Neljandas klassis käiva lapse ema küsis Postimehe arvamusartiklis, miks me peaks 21. sajandil leppima sellise soolise eraldamisega, kus koolides pannakse poisid rangelt puu- ja metallitööd tegema ja tütarlapsed kuduma ning kokkama. Nii me ei saagi meessoost tippkokkasid ja ei tule naistest tehnoloogiatarkureid, leidis lapsevanem.
"Need on poiste tehtud," näitab Rapla Vesiroosi gümnaasiumi käsitöö- ja kodunduse õpetaja Terje Raudsepa riidejääkidest õmmeldud ja tikanditega kaunistatud seinavaipa. "Poisid ütlevad, et õmblemine on sama lihtne nagu tikksaega saagimine, sest nõel käib sama moodi nagu tikksael tera."
"See on pikka aega, kui meil on nõndaviisi, et on vahetatud – poisid õpivad kokandust ja tüdrukud puutööd. Isegi siis, kui õppekava nii ette ei näinud," räägib sama kooli direktor Jaan
Reimund poiste kootud vaiba kõrval seistes. "Jah, poisid tahtsid nii," väidab ta.
Tublide poiste näputöö
Näiteid, kus poisid on teinud peent näputööd ja tüdrukud meisterdanud maskuliinseid asju, on koolis veel. Vaibale on kirjutanud oma nime Silver, puidust voolitud kammile Kairi. "Ma isegi vaatasin, et poisid ja tüdrukud mõlemad tegid nukumööblit ja tüdrukutel oli töö palju enam viimistletud," kiidab Reimund.
Raudsepa sõnul ei ole õige öelda, et lapsed ei saa valida omale meelepärast ainet.
"Neljandas klassis valib õpilane käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse vahel. Kui ta valib käsitöö ja kodunduse rühma, siis saab ta käsitööd, kodundust, tehnoloogiaõpetust ja projektiõpet. Tehnoloogiaõpetuse rühmas on tehnoloogia, kodundus ja projektiõpe," seletab Raudsepa, kes on ühtaegu Eesti Käsitööõpetajate Seltsi Aita esinaine. "Nad saavad omavahel tunde vahetada. Ja projektiõppes võivad õpilased moodustada rühmad vastavalt sellele, millise etteantud teemaga ta soovib tegelda."
Projektiõpe tähendab seda, et üheksanda klaasi õpilased valivad sügisel endale teema, võtavad end väikestesse puntidesse (poisid ja tüdrukud segamini), püstitavad eesmärgi ja mõtlevad välja, mida teevad ja kuhu see töö läheb. Nii on õpilased teinud näiteks lauamänge, nukumööblit, helkuriettevõtte, retseptiraamatuid, kalasabatapiga riiuli ja pusle padjad. Igal asjal on eesmärk. Mõned asjad kingitakse näiteks lasteaedadele.
"Nad saavad valida, kas nad on tehnoloogias, kodunduses või käsitöös, see, mis neile meeldib või on kõiges segamini," kinnitab Raudsepa. "Üks poiss tikkis masinaga patjadele mustreid peale. Oli siin masinate taga ja tegi ühe tüdrukuga 5–6 patja."
Et poiss tikkida tahtis, ei seganud kedagi ja Raudsepa sõnul ei ole märgata olnud klassikaaslaste halba suhtumist neisse, kes poolt vahetavad ehk tahavad proovida asju, mida üldiselt peetakse meeste- või naistetöödeks.
Samas tunnistab Raudsepa, et neid poisse pole just palju, kes tahaksid rohkem käsitööd teha. Sama kehtib tüdrukute kohta. Neidki pole palju, kes tahaksid tehnoloogiaõpetuses käia.
"Aga erandeid on," märgib õpetaja. "Olen oma kolleegidega rääkinud ja nemadki ütlevad, et need on pigem erandid, kes tahaksid tehnoloogia õpetuse valinuna käia rohkem käsitöös või vastupidi, aga kui on, siis neile seda võimaldatakse. Tegelikult on ette nähtud, et vähemalt 10% [tundidest] pead käima n-ö teisel pool, aga keegi ei keela rohkem käia. Sellele lisandub tegelikult veel 25% ehk ühe õppeveerandi jagu projektitööd, nii et kokku üle kolmandiku õppeaastast."
Vesiroosi gümnaasiumis neid poisse või tüdrukuid Raudsepa sõnul ei ole, kes juba neljandast kuni üheksanda klassini on valinud teistest erinevalt, aga ta teab, et mujal koolides neid on.
"Kui palju ta teab seda valikut ise teha? Palju ta saab esimesest kolmanda klassini tunnetust, mida ta edasi teha tahab? Seal võib teha vanem selle valiku, sest lapsel ei ole veel piisavalt kogemusi. See on nagu keelega, kas valib saksa keele või vene keele, kas teeb laps valiku või vanem," arutleb Raudsepa.
Ülevaadet siiski pole
Käsitööõpetajate seltsil ei ole ülevaadet, kui paljudes koolides saavad lapsed ise ainet valida.
"Suured probleemid on tehnoloogiavaldkonnal seotud materiaalse baasi olemasoluga. Riik peaks tagama õppevahendid ja materjalid. Tegelikult on koolid mures, et ei ole piisavalt raha meie aine õppekava täitmiseks. Ja võib-olla tahaks see veel kinnistumist, sest 2011. aastal uus õppekava alles tuli. Vara on ennatlikke järeldusi teha," sõnab Raudsepa.
Kas on vaja, et tüdrukud oskaksid seinakontakti parandada ja poisid õmmelda? "Ikka on vaja. On vaja, et laps puutuks kokku igasuguste asjadega, et ta tunneks ja teaks, mis see on. Ta ei oska muidu öelda, kas see meeldib, on vajalik, mis eriala edasi õppida. Me näeme, et see vähemalt 10% ainete vahetamist annab võimaluse tutvuda kõigega."
Samas loodab Raudsepa, et suures võrdsuse otsimise tuhinas ei muutuks lapsed ühesugusteks poiss-tüdrukuteks.
Ministeerium ei kontrolli
Kuigi õppekava kirjutab must-valgel ette, et laps peab saama valida, kas ta tahab rohkem puu- ja metallitööd teha või pigem tikkida ja õmmelda, ei kogu haridus- ja teadusministeerium andmeid, kas seda koolides tegelikult ka teha saab.
"Õpilaste jagunemine tööõpetuse tundides ei ole soopõhine. Õpilased peavad saama oma huvidest lähtuvalt valida, kas nad soovivad õppida tehnoloogiaõpetust või käsitööd ja kodundust. Kool võib tööõpetust õpetada nii, et tehnoloogia ning käsitöö ja kodundus on ühendatud – et nii poisid kui tüdrukud saavad vajalikul määral oskusi mõlemas valdkonnas.
See, kuidas koolid õpperühma valimist on korraldanud, võib kooliti erineda ja vastavaid andmeid haridus- ja teadusministeerium ei kogu," ütles ministeeriumi kommunikatsiooniosakonna koordinaator Sandra Fomotškin.
Kommentaarid