(MARGUS ANSU)

Järgnev jutt on kaasamõtlemiseks spordiklubide juhtidele, treeneritele ja lapsevanematele, eesmärgiga aidata kaasa vaimselt tervete laste ja tublide sportlaste arengule. Ma ei ole psühholoog, aga parandage mind kui järgnevad kolm fakti pole loogilised:

1. Lastele on vaja arenguks turvalist, nende enesekindlust kasvatavat keskkonda;

2. Lastel peab olema lõbus;

3. Treening- ja mängutingimused peavad olema head.

Turvaline keskkond

Turvaline keskkond on käesoleva arutelu mõistes olukord, kus lapse eeskujud (ema, isa, treener) lasevad lapsel võimalikult palju iseseisvaid otsuseid vastu võtta ja kogemuste mõtestamise kaudu areneda, selle asemel, et neid pidevalt väliselt keelata-käskida.

Oleme ilmselt kõik nõus, et soovime kasvatada lapsi, kes on enesekindlad nii spordiväljakul kui ka väljaspool seda. Aga kuidas siis seda saavutada? Turvaline keskkond on lapse isiksuse arengu juures äärmiselt oluline, sest võimalus ise otsuseid langetada mõjutab lapse enesekindluse väljakujunemist.

Arvukad uuringud on välja toonud fakti, et enamik lapsi muretseb väljakul olles eksimuse või mitte piisavalt hästi mängimise pärast. Peamiseks stressifaktoriks on laste soov mitte valmistada lapsevanematele või treenerile pettumust.

Fakt on ka see, et omavahel õues mängides neil seda liigset ärevust pole ja nad suudavad kõike õpitut palju paremini ellu viia. Liigsed ootused, mis on täiskasvanutele paika pandud sajand tagasi, aga mida nüüd lastele peale surutakse, mõjuvad nende enesekindlusele laastavalt.

See, et lapsed tahavad väljakul hästi esineda, on fakt. See tähendab, et neid ei ole vaja väljaku kõrvalt survestada. Survestamine lõhub nende turvalise keskkonna ja võtab ära julguse. See, et treenerid ja lapsevanemad sellega arvestaksid, on üks lihtsamaid ja tähtsamaid punkte, millega Eesti sport saab arengus sammu edasi astuda.

Lapsed ei peaks olema väljakul mõttega “mis nüüd saab kui ma eksin!?”. Enesekindlust kasvatav meeleseisund on see, kui lapsed mõtlevad, et “annan endast parima, et trennis õpitut täide viia ja kui kõik kohe esimesel katsel ei õnnestu, siis proovin uuesti, chill!”.

Samuti on fakt, et inimene suudab korraga mõelda ainult ühele asjale ehk kui laps tegeleb palliga ja väljaku kõrvalt tuleb juhis järgnevale tegevusele, siis lõpetab laps iseseisvalt mõtlemise ja kaotab julguse trennis õpitu ellu viimiseks.

Nii et hea treener või lapsevanem, mõtle sellele, kui hakkad järgmine kord lapsele hüüdma “löö!”, “jookse kiiremini!”, “sööda paremale” või “mida sa teed!”. Eriti hull on olukord siis kui treeneri poolt pandud ülesanne ja lapsevanema info räägivad teineteisele vastu, sest siis on kindel, et ükskõik mis laps teeb, teeb ta seda ikkagi ühe oma eeskuju – vanema või treeneri - jaoks valesti.

Turvalise, enesekindlust kasvatava keskkonna tagamist kõikidele Eestis sporti tegevatele lastele saame edendada teavitustööga igal rindel – alaliit saab arvestada sellega klubide toetamisel. Ja kui klubi on vastavad põhimõtted valjult välja öelnud ning nõuab nende järgimist treeneritelt ja lapsevanematelt, on mängureeglid kõigil selged ja hallid alad kaovad.

Lapsed on täiskasvanute peegelpilt

Me kõik soovime austust nii oma meeskonna, treenerite, vastasmängijate kui ka kohtunike suhtes. Mängude ja treeningute, aga kindlasti ka kodus jalgpallist – või mistahes spordialast – rääkimise ajal tuleb arvestada, et treener ja lapsevanem on lapsele alati eeskujuks ja neilt saadavad ideed ja meelestatus kanduvad üle ka treeningutele.

Seega peame lastega suheldes arvestama, et meie suhtlemismall annaks lapsele positiivse eeskuju. Me peame saavutama selle, et laps ei hakka palliväljakul juhtunus leidma põhjuseid välistes faktorites. Me peame kasvatama lapsi, kes ka ebaõnnestumiste korral oskavad enda sisse vaadata ja mõtlevad, mida saaks ISE paremini teha. Selline mõtlemine tingib ka suurema rõõmutunde õnnestumiste korral.

Kokkuvõttes on selline inimene edukam, mis on kõige laiemas mõttes meie kõigi soov.

Teisalt ongi laste kiitmine ja innustamine igati soositud. Treeneri ülesanne on õpetada lapsi end motiveerima sisemiselt. See tähendab, et treener ei või motiveerimist tablool seisva tulemuse nimel lapse eest ära teha. Välimine motiveerimine ja näiline kasu (võimalik, et näiteks ka parem seis tablool) tulevad tuleviku arvelt ehk vähendab rõõmutunnet tulevikus.

Mida lapsed tahavad

Miks te arvate, et videomängud on laste seas populaarsed? Üks põhjendus on, et nad lubavad lastel ise valikuid teha ja samas arvutimängude loojad küsivad lastelt pidevalt: “mida me saame teha, et sa tulevikuski mängida tahaksid?”.

Kas sport on valmis arvutimängudega konkureerima? Siinkohal aitab meid teadus. Uurijad on lastelt juba küsinud, et mida lapsed spordist ootavad.

Ühes 2014. aastal teostatud uuringus (A.Visek) paluti lastel järjestada 81 lõbu kirjeldavat näitajat. “Võitmine” tuli nimistus alles 48. kohale! “Medalite võitmine” on kohal number 67. Loomulikult on need punktid laste jaoks olulised, aga mitte nii olulised kui top 6:

  1. Endast parima andmine
  2. Kui treener kohtleb mängijaid austusega
  3. Mänguaja saamine
  4. Võistkonnana hästi mängimine
  5. Võistkonnakaaslastega hästi läbisaamine
  6. Aktiivne olemine

Sama uuringu raames järjestati ka see, mida lapsed lapsevanemalt ootavad:

  1. Hoolitse selle eest, et lastel oleks lõbus
  2. Arvesta laste vajaduste ja hinnangutega
  3. Hoolitse selle eest, et kõik saaksid osaleda
  4. Luba neil tegeleda erinevate spordialadega, kuni nad ise valiku teevad
  5. Pööra tähelepanu õppimisele, mitte võitmisele
  6. Luba neil eksida ja olla loov
  7. Ole toetaja, mitte kriitik
  8. Küsi: “mida ma saan teha, et spordikogemus oleks veel ägedam?”

Ning viimaks selgus uuringust, mida lapsed treenerilt tahavad:

  1. Tunnustust ja julgustust
  2. Positiivset eeskuju
  3. Selget ja pidevat suhtlemist
  4. Sporditeadlikkust

Kokkuvõte

- Laps naudib tegevust rohkem, kui tal pole liigset survet.

- Laps areneb paremini, kui tal pole liigset survet.

- Inimene suudab kvaliteetselt keskenduda korraga ühele tegevusele.

- Laps mängib paremini, kui mõtleb palli täpsele tabamisele (sisemine motivaator), mitte kohale turniiritabelis (väline motivaator).

- Laps jätab õpitu paremini meelde, kui suudab lahenduse ise leida.

Kui oled eelnevate punktidega nõus, oled ka päri ideega, et laste spordirõõmu ja arengu soodustamiseks peab spordisüsteem (alaliidud, klubi, treenerid, ent ka lapsevanemad) kehtestama turvalise keskkonna.

Muuhulgas nõuab turvalise arengukeskkonna poole pürgimine treenerilt ja lapsevanemalt tihtipeale oma mugavustsoonist väljumist ning esmastest isiklikest ambitsioonidest kaugemale vaatamist. Kas me oleme valmis arvestama laste vajadustega ja kinkima neile tuleviku, kus spordist tuntakse rohkem rõõmu ja seda ka tipptasemel?

Kasutatud kirjandus:

1.Tammeka Jalgpalli filosoofia

2. Visek, Amanda J. et al., “Fun Integration Theory: Towards Sustaining Children and Adolescents Sport Participation,” Journal of Physical Activity & Health, 2014.

Jaga artiklit

5 kommentaari

J
jep  /   00:19, 7. märts 2015
Austamine tähendab arusaamist. Kui kollektiivis hakkab üksteise austamine , osatakse andestada , saab sellest tugev kollektiiv ja tahe kokku hoida ja küll need võidud ka tulevad . Lasta lastel ise proovida mida nad tahavad , mitte näägutamise teel sundida võitma . Keegi on alati meist parem ,aga suur tahe midagi saavutada,,seda suudab vaid terve meeskond ja on hiljem võimeline võitma . Ja see on meeskonna eelis kui jõutakse nii kaugele arusaamisega , et vaja on lahti saada iseenda egoismist , mis ei lase edasi areneda. Lastega tegelemine polegi nii kerge , mis on omamoodi huvitav ja leida vastusdi ,sellek tuleb hakata iseendaga tööle , et neist kasvatada korralikud noored. Tundub kerge , aga tuleb aga küsida mida ka nemad ise tahavad ? Hiljem ei saa aru , miks ei lähe niimoodi nagu me tahame . Siis on hilja ja küsimustele lõppu ei tule ja hakkab kellegi lõputu süüdistamine .Peaasi et olek tahe ja kõigil läheks hästi! Õppida ei kunagi hilja ja see ehk annab ka nendele noortele tulevikus rohkem elutahet ja juurde arenguruumi., nähes et nende nimel pingutatakse.
M
mrk  /   13:07, 4. märts 2015
Lapsel EI pea olema lõbus! Vähemalt mitte kogu aeg. Pole midagi rumalamat kui võtta eesmärgiks, et lapsel oleks kogu aeg lõbus. Lõppkokkuvõttes on treening mingist tasemest alates raske (ja tihti nüri) töö ning kui me oleme kogu aeg iga hinna eest kõigile sisendanud, et lapsel peab 24/7 olema lõbus elu siis on see laps trennist läinud niipea kui lõbus elu läbi saab. Olen ise 20 aastat lastega tegelenud ning näen kui palju (halvas mõttes) viimased aastad muutunud on. 90% kindlusega võib öelda, et oluline põhjus miks eesti spordis pole varem tugevatel aladel järelkasvu on see, et ühiskonnal on õnnestunud lastele selgeks teha selle, et iga tegevus peab olema 24/7 lõbus. Kui me ei õpeta lastele, et treening ei ole üldse mitte kogu aeg lõbus ning aeg-ajalt tuleb ka lihtsalt tööd teha ei ole meil varsti ühelgi alal olümpiale asja. Spordi tegemisel kehtivad täpselt samad reeglid nagu mujal elus - kui me tahame et inimene oskaks tööd teha, tuleb seda lapsest peale õpetada. Treening võib olla rahuldust pakkuv ning kahtlemata kohati ka lõbus kuid pole midagi rumalamat kui seada see tingimus nimekirjas esimeseks.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis