Moekeerise blogi

KINOELAMUS: "Lahkulööja sari: Mässaja" ("Insurgent") 

Margarita Gavrilova, 20. märts 2015 12:14
Kinol on eriline aura, mis tõmbab filme vaatama. Loomulikult suurt rolli mängivad ka näidatavad filmid. Kinos käin vahelduva eduga 1-3 korda kuus. Eks vahepeal olen sattunud vaatama nii paremaid kui kehvemaid linateoseid. Paraku otsest soovi kirjutada lühiarvustust pole nad minus tekitanud. Kuni tänase päevani.

Eile käisime "Insurgenti" filmi esilinastusel ("Lahkulööja sari: Mässaja aka Divergent'i 2 osa"). Esimest osa vaatasin Amsterdamis ja mulle tohutult meeldis. Ootasin pikisilmi teist osa. Ebaõnnestunud teaser'i pärast, läksin kinno tohutute eelarvamustega. Filmil õnnestus need jäägitult ümber lükata.

Selle filmi süžee ei koosne ainult tulistamistest ja pealtnäha mõttetust vägivallast. Filmis sisalduvad sõnumid panevad arutama erinevate valitsevate režiimide õigsuse üle. Lisaks tõstatab see film küsimusi, mis painavad unetutel öödel ja aitavad süvitsi piiluda enda sisemaailma. Vähemalt minule mõjusid mõlemad osad nii.

Esilinastusel olin emotsionaalselt filmist nii haaratud, et vahepeal tekkis isegi kananahk. Ühesõnaga SOOVITAN SOOJALT. Film on tunduvalt parem, kui treilerist paistab. Juhul, kui teile meeldis esimene osa, siis uskuge mind, teile meeldib ka teine. Teise osa süžeed lahti kirjutama ei hakka, sest googeldada oskavad kõik.

Panen kirja mõned mõtted, mis tekkisid pärast selle filmi vaatamist:

• Igaühel meist on mõni luukere kapis peidus. Või vähemalt on mõni saladus või otsus meid salamisi painamas. Need on just need (tihtipeale paratamatult juhtunud) vead, mis painavad öösel. Just need vead, mida ei suuda endale andestada. Nii klišee, kui see ka ei tunduks, kuid vahel on nii raske endale lihtsalt andestada ja sõlmida endaga rahu. Paraku võimatu on edasi liikuda, kui seda ei tee.

• Mõnel korral, kui olen kellelegi tunnistanud, et kardan midagi, olen vastu kuulnud "ära aja, sa oled nii julge ja tugev". See, kes tundub julge, tugev ja hakkaja, ka kardab. Kõigil on hirmud. Erinevus seisneb ainult selles, et mõned inimesed ei lase nendel end mõjutada.

• Kõige suurem vaenlane oled sina ise. Vahel tundub, et teistel inimestel on alati midagi negatiivset ja vaenulikku su kohta öelda. Paraku, kui sa ei lase nende sõnadel naha alla pugeda, siis ei saa nad sind ka mõjutada. Nad ei tunne tõelist sind ja su võimeid. Paraku iseendaga on asi märksa drastilisem. Sa tunned end ja ikka piitsutad ning vihkad. Ikka salamisi õiendad enda kallal, et pole piisavalt hea. Iga kord, kui seda teed, lased oma sisemisel vaenlasel võita.

• Ajalugu on näidanud, et juhid eksivad. Eksivad tihti ja eksivad rängalt. Kõiges tundmatus nähakse ohtu. Seda püütakse uurida ja hävitada. Inimese loomus on juba paraku selline, et turvatunne on esireas. Vahel tasub vaadata olukorda teise nurga alt. Esmapilgul ohtlikuna näiv, võib osutuda hoopis vajalikuks lahenduseks.

• Hierarhiline ühiskonna jaotus ja ideaalse režiimi otsimine ei vii kuhugi. Olgu siis tegu konkreetse indiviidiga või ühiskonda koos hoidva režiimiga, see peab olema mitmekülgne. See/ta ei saa sisaldada ainult erudiidi, kartmatu, sõbraliku, siira, isetu iseloomujooni. Ainult arendades end mitmekülgselt võib jõuda parema tulemuseni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee