Kommentaar

Kalle Mälberg | Poeg tuli koolist, nina verine (8)

Kalle Mälberg, külamees, 6. märts 2015, 17:38
 ALDO LUUD
Oli 1963. aasta jaanuar. Kunagise Postimehe ärijuhi, vahepeal Sinimägedes rinnet hoidnu ja Siberis metsa langetanu kümneaastane poeg tuli õhtuhämaras viiulitunnist kitsukesse vanalinna 12ruutmeetrisse tuppa, nina verine, sest müüri varjus oli kamp pätte talle kallale tulnud hüüdega „Peksa fašisti!“

„Isa, miks nad niimoodi kaklevad?“

“Sellepärast, et meie ei suutnud täita oma kohust,“ ütles isa noruspäi.

 

Linnupesa teraskiivris

 

Me ei lakka imestamast, miks ometi on vaja putinistidel iga paari aasta järel vägivallaga haarata taas järgmine tükk võõrast maast (üks Belgia iga kümne aasta tagant), nagu endal maad vähe oleks: Abhaasia, Transnistria, Tšetšeenia, Osseetia, Krimm, Ida-Ukraina... Riskida ärisõprade, reisivabaduste ja poliitiliselt heasoovlike halvakspanuga, tormata aineliselt kahjumlikku, poliitilise ja avaliku retoorika järgi kahjulikku sõtta, omaenda riigile ja rahvale hukatuslikku avantüüri, külvata õudu ja viha kõigi naabrite seas. Milleks?

Ent vaadake kordki Solovjovi saateid telekanalil Rossija või Kisseljovi debatte, lugege Regnumi portaali. Suu vahus lärmab keegi Luganski ebavabariigi libavälisminister, et tema ei luba „fašistidel rüvetada meie püha monumenti“, kus pioneerid lilli toomas käivad. End liberaaliks tituleeriv populaarne kloun Vladimir Wolfi poeg teatab, et ukrainlastele polegi merd vaja, sest nad ju ei söö kala – nad söövad soolapekki. Veel üks habemik lõugab, et see hunta seal Kiievis pole mitte hohollid, vaid sulas**t.

Mis sest et letid tühjenevad, rongid ei käi, välismaale puhkama sõita ei jaksa, raha kaotab ostujõu – masohhismist toituv iseendale kannatusi tootev rahvas aga tõstab presidendi populaarsuse taevani.

Meie, heakesed-tublikesed, aga oleme siin linnupesas, siin teraskiivris, üles ehitanud tädimeelse ühiskonna, kus üles kasvanud terve poolharitud broileritest valitsejate klann, kes iial pole teinud mingit tootvat tööd.

Mis siis imestada, et kord sattunud okastraadita ja võsastunud idapiirile, ei leita eest muinasjuttu metsa vahel jalutavast toidukorviga Punamütsikesest, kelle kuri hunt küll ära sõi. Nooruke valitsusejuht ruttab igiomast vägivalda eufemistlikult peitma lootuse ja positiivse moraali kardinasse – küll siis Kalev jõuab koju, tuleb NATO ja päästab meid, näe, juba lendasidki tiivulised üle minu pea.

Ent  Kõrbojal pole tänini peremeest ja doktor Kalev ravib Soomes haigeid.

Vihmavarju seene all on õdus ja soe, tuleb olla vaid tubli ja kuulekas. Siis võib valimisserveril lasta küpsetada kallile riigiparteile sooje võimupirukaid, suvalisi seadusi vorpida ja oma rahvast pelutada, ülbitseda ja sigatseda, varastada miljoneid ja võõrast raha VEB fondist – küll justiitstekk katab kõik jäljed nagu äsjasadanud lumi.

Irvikkiisule värske orden rinda ja ballile, kui vaid naine ei nõuaks iga kord uut kleiti ja viimast kokaraamatut ega vaataks telekast otsatut laulusaadet.

Sotsiaalsete nähtuste ja protsesside rasvunud melanhoolia ja jõudeelu, võimunäljaste rottide purelemine, alamate orjastamine isandate poolt, maaelu surnuks valitsemine, vaenlase kuju tekitamine ning keskmise India küla suuruse riigi inimeste vahetu suhtluse asendamine digidementsusega, kaevikutesse pugenute sihitu tulistamine, ellujäänute põgenemine orjalaevadel.

Tõukuriks on inimeste hingeliigutused ehk peenemas keeles – emotsioonid. Nihkeid rahva meeltes mõistavad, oskavad ennetada ja esile kutsuda vaid valitseva vähemuse üksikud ajud, mitte aga latvulibistavad uuringud.

 

Isake mobiliseerib

 

Segades tatarimongoli pettemanöövrid bütsantsi salakavalusega, tempides sinna slaavi ja soome-ugri substraadi tumemeelsusest sündis kõrvulukustava kärgatuse kokteil, mille vallandamiseks tuli lasta õhku paar maja, lavastada süüdi kaukaaslased, pidada paar väikest võidukat sõda Kaukaasias ja kuulutada välja „Russki Mir“ – tulevaste võitluste tallermaa nagu Hitleri eluruum. Sinna kuuluvad kõik maad, kus Vene soldat on iial kirsasid leotanud, kaasa arvatud Pariis, kus kasakad nõudis kiiresti süüa ja sündis bistroo.

Rahva mentaalseid ja animaalseid keeli tuli liigutada nii massiivselt, kuni iga viimanegi passiivne kannataja teab ja tunneb ära oma vaenlase. Tuli leida üles kõigi hädade süüdlased, taguda trummi, kuni rahvamass muutub aktiivseks viharündajaks kõigi nende vastu, kes on meie hädades süüdi: NATO, ameeriklased, hohollid, natsionalistid, pribaltid, fašistid, peded jne.

Viha suund olgu ringist välja, vabastav, ikka endast eemale! Mina ega meie hea tsaar ei ole kunagi mitte milleski süüdi. Meie oleme head ja õiglased, elasime ju kord ühes laagris kõik koos lõbusas barakis suures sõpruses, traktoriga tõmmati tekk peale. Meie tahame elada teiega rahus ja rahvaste sõpruses, aga nemad on halvad, tahavad meid tülli ajada, meid alandada, nad ei taha sõbrustada meie lahke meelega. Pole parata, tuleb tulistada!

 

Teist korda kallale

 

Kaitstes “meie omasid“, on meie siseasi, kelle maad me homme pommitame. Tõesti, pole ju enam revolutsiooni aeg, kus sihitult ja massiliselt tulistatakse ning hulgutakse tänavail, praegu on märklauaks „fašistid“.

Kes on fašistid, pole tähtis, tullakse ja teile öeldakse, seltsimehed!

Mobiliseeritud on kogu vene rahvas ja president on praeguseks iseenda ettevõtmiste pantvang, ta ei saa taganeda, ilma et hukkuks.

Saavutanud kontrolli siseriigi meelsuse üle jälgivad ahned silmad ekraanil rulluvat draamat: kangelane lendab, ujub, võitleb ja võidab. Rahvas ulub ja plaksutab, avatakse pudeleid, valatakse välja. Uudised räägivad aina temast, natuke lõppu ka ilmast.

Ajalugu ega tulevik pole enam ennustamatu saladus. Nafta hinna ja dollariga spekuleerijad ning sanktsioonide seadjad on nimepidi teada – tema ütles ja nad tiritakse päevavalgele.

Nemad (siin näitab tark isake näpuga kaugusse, emakese Kiievi poole) ongi teie hädades süüdi!

Sündmuste tuum, asjade tõeline väärtus on emotsionaalselt laetud. Riigi ja rahva ülim siht ületab inimelu tähenduse ja mõtte. Jõuame religioosse templi lävele, kus elu ja õiglus, väline ja sisemine segunevad. Seadused ja lepingud (piirileping Eestiga!) kehtivad, kuidas siis muidu, aga ei tähenda midagi.

Lastes ülbe isandrahva fantaasial lennata stiilis – ukrainlased pole rahvus, vaid elukutse, jõuame poliittehnoloogilises analüüsis naudingu kategooriani.

Märgakem nõutust ja ebakindlust heaolutsevas läänes. Keegi ei tea, mida Putin edasi teeb või tahab, sest ta on etteaimamatu ja tema käes on initsiatiiv. Unistus headest seadustest ja rahulepetest pole miskit kasu, sest Donetskis ja Luganskis pole häid kombeid.

Tõestisündinud loo alguses räägitud poiss kasvas suureks, õppis inseneriks, temast sai eduka ehitusettevõtte juht. Tal tekkis perekond: kena naine ja kaks last, poeg ja tütar. Poeg läks samasse eliitkooli, kus oli käinud tema isa ja vanaisa.

Ühel jaanuarikuu päeval 2015. aastal Tammsaare pargist bussipeatusse minnes tungisid talle kallale kolm kaaki lumepallidega pildudes ja karjudes: „Kuratõ! Peksa fašisti!“

8 KOMMENTAARI

p
priius 10. märts 2015, 21:58
Kui kellelegi ei meeldi eestis elada, siis kedagi ju siin vägisi kinni ei peeta, mingu sinna, kus isake putja kuldset elu jagab, piir on ju lahti ja probleeme pole, mis nad siis vahivad siin veel, ega nad eestimaa külge aheldatud pole, lennaku kõik sinna venemaa poole.
j
juhan 9. märts 2015, 15:04
mõnus ränt! :)
Loe kõiki (8)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee