Kommentaar

Nasta Pino | Kas see ongi töö? (20)

Nasta Pino, valija, 30. märts 2015, 18:10
Foto: ARNO SAAR
Tean, tean, niiviisi võib – enamasti endamisi – küsida minusugune, kes pole kunagi olnud riigikogu saadik ega isegi mitte valitavate kandidaatide austusväärsesse nimekirja kuulunud. Meil on teistmoodi mured ja rõõmud. Praegu näiteks toob kergendusohke postkasti potsatav järjekordne üüriarve, kevad edeneb ja küttekulud kahanevad jõudsalt. Olgu küll, et mõne kuu pärast kõik taastub ja võib-olla hullemate numbritega kui eelmistel talvedel, püüame praegu sellele mitte mõtelda. Ka ajutine rõõm on suur rõõm. 

Vaid üks on ainuõige? 

Päevalehed ei kirjuta sellest, kuidas Eestimaa rukkiorased lumevaese talve üle elasid ja mis seisus praegu meie põllud on. Kui varsti nad raskeid masinaid peal kanda jaksavad? Mis kuupäevast on lootust uut külvi alustada? Kõigest sellest oleneb ju uue põlluaasta saak. Arvan küll, et ma pole ainus, keda sellised asjad huvitavad. Nii kevad, suvi kui sügis olid põllumajandusajakirjanikele kõige tõsisema töö aeg. Legendaarne ilmaennustaja Vadim Želnin püsis pikalt peakangelane, tema kodusse Vellaverre kiirustati iga päev teadmisi koguma.

Poliitkemplemine kestab ja kestab ning just see tundub paljudele praegu kõige tähtsam. Riigikogu valiti juba üle kuu aja tagasi. Töö ilmselt käib, sest riik ju toimib. Peaminister on endiselt paigas ja ministeeriumidki ei paista ilma peata olevat. Kuid vaidlus, kes millise platsi järgmiseks neljaks aastaks enda käe alla saab, näib hoogsalt kuumenevat. Andetu etendus, mida valimiskampaaniaks nimetati, vältab justkui aina edasi. Toompeal töötatakse. Erakonnad üritavad meie kõigi ühist Eestit kas või tükkideks kiskuda, et suuremat juppi otsekui ainult enda omaks kuulutada. Ei ole enam naljakas. Vastik on. Kas see ongi töö?

Tahan vähemalt uskuda, et mitte suutmatus (rumalus, noh), vaid tahtmatus (laiskus) mõelda ja näha oma ninast kaugemale on viinud olukorra sinnamaani, et üksmeele ehitamise asemel püütakse seda kõigest väest lõhkuda.

Sõim ja laim ei liigitu sõnavabaduse, vaid kultuurituse alla. Aga just sõimu ja laimuga üritavad erakonnad üksteist paika panna. Reform kuulutab ikka veel, et just nemad on ainuõiged kõiki teisi valitsema ja juhtima, teistel puudub kogemus, teised ei oska ega tea pooli asjugi. Selline toon ei ärata, vaid hävitab usaldust. 

Võtaks hääle tagasi 

Pealegi on eelmised aastad piisavalt tõestanud, et Reformierakond ei ole suutnud Eestit paigalseisust arengule aidata. Pigem vastupidi. Kodumaalt lahkumine vähegi tasuva töö leidmise eesmärgil on hoogu juurde saanud. Võib enam kui kindel olla, et niisugusel põhjusel ei jäta keegi omaenda armsaks elatud kodumaad ja kodu heal meelel maha.

Erakondade valimiseelsed lubadused ei kehti. Nii paistab praegu väljapoole, kuigi valija ju enamikku peensusi ei tea. Esimest korda kinnitas meie president avalikult, et seekord annab ta valitsuse moodustamise õiguse kindlasti sellele seltskonnale, kes saab enim hääli. Ju ta siis ei välistanud isegi Keskerakonda, nagu näiteks neli aastat tagasi enne valimisi kuulutas. Muide, peaministri kandidaati nimetades paneb president hinde ka iseendale.

Valija asi on oodata ja loota. Meie ei saa oma häält tagasi võtta ega muuta. Mõnelgi oleks tahtmine seda teha. Sellepärast, et valijast on üle sõidetud, lubatud lubadusi ei tuletata Toompeal enam meeldegi. Neid justkui poleks olnudki.

Paraku, valija mäletab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee