Kommentaar

Nasta Pino | Eesti, mu ainus (5)

Nasta Pino, ajakirjanik , 16. märts 2015, 17:44
Nasta PinoFoto: Arno Saar
Arvatavasti tundub selline lausung tänapäeval paljudele lapsik, mõnele võib-olla ka võlts. Aga kui pikameelselt järele mõtelda… Eesti on haritud inimeste riik. Püüd valgustatuse ja iseolemise poole algas ammu enne Kristjan Jaaku. Oleme isepäised. Kaugelt ja lähedalt on sajandite vältel siia tuldud, püütud meid väevõimuga allaheitmisele sundida, pikali lüüa, laiali peksta ja lausa jalge alla tallata, aga ikka ja jälle on eestlane püsti tõusnud ja oma vaikival vimmakal viisil  siinsamas elu edasi viinud. Käputäis meid on, aga jagu meist pole saadud. Ei saa saamagi. 

Omainimesed 

Kas Eino Baskin oli eestlane? Dokumentide järgi  ilmselt mitte,  selle üle on ta ise nalja visanud. Tegelikult on ta kogu oma elu elanud Eestis, Eestile ja Eestiga. Meil on ühine  kodumaa, ainus ja oma? Tahan nõnda uskuda.

Paar aastat tagasi juhtus, et mu suvises lemmikpaigas Käsmu puhkemajas astus kööki noor mees, sirutas mulle pliidi äärde käe ja ütles:

"Tere! Mina olen Romka."

See tähendab, et Roman Baskin, Eino poeg. Muidugi tundsin teda, aga tema mind mitte. Väga sümpaatne tutvustamise viis. Omainimeselik.

Kas Jaan Kaplinski on eestlane? Sada protsenti mitte, ent ta ise ja ta pere on elanud Eestis nagu eestlased. Kuigi tema haritus ja keelteoskus võimaldaks tal olla ja toimida  mis tahes riigis, Eesti on kodumaa.

Muide ma ikka veel loodan, et mõni Eestis elav meie keelt valdav ja ikka veel ka oma isade maad armastav ukrainlane leiab ühel päeval raamatupoest või raamatukogust üles minu "Trepikoja", loeb läbi ja teeb mõnele vastava pädevusega kultuuriühingule ettepaneku tõlkida see ukrainlasest peategelasega raamatuke ukraina keelde. (Näete siis, kui osavalt ma oma raamatule reklaami teen.) Üksteise tundmaõppimine lähendab inimesi.

Hea, et valimised on läbi, selleks korraks. Ootused ei olnud suured, tulemus kipub osutuma veelgi kõhnemaks. Mis otsustajaid-äravalituid huvitab? Kas iseenda heaolu või pisutki ka Eesti kui kodumaa lähitulevik?

Tähtis aasta on Eestil käsil. Eesti Rukki Selts koos kõigi põllumeestega on kuulutanud  2015. aasta rukki aastaks. On ilmunud ja juba mõnda aega ka poes saadaval ilusa ja tabava pealkirjaga raamat "Rõõm rukkist". 

Suurvaimude aastad 

150 aastat tagasi, 4. märtsil, sündis Eestis mees, kes jõudis  68 eluaastaga raamatutesse raiuda ühe raskema ja keerulisema ajastu oma rahva ja kodumaa elust. See mees on Eduard Vilde. Reisimise tiheduse poolest võiks teda mingil määral ka maailmameheks nimetada, kindel on, et igal pool jäi ta eestlaseks. Eesti kultuuriüldsus on nimetanud 2015. aasta Vilde aastaks. On juba olnud ja on veel oodata  mitmel viisil tähistamisi.

Tuletan meelde, et 2014 oli Juhan Liivi aasta, temagi sai 150. Samuti Anna Haava. Lydia  Koidula saab tänavu juba 182. Väikese rahva kohta on meil, eestlastel, palju suuri, kes on viinud ja viivad meid ajalukku, hoiavad seal alles.

Rõõmustagem, et oleme olemas, pole suurte hulka ära sulandunud.

Ja täna, just praegu, olgem õnnelikud ja hinnakem seda, et sõda ei ole, et oleme elus ja terved.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee