestikeel-ne kool ja eesti lastekodu. Kuna Alice oli liiga väike, siis tema laste-kodus polnud," selgitab Karemäe.

"Aastaid hiljem, kui ma töötasin koos tema isaga Eesti Raadios, kohtasin Alice’it taas raadiomaja neljandal korrusel. Selleks ajaks oli ta äsja keskkooli lõpetanud ja nüüd juba silmapaistvalt ilus neiu," räägib Karemäe. "Peagi töötasime temaga koos vastloodud Eesti Televisioonis, mis algusaastail tegutses väga kitsastes oludes sellesama vana hea raadiomaja katuse all. Hiljem, asjade arenedes, juba uues ja lahedas telemajas me töö asjus enam kuigivõrd kokku ei puutunud.

Et aga televisioon oli sellal üks suur ja läbinisti sõbralik pere, siis tean öelda, et Alice on üks tubli naine, tõeline läbilööja. Ta alati uskus endasse, oli äärmiselt enesekindel, tegi kõike püüdlikult ja originaalselt. Ta oli rõõmus, asjalik ja vilgas tegija," kiidab endine kolleeg.

"Mõstagi ei saa ma mainimata jätta ka tema julgeid soenguid ja efektseid riideid, mis ta enamasti ise õmbles. Väidetavasti tegi ta tualette teistelegi diktoritele. Ja mis veel – kõige selle kõrval on ta üles kasvatanud neli tublit last," toonitab Karemäe.

Gunta Randla: Alice nägi ka tagurpidi pluusis väga šikk välja

"Alice on hea stiilitunnetusega ilus naine, kes teab väga hästi, mis talle sobib. Ta valis kõik oma eetririided ise. Need olid kas tema isiklikud riided või siis telelaost iseseisvalt valitud asjad. Tema ei vajanud kunstniku abi, vaid sai selle tööga ise suurepäraselt hakkama," jätkub teatri- ja telekunstnikul Gunta Randla sünnipäevalapse kohta vaid häid sõnu. "Ta on oskuslik ja julge riietuja. Kui talle ei meeldinud näiteks mõne pluusi nööbid või krae, pani ta selle tagurpidi selga ja nägi seejuures väga šikk ja efektne välja, justkui ta kannaks drapeeritud pluusi," toob Randla näite. "Diktoritele oli siis tähtis, et ülemine osa ehk kõik, mis on vöökohast ülevalpool, peab perfektne välja nägema, ning Alice tegi kõik, et maksimaalselt hea välja näha."

Alice polnud tema sõnul aga mitte ainult veetlev ja šarmantne, vaid ka tõeline töörügaja. "Ta alustas oma teletööd tavalise lavatöölisena ja jõudis diktori ametini välja. Selliseid läbilöövaid inimesi on vähe," on Randla veendunud. "Kui ma võrdleks teda mõne loomaga, siis oleks see kindlasti rebane – Alice’il on minu meelest samasugused särtsu täis veidi pilukil silmad ja ilus väike nina," räägib kunstnik naljatades. "Talle lisasid omapära ka kaunid juuksed, need olid tal looduse poolt hästi paksud ja kui ta neid ka tupeeris, siis oli tulemus oh-oh-oo missugune!"

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee