Tartu holokaustinäitus sai täiendatud väljapaneku (11)

Võttes arvesse teravat ühiskondlikku vastukaja, mida tekitas Poola kunstniku Artur Żmijewski kaks provokatiivset videoteost „Kullimäng" ja „80064", lõpetas Tartu kunstimuuseum hiljuti nende eksponeerimise holokaustinäitusel „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest". 

Kuid näitusesaal sellest tühjaks ei jäänud. „Oleme ruumi, kus algselt eksponeeriti Artur Żmijewski videoteoseid, koondanud väljavõtted meediast, mis räägivad antud näitusest ja Żmijewski teostest," ütleb kunstimuuseumi direktor ja näituse kuraator Rael Artel, kelle sõnul ei ole Eesti ühiskond veel valmis avalikkuse ees välja kannatama neid videoteoseid. 

Monitoris, kus algselt mängis Żmijewski „80064", on nüüd valik televisioonis näidatud uudisklippe, mis kronoloogilises järjestuses kajastavad näitust, erinevate inimeste reaktsioone näitusele ning eksperthinnanguid. 

Külastaja saab tutvuda ka trükimeedias ilmunud artiklitega ning nende kommentaaridega. „Meie arhivaar on kõike meedias toimunut kogu aja salvestanud, et see muuseumi arhiivis talletada," märgib Artel. 

Samuti on muuseumipubliku käsutuses Artur Żmijewski loomingu ülevaatlik kataloog. „Oleme ju ikkagi kunstimuuseum ja meie tööks on kunsti vahendamine. Kunstniku isikkataloog on informatiivne ning huvilised saavad rohkem teavet selle ühe olulisema Poola kaasaegse kunstniku loomingu ja ideede kohta," ütleb Tartu kunstimuuseumi direktor. 

Miks otsustas näituse kuraator meediakajastused välja panna?

„Põhjuseks oli tühi näitusesaal," vastab Rael Artel. „Tegelikult pole see tühi – sinna olid spetsiaalselt installeeritud projektor ja monitor, teoseid tutvustavad etiketid, spetsiaalne ruumikujundus ja valgustus. Ainus, mida pole, on kunstiteosed. Nende puudumisel on konkreetne põhjus – avalikus sfääris aset leidnud tuline diskussioon näituse ja Żmijewski teoste üle. Seepärast otsustasingi teosed asendada diskussiooniga, mis viis teoste eemaldamiseni näituselt." 

Artel räägib, et võib-olla võiks kunstipublik mitte niivõrd keskenduda sellele, mida näitusel enam pole, vaid hoopis sellele, mida seal eksponeeritakse. Jätkuvalt on võimalik tutvuda nt Yael Bartana, Wilhelm Sasnali, Art Spiegelmani, John Smithi ja Zbigniew Libera töödega, samuti ootab näitusekülastajat näituse tagamaid tutvustav giid-kataloog. 

„Ja mis on tegelikult oluline, on see, et lisaks „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest" näitusele on viimaseid päevi avatud suur ja värvikirev Malle Leisi loomingu retrospektiiv. Teist võimalust seda näitust näha enam ei tule – seega, kallid kunstihuvilised, kiirustage! Tere tulemast muuseumisse!" kutsub Rael Artel.