Ühel 1995. aasta päeval tundis Põlva vallas elav Jüri Kattai rinnus imelikku valu, mille arstid diagnoosid hiljem südamelihase põletikuks.

Paar aastat hiljem pidi maamees elama üle juba ka infarkti. See tõmbas kriipsu peale aga talupidamisele, millega Kattai oli 1990. aastal suure entusiasmiga alustanud. "Sain taluseadusega 50 ha maad ja 1990. aastal oli esimene külv. Meeletu tahtmine oli hakata talu pidama, kuid polnud, millega teha. Põhiline töövahend oli vigel ja see töö oli toona ikka väga raske," rääkis Kattai.

Kuna Jüri on koos abikaasaga õppinud veterinaariat, siis hakati pidama loomi. Talu karjas oli kümmekond lehma ja aastas kasvatati üles ka 50–60 siga.

"Tolle aja mõistes oli see juba tugev talu ja elatas meid väga hästi ära. Kuid kogu aeg pidi nikerdama, kombinaatidest raha kätte ei saanud, seetõttu panime igal õhtul piimanõud Niva peale ja sõitsime Põlvasse piimaringile," meenutas ta.

"Sealiha läks põhiliselt aga Venemaa turule. Hommikul tapsin kaks siga, panin külmikusse ja õhtul sõitsin Pihkvasse turuväravasse järjekorda, et saada head müügikohta. Järgmisel päeval kell kaks hakkasin tagasi sõitma. Seega olin ma üle ööpäeva üleval."

Magati püstijalu

Kattai sõnul on tal talutegemise aastatest meelde jäänud kaks märksõna – meeletu entusiasm ja suur väsimus.

"Tahtmine ise teha, ise otsustada ja olla vaba mees oli väga suur, kuid selle hinnaks olid seitsmepäevased töönädalad. Väsimus oli kohati nii suur, et kui läksin üle hoovi, siis panin silmad kinni ja proovisin püstijalu tukkuda," ütles ta.

Kuna talul algusaastatel eriti tehnikat polnud, tuli palju teha käsitsi. Kümne lehma sõnnik tassiti laudast välja ja teiselt poolt toodi üle hoovi hangudega hein sisse. Kui lisada siia ka pidev magamatus, siis pole imestada, et aastaid hiljem lõppes see Kattaile infarktiga.

Kuid see ei tähendanud veel talupidamise täielikku lõpetamist. Kuigi 90ndate keskel lõpetati talus lehmade ja sigade pidamine, kasvatati veel aastaid maasikaid ning munakanu. Maasikakasvatusele tõmbas kriipsu peale nii pererahva jaksu lõppemine kui ka Poola odav maasikas ning munakanade kasvatamise lõpetas mõni aasta tagasi laudapõleng.

Kattai naabrimees, teraviljakasvataja Janno Rüütle lisas, et on näinud omajagu tööga tervise lõhkunud põllumehi. Rüütle, kes juhtis aastaid Põlvamaa Talupidajate Liitu, tõdes, et praegune olukord on aastakümnete tagusega siiski kardinaalselt muutunud. "Nendel põllumeestel, kes jaksasid investeerida ja on nüüd piisavalt suured, et saavad osta korralikku tehanikat ja palgata tööjõudu, pole enam suuremaid probleeme."

Küsimusele, kas ta kahetseb, et hakkas veerand sajandit tagasi taluga majandama ja rikkus sellega oma tervise, vastab Kattai eitavalt.

"See oli väga ilus aeg, mis pakkus mulle ka väga palju emotsionaalselt. Ma olin vaba mees, justkui indiaanlane preerias."

Inimesed ei jaksa enam poekottigi tassida

Eestis hakkasid sajad tuhanded inimesed 1990ndate algul talu pidama, firmat üles ehitama või karjääri tegema. Kella ei vaadatud ning võib-olla just selle tulemusel on Eestis tänavu 1. jaanuari seisuga 95 480 töövõimetuspensionäri. Kuna Eesti tööealine elanikkond vanuses 15–69 eluaastat on umbes 950 000 inimest, siis on iga kümnes potentsiaalsest töötegijast töövõimetuspensionär.

Kuna Põlvamaa on traditsiooniline põllumajanduspiirkond, siis pole ehk ka juhus, et just Põlva maakonnas on töövõimetuspensionäre kõige rohkem – 36,7 protsenti pensionäride üldarvust ja 14,9 protsenti maakonna rahvaarvust.

Võrdluseks: Eestis keskmiselt oli töövõimetuspensionäre 23,2 protsenti pensionäride üldarvust ehk 7,3 protsenti kogu rahvaarvust.

Anonüümseks jääda soovinud Kesk-Eesti sotsiaaltöötaja rääkis aga, et maal töötavate inimeste tervisemured pole ainult Lõuna-Eesti probleem.

"Minu juurde on jõudnud ka noored inimesed, kes on töötanud farmides ja kellel on juba 30ndateks eluaastateks selg ja käed läbi. Kuid sellised on siiski vähem, enamik tervisehädadega kimpus olevaid maainimesi on 50–60ndates. Vanuse poolest võiksid nad olla täis elujõudu, kuid nad ei suuda poekottigi tassida ja neil on vaja abilist, kes tooks talvel puud tuppa," rääkis ta.

"Meist eelmine põlvkond on teinud endale tööga liiga ja see maksab nüüd valusalt kätte," tõdes 30ndates eluaastates sotsiaalametnik.