Maailm

Kuidas elab Ukraina tagalalinn Dnepropetrovsk (8)

Sander Silm, 17. märts 2015 10:53
Enne II maailmasõda oli Dnepropetrovskis suur juudi kogukond ja kuigi praegu on juutide osakaal linna rahvastikust vaid 1 protsent, on nad tänavapildis üsna nähtavad. 2012. aastal avati linnas aga oligarhi Igor Kolomoiski toetusel ehitatud maailma suurim juudi kultuurikeskus Menorah, mis rajati kunagise sünagoogi juurde.Foto: Sander Silm
Kiievi Borispoli lennuväli ei meenuta millegi sõjas oleva riigi lennujaama. Kohvikutes keeb elav mitmekeelne sädin ning lennujaama üldisele melule lisab vürtsi terminaalis toimuvad filmivõtted. Mitte miski ei meenuta seal, et vaevalt ühe lennutunni kaugusel on rindejoon, kus ka praeguse vaherahu ajal hukkuvad või saavad haavata sõdurid.

Kuid Dnepropetrovski lennuväljal maandumine meenutab juba tõsiasja, et sõda pole kaugel. Tõsi, kohati meenutab rahvusvaheline Dnepropetrovski lennujaam pigem suurt käestlastud sõjaväebaasi, kuna lennuradadel seisavad väsinud välimusega MiG-id ja sõjaväekopterid. Ja just lennuvälja lähedal asub ka suur välishospidal.

Samal teemal

Kuigi ma olen käinud paljudes lennujaamades, pole mu silmad näinud veel näinud, et tualetis on loputuskastid pitseeritud. Ikka selleks, et keegi sinna mingit lõhkeainet ei poetaks. Muide, ka oblastivalitsuse hoones on kõik elektrikapid jms õõnsused kindlalt pitseeritud.

Maanteed lennujaamast linna julgestab üks mahajäetud blokkpost, mida teisel pool maanteed toetas tühi kaevik. Rindejooneni on linnast vaid 250 km.

"Rinde lähedus on linnas tunda. Ukraina on muudetud mingiks ärihuvide objektiks, kuid meie jaoks pole see mingi äri, vaid see on meie oma maa," rääkis kahekordse sõjaväelise kõrgharidusega Svjatoslav, kes läks erru vanemohvitseri ametkohalt ning teenib nüüd elatist taksojuhina.

Mees lisas, et linnas on elu raske, kuna majanduslanguse tõttu grivna ostuvõime pidevalt kukub. Äsja just tõsteti autokütuse ning kommunaalteenuste hindu. Seetõttu pole ka imestada, et korralikus, kuid odavama hinnaklassi hotellis, kus ma peatusin, oli küte juba välja lülitatud.

"Inimesed räägivad mulle, et väga raske on praegu," resümeeris Svjatoslav, kes küsib linnas sõites 20 eurosenti kilomeetri eest.

Ajalugu kordub

Dnepropetrovskis on ajalugu kordunud ning pisut enam kui miljoni elanikuga linnast on saanud jälle tagalalinn. Juba Krimmi sõja ajal toimetati toonasesse Jekaterinburgi piki Dneprit pargastega haavatuid. Nüüd on olukord sama, vahe on vaid selles, et haavatuid tuuakse helikopteritega, kusjuures oma isikliku helikopteri andnud Ukraina vägede käsutusse ka kohalik ärimees Boriss Filatov.

Sõja eest peab linn aga maksma kõrget hinda. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Esiteks ei saa haiglad haavatute ravimise eest riigilt mingeid lisasummasid, põgenikega toimetulek on jäänud suures osas sealsete meedikute ja vabatahtlike õlgadele. Samuti on Dnepropetrovskis on komplekteeritud mitmed vabatahtlikud pataljonid, mis on rindel maksnud mitte just väikest verehinda.

"Keskhaigla on kohe oblastivalitsuse kõrval ja mul jookseb kananahk üle selja, kui ma kuulen jälle sireene. Selle heliga pole võimalik harjuda," rääkis oma kabinetis Dnepropetrovski oblasti oligarhist kuberneri Igor Kolomoiski nõunik Boriss Braginski.

Kohalikus hierarhias üsna kõrgel kohal asuva ametniku kabinet näeb välja kui Nõukogude ajast pärit ajakapsel, kus ainukesed kaasaegsed esemed on arvuti ja soojuspump.

Tüüpilise Ida-Ukraina intelligendina sai ka Braginski tehnilise militaarhariduse, kuid läks 90ndatel aastatel ajakirjandusse, mille kõrvalt hakkas andma ka Kolomoiskile meediaalast nõu. Kui Kolomoiski määrati Dnepropetrovski oblasti kuberneri kohale, kutsus ta Braginski endale PR-nõunikuks. Nõunik ei teinud saladust, et suure osa tema palgast maksab oligarh omast taskust ning riigi poolt makstavast 4000 grivna suurusest kuupalgast jätkub tal vaid bensiini ostuks.

"See võib teile mitte meeldida, kuid see on meil tavaline. Niimoodi väärtustatakse inimesi, keda tõesti on vaja ja teiselt hoiab see ära korruptsiooni," selgitas ta.

 Dnepropetrovsk on sillapea

Võib julgelt öelda, et Dnepropetrovsk on sillapea, mis hoiab tagasi naabruses asuvate "rahvavabariikide" laienemist.

Linna eripära seisneb selles, et olles küll tüüpiline Ukraina tööstuslinn, mis muide aastatel 1797–1802 kandis nime Novarossija, on sealne elanikkond üsnagi haritud ja ukrainameelne. Ja seda vaatamata, et peamine suhtluskeel linnas on siiski vene keel.

Katja Leonova Ühiskondliku kaitse staabist rääkis, et kui 1930ndate repressioonide, golodomori ja II maailmasõja järel asutati asustati Nõukogude Liidust Ida-Ukrainasse inimesi, siis jäi Dnepropetrovsk suures migrantide voost puutumata, kuna tegemist oli kinnise linnaga.

Linnas asus nimelt 50 000 inimesele tööd andev raketitööstus Južmaš, milles toodeti nii mandritevahelisi ballistilisi rakette kui ka sputnikuid.

Donbassis selline piirang puudus ja kuna kaevurid teenisid korraliku raha, siis vooris üle Nõukogude Liidu sinna kokku väga eriilmeline seltskond, keda ei sidunud Ukrainaga miski.

Oligarh ulatas abikäe

Kuid ka Dnepropetrovskis olid möödunud aastal Venemaa-meelsed meeleolud, kuna Južmaši aegadest oli linnas siiski palju Venemaalt tulnud spetsialiste. Kui aga Kolomoiski määrati oblasti kuberneriks, muutus asi kardinaalselt.

Kolomoiski haaras härjal sarvist: tõi kokku parem- ja vasakäärmuslased ning üritas koos nendega mingit ühisosa leida. Mõned venemeelsed osteti lihtsalt ära. Mistõttu Ukraina anekdoot, kus vene inimene vastab küsimuse, kas olete patrioot, omapoolse küsimusega, palju maksate, polegi nii õhust võetud.

Linnas ringlevad ka jutud, et mõnedele venemeelsetele aktivistidele tehti asi füüsiliselt selgeks. "Kui on sõda, siis pole demokraatiaga, midagi peale hakata," lisas allikas.

Seda enam, et rahvuslikult meelestatud ukrainlastel oli selgelt meeles 26. jaanuar 2014, kui Dnepropetrovski miilits peksis sõna otseses mõttes laiali Ukraina-meelse meeleavalduse. Toona peksti vaeseomaks ja viidi trelli taha kümneid inimesi, kusjuures vigastatuid arreteeriti veel ka haiglatest. Muide, praegu on enamus toona inimesi peksnud miilitsatest siiani tööl.

Tuledesäras tagalalinn

8. märts oli sellel aastal Dnepropetrovskis soe, kuid tuuline. Dnepri kaldapealne oli esimesi kauneid kevadilmu ja rahvusvahelist naistepäeva nautivaid inimesi paksult täis ja tundus, et kõik linnaelanikud on tulnud välja jalutama.

Nii tegelikult polnud, sest kaubanduskeskuste söögikohtades ning kohvikutes ja restoranides oli samuti võimatu leida vabu kohti.

Kui veel lisada asjaolu, et paljud kohvikute toolide toetud mantlid ja kotid kandsid Versace ja Gucci kaubamärke, siis on esmapilgul raske uskuda, et mitte just väga kaugel käib sõda.

"Oleme juba kord sellised, et kui pidutseme, siis nii, nagu homset poleks," naeris Dnepropetrovskis asuva põgenikekeskuse koordinaator Irina Buliševa.

Tegelikult usub Irina kindlalt, et tulevik saab Ukrainal olema, sest just praegustest vabatahtlikest saab alguse Ukraina uus kodanikkond, kes soovib ja suudab jõuka, kuid käestlastud riigi jälle tõusule pöörata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee