()

Oma postapokalüptilistel – helgelt öeldes – seiklustel erinevate prohvetitega, kes lubavad turvalisust ning inimväärset elu, kokku puutunud grupile on ennast taas esitanud võimalus olla osaks tsivilisatsiooni ülesehitamisel. Kuid kuidas reageerib sellele uues episoodis ("The Distance") Rick & Co., kes on varem rohkem kui korra vastu näppe saanud?

Eelmine episood lõppes cliffhangeriga, mis tutvustas "Elavate surnute" teleuniversumisse taaskord uue tegelase. Koomiksitega kursis olnud vaatajad kogesid kindlasti jällegi äratundmisrõõmu ning teavad juba, mis grupile edaspidi osaks langeb. Kuid eks oskab ka ainult teleseriaali vaadanud indiviid aru saada, mida võib edaspidi oodata ning kuidas Rick ja Co. sellele reageerivad. Siinkohal nüüd hoiatan ära, et spoilivaid elemendid võivad olla kübeke kaalukamad, kui nad on tavaliselt.

Mis on need siiski varem mainitud vastu-näppe-saamised olnud? Eks siinkohal pean ma ikka silmas neid utoopiamiraaže keset kataklüsmilist kaost; moodustisi nagu Woodbury, Terminus ning viimati ka Grady Memorial Hospital. Seega ei ole mingi ime, et Rick, kelle õlule on asetatud liidrikoorem, väljendab teatavat skepsist järjekordse idüllikontseptsiooni juures, kui seda tuleb neile esitlema võhivõõras, kelle motiivid pole esialgu selged. Arvestades seda, milliseks psühhopaadiks osutus Kuberner või millisteks väärastunud gurmaanideks Terminuse elanikud, siis on kõik võimalused olemas selleks, et tegemist võib olla järjekordse potentsiaalse veresaunaga.

Kuid umbusuga ei ehitata maailma uuesti üles. Kui on siiras soov taastada tsivilisatsiooni, siis ei saa haakuda võimaluse külge, et kõik inimesed on potentsiaalsed vaenlased. Ma olen juba kaua tahtnud „Elavate surnute" arutelusse tuua sisse ideid ühelt 20. sajandi tuntuimalt saksa sotsioloogilt Norbert Eliaselt. Ma ei ole kindel, kas see episood oleks tema ideede jaoks kõige ideaalsem, kuid kui võimalus ennast esitab, siis me võime selle juurde alati tagasi tulla.

Eliase sõnutsi on inimkonna tsiviliseerumisel kõige tähtsamaks teguriks olnud afektikontroll. See tähendab, et mida tihedamaks muutusid inimeste sõltuvussuhted, seda tähtsam oli oma eluolu ning mugavuse arendamiseks vajalik emotsioone talitseda ehk kui keegi ajas närvi mustaks, siis ei olnud majanduslikult-heaoluliselt kasulik talle kirvest pähe lüüa. Sama dünaamikat võib näha ka "Elavate surnute" puhul.

Kuigi emotsioonid sunnivad olema Ricki umbusklik uue "prohveti" suhtes, siis samas potentsiaalne olukorra paranemine peaks ajendama teda olema järeleandlikum, sest teistest inimestest sõltub heaolu ning see on tsivilisatsiooni taasloomise aluseks. Lühidalt öeldes tähendab mugavuse saavutamine enda allasurumist ning järelandmisi. Nagu juba varem ütlesin siis skepsis on Ricki puhul õigustatud. Kuid emotsioonidest tuleb võitu saada ning ratsionaalselt kaaluda võimalusi. Kas uus sekeldus oleks midagi sellist, millest eluga välja ei tulda?

Kui me lähme tagasi eelmise nädala eksistentsialismiküsimuse juurde, siis ei ole eriti vahet, kas ollakse uutes sekeldustes või lohisetakse „elavate surnutena" ringi, omades ainsa elumotiivina iga päeva üleelamist. Seega toetudes Eliasele võiksime öelda, et uut tegelast maksab usaldada, sest temal on ehk sama palju kaotada kui Ricki grupilgi. Ja nagu me teame, siis nemad juba on vähemalt sama võigasteks tegudeks võimelised kui teisedki inimloomad.

Lõpetuseks viskaks veel õhku väikese küsimuse, mille pani idanema teatud stseen tänasest episoodist: huvitav kui radikaalsed oleksid SAPTK aktivistid „Elavate surnute" universumis?

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis