Eesti uudised

Mida kujutavad endast koalitsiooniläbirääkimised? (10)

Mattias Tammet, 7. märts 2015 07:00
MINISTRIKOHAD VÕI ISTEKOHAD? Nelja erakonnaga läks isegi Stenbocki maja suures saalis kitsaks. Foto: Arno Saar
Eile algasid Stenbocki maja suletud uste taga nelja erakonna vahel konsultatsioonid, millele varsti järgnevad koalitsiooniläbirääkimised.

Kell kümme alanud läbirääkimisteks klõpsatasid Stenbocki maja rasked uksed ajakirjanike ees pärast lühikest fotosessiooni kinni. Vaid paar tundi hiljem löödi uksed aga taas valla ja anti lootust paremale tulevikule. "Otsustasime, et jätkame homme [täna – M. T] hommikul. Selge on see, et me ei kiirusta ühelt poolt, aga teisalt meil ei ole aega väga palju puhkepause teha. Nii et kõnelused peavad jätkuma ka nädalavahetuseti," ütles praegune peaminister Taavi Rõivas (RE). "Esimene valitsusliidu konsultatsioon kujunes igati meeldivaks ja konstruktiivseks," lisas IRLi juht Urmas Reinsalu. "Me ühiselt väljendasime seda, et see valitsus peab olema tugev ja teovõimeline."

Samal teemal

Mis toimub kulisside taga?

Mis tegelikult kulisside taga toimub, aitavad lahti mõtestada kaks varem koalitsiooniläbirääkimistel osalenud, nüüdseks poliitikast suuresti taandunud inimest: Jaanus Tamkivi ja Marek Strandberg. Reformierakonda kuuluv Tamkivi oli 5. aprillist 2007. aastal kuni 6. aprillini 2011. aastal Andrus Ansipi teise valitsuse keskkonnaminister. Strandberg osales samadel koalitsiooniläbirääkimistel, kuid teadagi puksiti Rohelised toonastest läbirääkimistest välja. "See ambitsioonikus ületas igasugused taluvuse piirid," kritiseeris Ansip Rohelisi pärast nende läbirääkimistelt väljajätmist, sest leidis, et kuus mandaati saanud erakond ei vääri rohkemat kui üht portfellita ministrikohta.

Seekord on toda olukorda ametisolevale peaministrile mitu korda meelde tuletatud. Endine Roheliste esimees Strandberg aga ütleb, et võimupositsiooni näitamine on siiski juba mängus. "Milline meetod siis nüüd on? Vastupidi, nüüd on meetodid veel jõhkramad. Nüüd nad kasutavad riigi regaale, milleks vaieldamatult peaministri töökoht on. Selleks, et näidata, et see on meie koht," räägib Strandberg Stenbocki majast, kus esimesed ametlikud konsultatsioonid peeti. Sama tehti ka 2011. aastal, kuid 2007. aastal alustati konsultatsioone hotellide konverentsisaalides. "Kui üks partei peab valitsust enda omaks, on see halb märk," on Strandberg nördinud.

"Püüdsime 2007. aastal IRLi ja sotsidega seljad-kokku-mudelit üles kutsuda. Meie summaarsed hääled olid ju suuremad kui Reformierakonna hääled. Aga see ei õnnestunud. Sedapuhku ma arvan, et kui IRL, Sotsiaaldemokraadid ja Vabaerakond panevad seljad kokku ja ütleksid, et nad esinevad läbirääkimistel ühe jõuna, siis tekiks olukord, kus 37 häält saaksid ise öelda, et meie võitsime valimised. Aga see eeldab väga tugevat närvi ja usaldust. Kui seda ei ole, siis ma arvan, et see nipsumäng läheb sama teed pidi."

Algul läbirääkimistel üldse ministeeriumidest ega ministrikohtadest ei räägita. "Lauale pannakse kõik ideed koos väga täpsete arvutustega. Läbirääkimisi juhtiv erakond kehastab karikeeritud teatrilavastajat, kes ütleb kogu aeg: "Ei usu! Ma ei usu! See ei ole nii!" Kõik püüavad nahast välja pugedes esitada aina täpsemaid arvutusi ja argumente. Mingil hetkel käib klõps," kirjeldab Strandberg. "Pingelistes adrenaliini- ja ootussituatsioonis kellegi solvamine nii, et ta ära läheb, on lihtne."

Vaidlemiseks-kaklemiseks läheb Strandbergi sõnul alles läbirääkimiste lõppfaasis ning seda võib tema sõnul ette kujutada kui üsna tavalist diplomaatilist kauplemist. Sama kinnitab ka Tamkivi, kes samad läbirääkimised erinevalt Strandbergist lõpuni läbi tegi. "Seal on isiklikud mõjutamised, kasutatakse väsitamistaktikat, mida iganes," kirjeldab Tamkivi. "Need meeskonnad, kes suurtel erakondadel välja lähevad, need on praeguseks juba vilunud. Uutel erakondadel on keerulisem. Nad lihtsalt ei jaga seda."

Mida nendega siis tehakse? "Nendega tehakse nii palju, kui annab, noh," muigab Tamkivi, kuid meenutab, et ka uutel erakondadel on üsna palju vanu olijaid.

Näitemängust sõjani ja tagasi

Pingetega on lihtne: "Kes on tugevamad, need võidavad," kirjeldab Tamkivi. "Teinekord kasutatakse ka väsitamistaktikat. Venitatakse istungid pikaks ja ei anta puhkepausigi. Nii, nagu diplomaadidki teevad."

"Lõpuks annavad nõrgemad järele. Ütlevad, et okei, noh, olgu siis nii. Läheme järgmise punkti juurde. Läheb jälle neli tundi – olgu, teeme siis nii."

Kuidas suudetakse pärast kogu seda stressi lõpuks ruumidest välja sammuda ja teatada, et Eesti sai kõigi aegade kõige parema valitsuse, nagu ütleb klišee? "Inimene, kes on tugevast frustratsioonist välja tulnud – aju hoolitseb selle eest, et seratoniinitase oleks väga kõrge. Võidu mõnus embus on see, mis paneb unustama kõik viha. Saavutusel saadav neurokeemiline laks on nii mõnus, et võidakse unustada mida iganes," naerab keemikuharidusega Strandberg.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee