Kes aga rohkem Milano moenädalal esitletud kollektsioonidest huvitub, siis lugegu edasi. Tavapäraselt (vähemalt minu arvates) on Milano kõigist moenädalatest ehk kõige konservatiivsem ja kõige traditsioonilisem. Itaalias on palju disainereid, kes aastast aastasse järgivad mingit sama malli, mida muudetakse hooajale vastavalt. Üheltpoolt muudab see kogu loomingu ühtseks, teisalt on iga hooaeg ühekülgne ning omanäolisust napib. 

Armani järgib konservatiivsemat joont, Dolce & Gabbana lõunamaiseid pereväärtusi, Max Mara trump on lihtsad villased mantlid, Moschino on mänguline ja Versace seksikas. Need on mõned kuldreeglid, mida Milano moenädalal kunagi ei rikuta. 

Seekordsest moenädalast jäi mulle eriti silma kolm kollektsiooni: Gucci, Versace ja Max Mara. 

Alustan viimasest. Max Mara kollektsiooni inspireeris 60ndate stiiliikoon Marilyn Monroe ja tema lihtsalt glamuurne riietumisstiil, eriti fotograaf George Barrise tehtud seeria Marilynist rannal, seljas vaid palmikutega kampsun. Igast Max Mara laval kõndinud modellist õhkus just sellist muretut monroelikkust. Värvid ja lõiked olid lihtsad ja pastelsed, kuid tundub, et need riided annavad naistele täpselt selle miski, mis muudab nad vastupandamatuks. Õrna seksikust lisas kollektsioonile ka mantlite kandmisviis - käed hoidmas mantlihõlmu nii, nagu polekski villase mantli all midagi peale pesu. 

Versace kollektsioon oli julge, jõuline ja seksikas. Ka siin laval paistis praegu nii populaarset seitsmekümnendate trendi, kuid segatuna üheksakümnendate power-woman stiiliga. Versace naised on need, kelle jalas on igas olukorras püksid ja kes vapralt oma mitmeteistkümne sentimeetristel kingadel läbi elu sammuvad. Tagasi tulnud ühekskümnendatest andsid aimu ka suured kirjad riietel, mille Versace lahendas maitsekalt, ilma et kollektsioon muutuks liialt mänguliseks. 

Minu absoluutne lemmik nii Milanost kui ka vist kogu hooajalt on Gucci. Kollektsiooni värvitoonid ei olnud tumedad, kuid siiski mõnusalt sügised ja mahedad. Stiililt meenutas iga modell mõnd Wes Andersoni filmi (kasvõi Oscaritega pärjatud "Grand Budapest Hotel"). Omavahel oli segatud sensuaalne läbipaistev kangas, koolitüdrukulikud lipsukesed ja baretid ja pikad seelikud. Kohati olid modellide riided isegi mehelikud, tomboy stiilis ja meenutasid mulle Woody Alleni filmi "Annie Hall", mis omal ajal tõi naistemoodi meesteriiete kandmise. Ja loomulikult vihjed seitsmekümnendatele. Millegipärast kogu see lõigete ja värvide segadus töötab. Töötab nii, et ma tahaksin kohe kõike seda kanda!

Vaata kollektsioonide pilte GALERIIST!