Elu

Varro Vooglaid: "Minu kutsumus on seista selle eest, mis on õige, ja võidelda selle vastu, mis on vale ja ebaõiglane." (243)

Rainer Kerge, 21. märts 2015, 08:00
«Ma ei häbene välja öelda, et me elame keset inetuse kultust.» Laura Oks
"Rõõmsameelsus ei ole minu kõige tugevam voorus. Eks ma ikka aeg-ajalt naeran, aga mitte nii tihti kui võiks, see on tõsi," vaeb Varro Vooglaid.

"Oma laste seltskonnas viibimisel ja isiklike hetkede jagamisel on rõõmul kindlasti lihtsam võimust võtta kui siis, kui pead avalikus elus tegelema ühiskondlike kemplustega."

Mis mees on 34aastane jurist Varro Vooglaid, keda me tunnemegi just nii-öelda ühiskondlike kempluste kaudu: vaatame või kooseluseaduse vastast võitlust.

Kust on pärit eesnimi Varro?

Seda nime nägi mu isa (sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid – toim) unes ja kirjutas öösel üles. Hommikul vaatas, mis paberil kirjas ja selle nime panigi. Mingit sügavat semantilist tausta sel pole.

Millises keskkonnas te ennast hästi tunnete?

Inimesed tunnevad ennast hästi mõttekaaslaste seltskonnas, kus jagatakse samu ideaale ja väärtusi, kus mõistetakse teineteist sõnadeta, kus seistakse samade põhimõtete eest, kus inimesed näitavad üles elementaarseid inimlikke voorusi nagu ausus, siirus, vastastikune austus, julgus seista oma põhimõtete eest.

Millega te oma meelt lahutate?

Lembit Peterson on kunagi öelnud, et meie aja probleemiks on mitte meelelahutus, vaid meelekinnitus. Inimesed peaks lahutamise asemel hoopis kinnitama oma meelt: panema tervikuks kokku mõistust ja meelt ning muid isiksuslikke omadusi.

Ka mina püüan oma meelt mitte väga lahutada, küll aga pakkuda hingele seda, mille üle tunneb ta rõõmu ja heameelt – ja need asjad seonduvad ennekõike iluga. Kui sa lased hingel kontsentreeruda ilule, aitab see tal puhata – minule on selleks vahendiks ennekõike klassikaline muusika: Bach, Palestrina, Telemann, gregoriaani koraalid. Ega ma väga palju hilisemat muusikat kui barokiajastu oma kuula.

Muidugi on ka kaasaegseid autoreid, kelle teosed on väga liigutavad: Arvo Pärt, Vladimir Martõnov, Galina Grigorjeva.

Üks asi, mis kindlasti aitab puhata ja mida ma üritan palju teha, on perega looduses käimine.

Aga teinekord sõbraga paar kuuspakki õlut, taustaks kõige totakamad laulud, mida Youtube’ist leiab?

Eks aja raiskamist on ikka, aga üldiselt ma püüan sellisel viisil oma aega mitte sisustada.

Kannukese õlut te ikka vahel endale lubate?

Ikka-ikka! See on meie üks silmatorkav erinevus näiteks baptistidest, et katoliiklased on harva täiskarsklased. Loomulikult saame me sõpradega vahel kokku ja võtame klaasi veini või õlut, see on elementaarne ja samuti täiesti hea viis puhata: rääkida aeg-ajalt asjadest, mis ei ole nii tõsised; aga samal ajal elada ka kaasa sõprade käekäigule.

Kas teil on mõni pahe, millest te tahaks vabaneda, aga ei raatsi?

Vaat sellist ei ole, millest ei raatsi. Pahesid, millest ei suuda vabaneda, on kindlasti, aga ei midagi sellist, mida peaks häbenema. Me kõik võitleme ju kas või laiskusega – et sundida ennast tegema rohkem kui sageli viitsimist. Samamoodi on norumeelsus üks nendest pahedest, millega ma pean rinda pistma – et tunda ümbritsevast rohkem rõõmu isegi siis, kui peab päevast päeva vaatama otsa asjadele, milles ei ole midagi ilusat. Peab püüdma hoida pilgu sellel, mis rõõmustab.

Võimalik jah. Kuigi mulle selline mõtlemine iseenesest ei ole meelepärane, et keegi on sündinud valesse aega. Iga inimene on sündinud täpselt sinna, kuhu ta on pidanud sündima. Ma usun, et igal inimesel on kutsumus ja missioon, iseküsimus, kas ta ka püüab need ära tunda ja neid täita või pigem unistab millestki muust. Kutsumuse ja missiooni täitmine on ju sageli väga raske, mitte meeldiv ega lõbus.

Oleks ma sündinud 7 või 8 sajandit tagasi, oleks ilmselt tulnud jälle teiste raskustega rinda pista. Põhjuse nuriseda leiab alati. 7-8 sajandit tagasi tuli mehel elu jooksul 2-3-4 korda sõjaretkel käia. Kusjuures see ei olnud ehk isegi tingimata halb, see teatud mõttes kasvatas mehisust. Mees pidi arvestama, et tuleb olla tõeline mees ja mehe eest väljas; tuleb vajadusel olla suuteline ohverdama kõrgemate ideaalide eest oma elu. Ilmselt teatud kõrge kvaliteedi selline valmisolek inimestesse lisas, aga seda ei tasu ka romantiseerida.

Muidugi on meie ajal aspekte, mis teevad kristlasena siin ühiskonnas elamise üsna ebameeldivaks. Elame ju paraku kristlikest ideaalidest taandumise ajal.

Mis hetkel te enam ei uskunud või lootnud, vaid teadsite: jumal on olemas?

Sellist hetke mul polegi olnud. Nii kaua, kuni ma ennast mäletan, olen ma alati uskunud Jumala olemasolusse ning tunnetanud seda vahetu teadmisena, mida ma pole kunagi pidanud vajalikuks eitada või tõsise kahtluse alla seada. Mina pole ahhaa-elamuse järel kristlusse pöördunu.

Kuidas te oma jumalat teenite ja temaga suhtlete?

See on kah koht, kus iga päev peab püüdma ennast parandada, et olla rohkem vahetus suhtes Jumalaga. Terve elu peaks inimesel kulgema Jumalat teenides ja temaga suheldes, see ei käi nii, et kaheksa tundi päevas töötan kontoris, siis teen oma argitoimetusi ja lõpuks võtan aja, et olla Jumalaga. Iga tegu, sõna, liigutus, mõte peaks olema kantud mitte üksnes austusest inimeste vastu, kelle seltskonnas sa viibid, vaid ka austusest Jumala vastu, selle vastu, mis sind ümbritseb. Loomulikult on oluline ka palve vormis vahetu suhtlemine Jumalaga.

Teie palvetate iga päev?

On muidugi päevi, kui ei õnnestu, aga ideaalis püüan seda teha küll.

Kas te olete praegu paradiisiteel?

Tahaks loota, viimase hetkeni. See on kristlasele kogu maise eksistentsi keskne küsimus: kas õnnestub ennast niimoodi parandada ja vaimselt kasvada, et püsida paradiisiteel, või ei õnnestu.

Kuidas te paradiisi ette kujutate?

See peaks olema ühinemine Loojaga – jõudmine tagasi sinna, kust me pärit oleme. Kristlikus käsitluses on inimese hing loodud vahetult Jumala poolt, inimene on tulnud Jumala juurest. Juba Platon, keda nimetatakse sageli eelkristlaseks, rääkis, et inimese hing on kunagi olnud päris reaalsuses, tõelises ideede maailmas, ja ta igatseb sinna tagasi.

Paradiis on täieliku rahu ja õndsuse seisund, aga maist eksistentsi kirjeldavate kategooriatega ei saa paradiisi olemust adekvaatselt edasi anda.

Te olete jurist, mis teid juura juures võlub?

Mul oli väiksest peale mõte, et ma tahan saada juristiks, sest mind on alati häirinud ebaõiglus. Tõeline jurist – nagu määratles kuulus Rooma jurist Celsus – on headuse ja õigluse kunstnik. Jurist peaks korrastama ühiskondlikke suhteid, et need vastaksid võimalikult headuse ja õigluse ideaalidele. See ülesanne on mind võlunud juristi kutsumuse juures, aga mitte õigustehnika või lepingute treimine või hagide koostamine või kohtuvaidlused. Minu kutsumus on seista selle eest, mis on õige ja võidelda selle vastu, mis on vale ja ebaõiglane.

Väljapoole paistavad juristid küll kui oma elu mugavalt ja kavalalt korraldanud tsunftikaaslased, kes on töötanud välja salakeele ja lihtsa inimese elus on kümneid olukordi, kus ta peab ostma juristilt nii-öelda tõlketeenust, sest ta ei saa aru, mida teine jurist talle kirjutab. Lisaks teevad juristid endale juurde lihtsaid aga tasuvaid töid. Lausest "Ma luban firmal paigaldada minu maale mulle vajalikud elektripostid ega tee edaspidi takistusi nende hooldamisel" saab notari juures kümneleheküljeline dokument. Milleks see vajalik on?

See ei olegi vajalik. Teil on täiesti õigus, meie ühiskond ongi õiguslikult sügavalt ülereguleeritud. Seaduste massiiv on kasvanud välja igasugustest proportsioonidest ja sageli tõesti juristid ise toodavad neid lihtsalt selleks, et oma olemasolu õigustada.

Siin on aga ka omad filosoofilised tagamaad. Platon räägib "Politeias", et mida rohkem on ühes ühiskonnas seadusi, seda haigem see ühiskond on. Võrdluseks: mida rohkem on inimesel vaja rohtusid, seda haigem ta on.

Inimesed, kes on südames õiglased, ei vaja seadusi, sest nad lähtuvad õigluse ideaalist iseeneslikult, seesmise tungi kohaselt. Ent kui inimesed on ebaõiglased, tuleb neid piirata väliste mehhanismidega, seadustega. Platon ütleb aga, et tegelikult ei aita siin ka seadused, sest kui inimeste hinges ei ole õiglust, ei suuda nad ka seadustest kinni pidada.

Vaatame aga kas või meie koolidesse: kui vähe pannakse neis rõhku väärtuskasvatusele. Pigem õpetatakse lastele relativistlikus vaimus, et igaüks peab ise endas ära tundma, mis on tema jaoks väärtused. Enam ei õpetata, et on asjad, mis on selgelt valed ja on asjad, mis on õiged ning nende poole tuleb hoida. See on sisemise moraalse struktuuri kasvatamine.

Ma olen nõus filosoofidega, kes on hoiatanud, et liberalism sillutab teed diktatuurile, sest mida vähem pannakse rõhku inimeste sisemisele moraalsele kasvatamisele, seda rohkem on tulevikus vaja neid väliselt ohjeldada. Lõpuks me kasvatamegi üles ühiskonna, kus inimesel puuduvad sisemised piirangud ja on vaja totaalset kontrolli, et üksteise kõri kallale ei mindaks.

Põhimõtteliselt peaks inimene saama hakkama kümne käsuga? Ateist vähemagagi.

Absoluutselt! Saab hakkama ka ühega: armasta Jumalat ja ligimest nagu iseennast.

Ma pakun, et teie lemmikriigikord on valgustatud monarhia?

Ilmselt küll, jah.

Ühest küljest te ütlete, et Eestis on seadusi palju, teisalt soovite, et mingi organisatsioon – kas siis kirik või kool – paneks paika selge raamistiku. Mina näen siin vastuolu.

Ei ole vastuolu, sest me räägime kahest eri tasandist. Mina usun, et riigi kehtestatud seadused peavad olema vastavuses ja toetuma kõrgematele seadustele – nimetagem neid siis loomuseadusteks või igavesteks seadusteks. Need on inimmõistusega tunnetatavad printsiibid, mis eksisteerivad sõltumata ajast ja ruumist.

Te mainisite vestluse alguses, et meie ümber on väga vähe ilusat.

Ma ei häbene välja öelda, et me elame keset inetuse kultust.

Veel 150 aastat tagasi, enne industriaalajastut, oli väga raske leida avalikus kohas paika, mis on tõesti inetu. Ehitades oli kesksel kohal esteetiline kvaliteet. Ei peetud võimalikuks ehitada näiteks efektiivsuse kaalutlustel – teeme palju inetuid maju, sest nii saame odavalt paljudele elukoha.

Oli ikkagi arusaamine, et inimene on teatud väärikusega olend ja teda ei saa panna elama ükskõik kuhu, sest keskkond vormib ka inimese hinge. Praeguse Lasnamäe majadesse poleks peetud võimalikuks inimest elama panna, sest tegelikult pole see inimloomusele vastav elukeskkond.

150 aastat tagasi elas keskmine talupoeg madalas väikeste akendega muldpõrandaga korstnata majas. Baer on maarahva elu kirjeldanud ju päris hirmuäratavalt.

Jah, kohati elati loomadega samas toas, need andsid sooja. Aga samas elasid inimesed looduse rüpes ja loodus iseenesest on ilus. Toas on sul tingimused nagu nad on ja talvel oled sa sinna lukustatud, aga ometi on kogu su ümbrus ilus, igal pool on Looja käekiri, sest esimene ilmutus ongi loodus. Kirikuisad on öelnud, et kui sa tahad näha Jumalat, siis mine mere äärde ja vaata päikeseloojangut või päikesetõusu – sealt ta sulle vastu vaatabki. See on ju üüratult ilus ja liigutav vaatepilt.

Praegune inetuse kultus ja ümbritsev koledus tuleb sellest, et me oleme lahti lasknud arusaamast, et on olemas objektiivne tõde, mis väljendub nii headuses kui ka ilus. On olemas objektiivne seadus selle kohta, mis on hea. Süütut inimest tappa on moraalselt vale, halb, olenemata tingimustest või olukorrast. Vägistada on vale – siin ei ole millestki rääkida. Relativism aga ütleb, et kõik sõltub arvamustest ja kokkulepetest: võib-olla on vale, võib-olla mitte, sõltub maitsest ja vaatenurgast.

Esteetilises maailmas kehtib sama põhimõte mis eetilises maailmas. 150 aastat tagasi ei seatud üldjuhul kahtluse alla, et ilu on kvaliteet, millel on objektiivsed kriteeriumid: harmoonia, sümmeetria, tasakaal, proportsioon.

Totaalne inetuse kultus on viimase poole sajandi nähtus. Panna kunstinäitusele üles mingisugune – me ju teame, milliseid eksperimente on tehtud – pissuaar näiteks. Nii eitatakse seda, et kunst peab olema sünkroonis iluideaalidega ning peegeldama ja teenima neid. See on ideoloogiline loosung, et kunstil ei pea olema tingimata seost iluga, et kunsti funktsioon võib olla hoopis midagi muud: šokeerida inimesi, või panna neid mõtlema ühiskonna sõlmküsimuste üle.

Seetõttu me nüüd elamegi keskkonnas, mis on domineerivalt väga inetu ja vulgaarne ning vormib selliseks ka inimesi.

Õhtumaa allakäik?

Kahtlemata. Iga kultuur, iga ühiskond, mis seob ennast lahti objektiivsest tõest ja igavikulistest seadustest, on allakäiguteel.

Paljud suured mõtlejad on eristanud tsivilisatsiooni kujunemisloos mõistuslikku faasi, mille keskmes on keskendumine kõrgetele vaimsetele ideaalidele, ja meelelist faasi. Kui tsivilisatsioonis nihkub fookus vaimselt meelelisele tasandile, algab allakäigutee.

Meie ühiskond on praegu kahtlemata meeleline, kõige keskmes on naudingud ja meelelahutus, küsimus, kuidas pakkuda endale rohkem lõbustusi, mugavat äraolemist, meelelist heaolu, et kõik oleks rahuldatud – seksuaalsed himud, kulinaarsed himud.

Kas normaalne inimene peaks oma seksuaalseid ja kulinaarseid soove piirama?

Ma ei arva, et neid peaks keelama või alla suruma, aga neid on vale ka hüvede hierarhia tippu tõsta.

Me oleme jõudnud olukorda, kus suur osa meesterahvastest käib piltlikult öeldes ringi pidevas erektsiooniseisundis. Meie kultuuriruumis toimub pidev seksuaalse iha stimuleerimine – vaadake meelelahutust, filme, seriaale, reklaame või isegi tänavapilti.

Mida te täpselt stimuleerimise all silmas peate? Kui jutuks on riieteta inimese kujutamine, siis kunstis pole vist midagi vanemat alasti kehast.

Siin on kaks täiesti erinevat printsiipi: üks lähtub eesmärgist tabada esteetilisi ideaale, teine pakub aga meelelist erutust. Inimkeha kui esteetiline objekt on Jumala looming, ilusa harmoonia ja proportsiooniga. See on hingeliigutav, kui hästi on seda ilu tabanud paljud suured kunstnikud. Aga see on hoopis midagi muud, kui meeleline stimulatsioon.

Mis multifilme teie lapsed vaatavad?

Ega nad eriti palju vaata, televiisorit meie kodus pole, aga plaatide peal on mõningaid Disney asju.

Mis mulle multikate puhul üldse ei meeldi, on närvilisus, mis nende kaudu tuleb laste sisse. Montaaž on aastatega aina lühenenud ning valdavalt pilt pidevalt vilgub – sellel on sügavad järelmid laste psüühikale.

Mu ema on töötanud palju aastaid koolis (Varro Vooglaiu ema Kersti Nigesen on Vanalinna Hariduskolleegium direktor – toim) ning ta näeb, kuidas aasta aastalt kahaneb laste võimekus süveneda millessegi natukenegi pikema aja jooksul. Ma kardan, et sellel on oma seos meie praeguse kultuuri trendiga, kus kogu aeg on ekraanil tohutult palju informatsioonikillukesi, mis pidevalt vahelduvad – kas või näiteks Facebooki-kultuur või muu meelelahutus. Juba siin on suur vahe, kas inimene vaatab filmi või loeb raamatut. Lugemine eeldab keskendumist pikemal ajal ja selleks enne maharahunemist, sisseelamist ja fantaasia avanemist.

Mis omadustelt või käitumismustritelt on mehed ja naised totaalselt erinevad?

Pole kahte võrdset inimestki, meestest ja naistest rääkimata. Võrdsuse kultus on meie ühiskonnas ületanud igasugused piirid ja täielikult lahknenud tervest mõistusest.

Mehed ja naised on Jumala näoliste olenditena võrdsed oma väärikuselt. Muus osas on raske leida kohta, kus nad oleksid võrdsed.

On teatud voorused, mis on naistes tunduvalt tugevamad kui meestes. Naised on üldjuhul palju hoolikamad, tähelepanelikumad, täpsemad, empaatiavõimelisemad, hellemad, hoolivamad, mõistvamad; suhtuvad tunduvalt rangemalt detailidesse.

Mehed on aga tunduvalt riskialtimad, julgemad langetama kriitilistes olukordades suuri otsuseid. See on ka põhjus, miks ma ei taha, et militaarsüsteemis töötaksid naised. Mitte ainult selle pärast, et nad pole sõdurivõimekuse poolest kindlasti võrreldavad treenitud meestega, vaid ka seepärast, et naiste psüühika ei ole kohandatud sellisteks tegevusteks. Mees ei saa hoolitseda samaväärsel viisil lapse eest nagu naine seda suudab ja naine ei saa tegutseda sõjatandril sellise otsustavusega nagu mehed seda teevad. See on aegade algusest inimloomusesse sisse kirjutatud, seda ei saa mingisugusel ideoloogilisel kaalutlusel näpunipsuga muuta.

See on üks neid punkte, kus ma ühiskonnas näen, et ideoloogilised suundumused ja reaalsus on teineteisest täiesti irdunud. Ollakse nõus jaatama seisukohti, millest iga terve inimene näeb, et need ei vasta tõele.

Egalitarism oma võrdsuse-kultusega on siinkohal suurepärane näide. Ja poliitika on teine näide.

Kui me vaatame demokraatiat, siis see on rajatud täiesti vildakatele alustele. Isegi laps saab aru, et nii ei saa ühiskond toimida.

Seletage, palun, lahti.

Demokraatia lähtub inimeste võrdsuse ideest, mis on illusioon, sellist asja ei ole olemas.

Kas kõik inimesed on võrdselt pädevad teostama näiteks südameoperatsiooni? Või juhtima lennukit? Või mängima orkestris? Et pole tähtis, kas inimene on õppinud muusikuks või mitte – igaühel on võrdne õigus olla orkestri liige? Mis muusika sealt tuleks?

Nüüd järsku lähtume demokraatlikus süsteemis aga eeldusest, et kõik inimesed on oma õigustelt ja võimalustelt võrdsed valitsema riiki! Nagu oleks riigijuhtimine mingi tohutult lihtne asi, mis ei vaja mingit ettevalmistust, mis ei vaja arusaamist moraalifilosoofiast, poliitfilosoofiast, õigusfilosoofiast; mis ei vaja mitte mingisuguseid teadmisi maailma ajaloost, poliitajaloost, filosoofia ajaloost; mis ei vaja mingisugust arusaamist inimpsüühikast, sotsiaalpsühholoogiast, sotsioloogiast –mitte millestki!

Ole sa kes tahes: sa võid tulla ja panna plakatid üles, ning kui sa oled oma partei poolt seatud üldnimekirjas kõrgele positsioonile, hakkadki seadusi vastu võtma, jagama kõikidele teistele korraldusi, milliste reeglite kohaselt tuleb elada, olgugi, et sul puudub selleks igasugune ettevalmistus ja moraalne autoriteet.

Võimuga kaasneb väga suur vastutus ja seda vastutust peaks endale teadvustama. Võimu juures tohiks olla üksnes inimesed, kes on suutelised seda vastutustundlikult kandma.

Praeguses riigikogus on neid inimesi väga vähe. Kui üldse.

Valitsema peaks parimad

"Meil võiks olla parimate valitsus ehk aristokraatia – seadusi teeksid kõige väärikamad, ausamad, intellektuaalselt võimekamad inimesed, kes oma loomu poolest on kutsutud olema valitsejad. Kes teenivad oma rahvast ja oma riiki, toetudes kõrgematele ideaalidele. Kes ei huvitu omakasust.

Meil on aga erakondade näol sisuliselt tegemist riigivalitsemisfirmadega, kes on ise endale määranud riigieelarvest suured toetused, millega põlistada oma võimupositsiooni, rakendada ulatuslikke poliittehnoloogiaid, manipuleerida võimul püsimiseks ühiskonnaga. Sel pole midagi pistmist sellega, kas need on ka parimad inimesed, kes võiks meid valitseda."

"Me siiralt usume, et perekond on ühiskonna alusstruktuur"

"Miks me tegime sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks? Me põhimõtteliselt ei lepi sellega, et ühiskonnas hakkab tekkima järjest tugevamalt arvamus: teatud seisukohti ei saa või ei tohi välja öelda. Meie nimetame seda relativismi diktatuuriks: inimesed kardavad väljendada täiesti normaalseid arusaamu, sest nende väljaütlemisega võivad kaasneda negatiivsed tagajärjed või koguni repressioonid.

Nii liigume me ju tagasi Nõukogude aegsesse olukorda, kus sa vähemalt väliselt pidid jagama kommunistlikke-marksistlikke ideaale, muidu ei saanud sa töötada sel või teisel ametikohal.

Meie tugineme väärtustele, mis on olnud aastatuhandeid meie ühiskonna, meie kultuurilise identiteedi aluseks. Me siiralt usume, et perekond on ühiskonna alusstruktuur: hüvelised terviklikud tugevad perekonnad kasvatavad hüvelisi terviklikke tugevaid inimesi, kellest moodustub hüveline terviklik tugev ühiskond.

Pole võimalik ehitada nii head süsteemi, et kaoks ära vajadus inimeste hea olemise järele. See on sotsialistide unelm – ehitada nii vägev riik, kus inimesed võivad olla ükskõik millised jätised!"

Samal teemal

18. august 2014, 18:15
Varro Vooglaid | Arvamusfestival kui avaliku arvamuse fabritseerimise mehhanism
2. mai 2014, 17:04
Varro Vooglaid | Kooseluseadusest võidaks homoliikumine

243 KOMMENTAARI

t
Tõesti imelik 4. aprill 2015, 13:50
Tundub, et imeliku vildakas kommentaar ei sobi enamikule?
m
Mari 28. märts 2015, 20:50
Hr. Varro Vooglaid on Eestimaa kõige hinnalisem vaimne juht. Sooviksin, et temast saaks Eesti riigi president. Au talle ja ta vanematele!
Loe kõiki (243)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee