3
fotot
HAMLET: Juhan Viiding ja Kersti Kreismann. (Eesti draamateater)

"Võin öelda, et Juhan oli mu väga hea sõber," ütleb Draamateatri näitleja Kersti Kreismann, Juhan Viidingu kursusekaaslane ja hilisem kolleeg teatris, kellega paraku nii sõprus kui ühine teatritee jäi ülekohtuselt lühikeseks, sest just täna kakskümmend aastat tagasi sai Juhan Viidingu maine teekond otsa.

"Kui kaheldakse, kas mehed ja naised saavad omavahel sõbrad olla, siis mina võin kinnitada, et saavad küll. Mul on elus olnud paar väga head meessõpra ning üks neist oli kindlasti Juhan Viiding. Ma ei tea, kas ma olen sündinud õnnesärgis või on saatus olnud minu vastu nii lahke, et on mind viinud kokku selliste suurepäraste inimestega, kes on mind kujundanud, õpetanud ja suunanud."

Kui poleks olnud Juhanit, siis ma ei tea, milline inimene ma praegu oleksin, ütleb Kersti Kreismann. "Ta oli minu jaoks vaime liider. Ta oli lihtsalt sedavõrd särav. Vaimukas, andekas ja kõik muu võib jääda ajaloo mälestuste ja raamatute vahele, aga mis ei kao, on tema luule ja selle koha pealt võib küll öelda, et ta oli geniaalne luuletaja. See oli lihtsalt suur õnnelik saatus, et ma temaga lavakunstikateedris ühele kursusele juhtusin," tõdeb Kreismann.

"Juhan valis oma seltskonda ja kui sul oli õnn sinna kuuluda, olid sa üks väljavalitutest. Ta ei talunud pugemist, labasust või familiaarsust. Isegi puht füüsiliselt ta ei talunud, kui teda keegi oleks õlale patsutanud ja öelnud, et oh, Juhan poiss," teab Kreismann.

"Kui ma omal ajal maalt linna õppima tulin, käisime oma sõpruskonnaga Juhani sabas hästi palju ringi vanalinnas, sest Juhan oli kohutavalt tark giid, kes teadis kõike peensusteni. Minu jaoks oli see täielik kool – kuni sinnamaani välja, et pidin kiirkursuse tegema selles, millised on tänavate nimed, sest Juhan kasutas eestiaegseid nimesid. Lisaks tema jutud sinna kõrvale ja need käigud öösiti sõpradega mööda vanalinna – see on mulle väga meelde jäänud."

Veel meenub Kreismannile, et Juhanile meeldis väga kinke teha. "See kõik on nii kauge aeg ja tänapäeva inimesed ei saa sellest aru, et tollal polnud midagi saada. Ometi olid tema kingid väga erilised. Tal oli eriline kiindumus paberi vastu, nii et sõna ja kiri olid ta elus väga tähtsad. Tema kingiks olid ilusad ümbrikud, ilusad paberid, ilusad postkaardid, mis olid enamasti kunstiteoste reproduktsioonid, lisaks esimese vabariigi aegsed fotod ja postkaardid. Ja neil vähestel kordadel, kui ta välismaale sai, tõi ta mulle alati reisilt kaasa pliiatsi või pastaka. Olen mõelnud, et kui Eesti sai vabaks ja me reisima hakkasime, oli mul südames pidevalt kahetsustunne, et Juhan nii vähe reisida sai."

Juhanist järgmise, kuuenda lennu lõpetanud Rita Raave tõdeb, et mäletab Juhanit juba nende esimesest kohtumisest. "Temas oli midagi erilist. Pealegi tuli ta sisseastumisvoorude vaheajal minu juurde, ütles mingeid häid sõnu ja hakkas mind julgustama," on Raavel Juhanit meenutades juba esimesest kohtumisest vaid kõige paremad mälestused.

Eesti üks suuremaid poeete

"Juhan oli mitmekülgselt andeks ja väga tundliku loomuga inimene. Ülitundlik! Mul oli õnn mängida Juhaniga Draamateatris koos mitmes lavastuses, oli siis Juhan lavastaja või näitleja. Võimalust temaga koos mängida võtan ma kui kingitust. Oli ka tükke, kus me vaid kahekesi koos mängisime. Need on tänini unustamatud hetked, mis temaga koos sai veedetud! Sest ühel hetkel võis ta käituda nagu ulakas või vaimukas poisike, teisel hetkel jälle kui tuhande aasta vanune tarkust täis guru ja õpetaja.

Mida Juhan Raavele tookord tegelikult õpetas, ei osanud ta siis vist aimatagi. "Võtsin seda kui asjade loomulikku käiku. Aga nüüd tagantjärele võin ma küll öelda, et ma võisin ikka väga õnnelik olla, sest kõik need tema tarkused olid kui puhas kingitus."

Raave tunnistab, et Juhanile tagasi mõeldes on ta palju mõtisklenud, et paljudel inimestel on siin elus keerulisi hetki või perioode, kus kõik see, mis siin elus tundub ülioluline, kipub kokku kukkuma või kokku varisema. "Siis ongi nii, et kui palju annab keegi aega asjade selginemisele või haavade paranemisele. Eks siin mängi oma osa ka juhus või lausa saatus. Mis on aga selge ja nii see jääbki: Juhan on kahtlemata Eesti üks suuremaid poeete ja ta kuulub minu lemmikluuletajate hulka.Mispärast ma ikka ja jälle tema peale mõtlen."

Jaga artiklit

15 kommentaari

P
pets  /   21:56, 21. veebr 2015
viidingul ja tõnis rätsepal oli üks projekt nimega öötöö
laulud ja luuletused.mul oli kaasas viidingu laulude vinüül.pärast etendust läksin südame põksudes taharuumi.ja küsisin autogrammi.viidingu kulmud kerkisid nii poole meetri jagu..siis vaatas ta mind pikalt ja kirjutas plaadile-äitähh,juhan viiding.ja ütles mulle veelkord aitähh.
paistis,et see oli talle paras üllatus.ta võib olla ei jaganud eriti aurogramme-kui üldse..
K
Kallerdis  /   21:49, 21. veebr 2015
Tema lahkumise asjaolud on üks suuremaid tabusid meie kultuuriajaloos.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis