ÕPIVAD SÕNU: Anneli ja Helena mängivad pildilotot, mille abil tüdruk sõnu õpib. Foto: Erakogu
Kristiina Tilk 7. märts 2015 07:00
"Korraga see juhtus – laps oli hooga isal kaksiratsi süles, kätega kramplikult kaela ümbert kinni. Meie südant valdas rõõm – ta kuuliski!" meenutab kuulmispuudega tütre ema, kuidas tema laps pärast kõrvaimplantaadi paigaldamist helidemaailmas oma esimesed arglikud sammud tegi.

Korraga see juhtus – laps oli hooga isal kaksiratsi süles, kätega kramplikult kaela ümbert kinni. Meie südant valdas rõõm – ta kuuliski!" meenutab kuulmispuudega tütre ema, kuidas tema laps pärast kõrvaimplantaadi paigaldamist helidemaailmas oma esimesed arglikud sammud tegi.

Üheksa-aastane Helena oli enneaegne laps. Ta sündis juba 27. rasedusnädalal ja kaalus kõigest 727 grammi. Keegi ei osanud öelda, kas ta jääb ellu või mitte. "See oli tohutult raske aeg. Saime teda lapse isaga vaid iga päev vaatamas käia, ei rohkemat. Tasapisi Helena kosus ja sai tugevamaks," meenutab ema Anneli.

Haiglas elas laps üle veremürgituse, paar põletikku ja pidevalt tuli ette hingamisseisakuid. Aga kui ta kolmekuuselt lõpuks koju pääses, oli temaga kõik pealtnäha korras. Samas oli Anneli sõnul teada, et osa terviseprobleeme võivad hiljem avalduda. Pere oli ootamatusteks valmis.

Nagu kõik imikud, pidi ka Helena käima kuulmiskontrollis. Ehkki kõrvaarst ütles väga peentele aparaatidele tuginedes esiti, et kuulmine on korras, märkasid Helena vanemad varsti, et mõnikord laps reageerib helidele, mõnikord mitte.

"Kui Helena oli kuuekuune, kurtsin seda muret kõrvaarstile. Tema ütles, et ärge muretsege – küllap on lapsel palju muud teha ja vaadata. Aga ma ei jätnud jonni. Katsetasime kodus võrevoodi ääres klaasi puruks pillates, tagusime potikaasi kokku, karjusime lapse selja taga – ei mingit reaktsiooni," ütleb Anneli. Umbes samal ajal luges ta lugu arstist, kes tegeleb kurtide lastega.

Anneli ei mõelnud kaua, vaid saatis arstile kirja, kurtis mure ära ning sai kutse last näitama minna: "Seal selgus kohe kuulmislangus."

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (12)

lugeja 8. märts 2015 22:33
Pealkiri on stiilis - poodu majas nöörist ei räägita. Imelik! Kui ikka keegi kisab, olgu ta kurt või mida iganes, tuleb korrale kutsuda.
Igaüks 8. märts 2015 13:47
vaatab oma mätta otsast. Samahästi ei tohiks ju öelda "ära torma", kui palju inimesed ei saa iseseisvalt üldse liikuda jne. Loomulikult on terve inimene õnn, aga jääme ikka mõistuse piiridesse, varsti ei tohi enam üldse lastele midagi öelda.
Igaühele - 8. märts 2015 14:16
tundub, et Te ei ole selle ema lausest ja tema probleemist kohe üldsegi aru saanud. Niisama pole mõtet vastu lahmida. Vaja on asja olemus endale selgeks teha ja siis arvata.
Tervitused tütarlapsele ja ta perele. On tõesti õnn, et ta kuuleb.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS