Maailm

Kas mausoleum vabaneb Leninist kunagi ka lõplikult? (25)

Allan Espenberg, 21. veebruar 2015, 07:00
Foto: ITAR-TASS/Scanpix, VIDA PRESS, YouTube
Esmaspäeval suletud Lenini mausoleum Moskvas on plaanis avada külastajatele taas 16. aprillil. Selle aja jooksul on ametlikel teadetel plaanis läbi viia hooldustöid, kuid Ukraina skandaalne poliitik Oleg Ljaško käis Twitteris välja oletuse, et sulgemise peapõhjus on hoopis mausoleumikoha ettevalmistamine Vladimir Putinile ehk ühe Vova asendamine teise Vovaga.

Lähema kahe kuu jooksul töötavad Lenini palsameeritud surnukehaga ülevenemaalise ravim- ja maitsetaimede teadusliku instituudi biomeditsiinikeskuse spetsialistid. Selle keskuse töötajad vastutavadki laiba säilimise eest.

Samal teemal

Plaanipärast profülaktikat tehakse mausoleumis harilikult iga poolteise-kahe aasta tagant, kui kontrollitakse aparatuuri, mille ülesanne on optimaalse temperatuuri ja õhuniiskuse tagamine, ning viiakse läbi mitmeid biokeemilisi toiminguid ehk sooritatakse ümberpalsameerimine. Selleks võetakse surnukeha sarkofaagist välja, pistetakse erilahusega täidetud vanni ja seejärel süstitakse sellesse säilitusaineid.

Samuti õmmeldakse Leninile iga kahe-kolme aasta järel uued riided. Arvatavasti saab ta ka seekord vastse ülikonna selga ja uue lipsu kaela, sest ajakirjanduse teatel on uued rõivad juba valmis tehtud.

Vene teadlaste kasutatud palsameerimispõhimõte ei seisnenud mitte surnukeha mumifitseerimises, vaid selle täitmises bakteritsiidi sisaldava erilahusega, mis säilitas täielikult nii Lenini välisilme, naha kui koed. Selle üsna ainulaadse meetodi ja ka palsameerimisvedeliku väljatöötajad olid 1924. aastal professorid Vladimir Vorobjov (1876–1937) ja Boriss Zbarski (1885–1954), kelle tehnoloogia erikomisjon 1934. aastal ülemaailmse tähtsusega teadussaavutuseks tunnistas.

Lenin lamab mausoleumis üksinda

Vene uudistest on läbi käinud tõdemus, et nüüdisaegne kodumaine tehnoloogia võimaldab säilitada laipa veel palju aastaid. Ka 2002. aastal ja järgmistelgi aastatel Lenini surnukeha seisundit uurinud teadlased jõudsid järeldusele, et see võib veel vähemalt sada aastat vastu pidada. Samas teatas praegune kultuuriminister Vladimir Medinski 2008. aastal, et Lenini laiba hoidmisel mausoleumis pole mingit mõtet, sest ta sulavat lausa silme all – sarkofaagis olevat kõigest 10% tema kunagisest kehast.

Laip on mausoleumis läbipaistvas sarkofaagis, mis tehti inseneri ja klaasivalaja Nikolai Kurotškini jooniste järgi, kes valmistas rubiinklaasist ka viisnurksed tähed Moskva Kremli tornide tippu. Samas on huvitav teada, et algselt oli kavas Lenin külmutada, kuid et Moskvas esines tol ajal sageli elektrikatkestusi, võinuksid koed ülessulamisel pöördumatult kahjustuda, tuli sellest ideest loobuda.

Nõukogude ajalooteaduse järgi olid 1924. aastal Nõukogude riigi rajaja ja "maailmarevolutsiooni juhi" Vladimir Lenini mahamatmise vastu töölised ja bolševikud, kes pidasid paremaks paigutada surnukeha kõigile vaatamiseks sarkofaagi. Avalikult oli Lenini surnukeha säilitamise vastu vaid Lev Trotski, kes nimetas seda hullumeelsuseks. Siiski otsustati 1924. aasta jaanuaris hauakamber rajada. Tänavu jaanuaris sai mausoleum järelikult 91aastaseks.

Mausoleum peidab saladust

Lenini mausoleumi on aegade jooksul mitmel korral rekonstrueeritud. Esimene ajutine puidust mausoleum avati juba vähem kui nädal pärast Lenini surma – 27. jaanuaril 1924. See kujutas endast astmelist tüvipüramiidi. Sinna sisse pääsesid tollal üksnes Lenini lähimad sugulased ning Nõukogude riigi ja kommunistliku partei kõrgeimad juhid. "Esimene mausoleum tehti valmis kolme päevaga, 21. kuni 24. jaanuarini ja see eksisteeris mõni kuu. Mais 1924 tehti mulle ülesandeks anda mausoleumile monumentaalne kunstiline vorm... See polnud lihtne," on meenutanud tsaariaegse taustaga arhitekt Aleksei Štšussev (1873–1949).

Massiliselt hakati inimesi Lenini surnukeha juurde lubama 1924. aasta keskpaigast, kui Štšussevi projekti järgi avati teine, tammepuust mausoleum. Nüüd olid hauakambrile lisatud tribüünid. Kuid puit hakkas mädanema ja Štšussevile anti uus korraldus: puit tuli mausoleumi väliskujundust muutmata asendada kiviga. Kolmas, tänaseni olemas olev kivist mausoleum avati oktoobris 1930. Selle ehitamisel kasutati marmorit, graniiti, porfüüri, labradori, labradoriiti ja gabronoriiti.

Teise maailmasõja ajal ei olnud Lenini surnukeha Moskvas, vaid see viidi igaks juhuks kaugele itta, Tjumeni linna. Vähem kui kaks nädalat pärast Saksamaa–Nõukogude Liidu sõja algust viidi Lenin suure saladuskatte all mausoleumist vaksalisse, kust ta jõudis kolme päevaga Tjumeni. Märtsi lõpus 1945 (sõja lõpuni Euroopas jäi siis veel veidi üle kuu) toodi Lenin Moskvasse tagasi.

Aastatel 1953–1961 oli mausoleumis ka Jossif Stalini surnukeha ning siis nimetati seda Lenini ja Stalini mausoleumiks. Salajane erioperatsioon Stalini laiba äraviimiseks mausoleumist toimus võitluse käigus tema isikukultusega. See juhtus 31. oktoobri öösel 1961. aastal ja Stalini säilmed maeti prožektorite valgel Kremli müüri äärde. Järgmiseks hommikuks oli mausoleumi frontoonilt kadunud ka tema nimi.

Suletakse kahtlaselt tihti

2013. aastal kirjutati ajakirjanduses, et mausoleum peidab üht suurt saladust. Nimelt on otse Lenini surnukeha kohal salatuba, kuhu pole astunud juba rohkem kui pool sajandit ühegi lihtsureliku jalg.

Vaikselt avaneva salaukse taga on kolumbaarium ehk urniruum enam kui 100 urnikohaga. Artiklis väideti, et viimane liider, kes sellest toast teadis, oli Stalin. Kuid miks ta andis korralduse kolumbaarium konserveerida ja mitte kasutusele võtta, pole teada, sest ühtki selleteemalist dokumenti pole leitud. Üheks võimaluseks peetakse seda, et Stalin ei tahtnud, et keegi madalamast soost tegelane oleks Lenini (ja hiljem ka Stalini) surnukeha läheduses.

Tavaliselt pääseb mausoleumi viiel päeval nädalas (kella 10 kuni 13), esmaspäeviti ja reedeti on see kinni. Leninit ei saa näha pidupäevadel, kui Punasel väljakul on massiüritused, näiteks paraadid ja rongkäigud. Nendel puhkudel on kombeks mausoleum suurte transparentide ja kangastega kinni katta, mis on tekitanud suurt vastuseisu kommunistides.

Lähiajal on plaanis veel mõned ehitustööd, sealhulgas tahetakse lammutada mausoleumi juurdeehitised, nagu näiteks eskalaator, mis sõidutas Nõukogude riigi juhte tribüünile.

Kas maetakse lõpuks maha?

Eelmise aasta aprillis-mais oli mausoleum taas kuu aega suletud: seoses võidupüha tähistamise ettevalmistuste ja läbiviimisega Punasel väljakul. Ka tänavu 1. jaanuaril oli see suletud.

Viimastel aastatel ongi mausoleum töötanud väga ebaühtlaselt ja üsna tihti on see üldse pikaks ajaks kinni pandud. See on andnud alust mitmetele kuulujuttudele.

Kui Nõukogude Liidu aegadel oli tung mausoleumi väga suur ja järjekorrad olid tohutud, siis nüüd on huvi tunduvalt vähenenud. Punasel väljakul on turiste ja kohalikke inimesi alati, kuid praegu lähevad nad pigem Vassili Õndsa kirikusse (Vassili Blažennõi katedraali) ja liuväljale kui mausoleumi.

Kui nõukaajal mindi mausoleumi juurde mõnikord järjekorda juba kell viis hommikul ja Leninini jõuti alles kell neli õhtul, siis nüüd on politseinike sõnul järjekordi üliharva, võib-olla vaid suviti paarikümne meetri pikkuselt. Ja eriti siis, kui saabub järjekordne hiinlaste turismirühm. Ajakirjanik Aleksandr Rogoza kirjeldas oma elamusi mausoleumis käimisest sedasi: "Laskume trepist alla, kus seisavad turvatöötajad. Teeme Lenini sarkofaagi ümber poolringi. Muljeid pole mitte mingisuguseid. Tumedas ülikonnas vahakuju lebab, ja ongi tegelikult kogu lugu. Ringkäik kestab mitte üle minuti."

Alates 1989. aastast levib kirjaniku Juri Karjakini suust kõlanud väide, nagu oleks Lenin palunud end matta oma ema kõrvale Peterburi kalmistule. Kuid senini pole uurijad ega Lenini sugulased leidnud ühtki märki sellisest palvest. Väidetavalt polnud Leninil üldse testamenti tehtud, sest ta suri suhteliselt noorelt (53aastaselt) ja ei mõelnud veel surmale.

21. jaanuaril 1924. aastal surnud Lenini surnukeha mausoleumist äraviimisest ja mahamatmisest räägitakse Venemaal peaaegu igal aastal, eriti siis, kui on lähenemas mõni temaga seotud tähtpäev. Kuigi mausoleumi likvideerimise ja Lenini muldasängitamise probleemi on aktiivselt arutatud juba alates 1990. aastate algusest, pole siiamaani selles osas mingit progressi.

Üheks peamiseks takistuseks on kommunistid, kes on kõige häälekamalt Lenini surnukeha haudapanemise vastu. "Selline Lenini haud vastab õigeusu kaanonitele ja traditsioonidele. Rahunege maha ja ärge tõmmelge. Ümbermatmise pooldajatel on kavatsus korraldada järjekordne Tšetšeenia sõda Punasel väljakul," on öelnud kommunistide liider Gennadi Zjuganov.

Eelmise aasta lõpus võttis liberaaldemokraatide juht Vladimir Žirinovski taas jutuks Lenini säilmete muldasängitamise, rõhutades, et tsiviliseeritud maailmas pole kombeks surnud inimesi kummardada. Ta tegi ettepaneku matta Lenin

Mõtištši kalmistule. Teiste võimalustena pakkus ta välja ka hauakoha Lenini ema kõrval Peterburis või isa juures Uljanovskis.

Mausoleum võiks jääda

On ka selliseid seisukohti, et Lenin tuleks küll maha matta, kuid mausoleum kui imeilus arhitektuuriteos peaks alles jääma. On tehtud ka ettepanek muuta see kõigi sõdade, revolutsioonide ja poliitiliste repressioonide ohvrite memoriaaliks.

2001. aastal korraldatud küsitlusel toetas 59% venelastest Lenini matmist Peterburi kalmistule. Seevastu 16% olid surnukeha mausoleumist eemaldamise vastu. Sarnaseid küsitlusi on läbi viidud ka varem ja hiljem ning suures laastus on protsendid jäänud enam-vähem samaks.

Ka Venemaa endine president Boriss Jeltsin oli Lenini surnukeha mahamatmise poolt ning kahetses 2000. aastal, et ta seda oma ametiajal ära ei teinud. "Ma lükkasin korduvalt otsustamist edasi," tunnistas Jeltsin, "et mitte tekitada lisapingeid. Püüdsin inimesi mitte häirida. Võib-olla tegin valesti." Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov pooldab samuti muldasängitamist.

Kuigi juba 2001. aastal räägiti võimalusest, et uus president Vladimir Putin laseb surnukeha mausoleumist ära viia, pole ta julgenud seda siiski siiani teha. Kremli kõrged ametiisikud ja presidendi esindajad on aastate jooksul mitmel korral vihjanud võimalusele Lenin Punaselt väljakult ära koristada, kuid ei Putin ega Medvedev pole seda riski veel võtnud.

2012. aastal võrdles Putin Lenini muumiat pühakute säilmetega Kiievi–Petseri suurkloostris ja teistes kloostrites, mis pahandas õigeusuvaimulikke. "Pühakute säilmed on üks asi, aga satanisti, diktaatori, verise koletise omad hoopis teine," ütles iguumen Sergi Rõbko. Pealegi lebavad Lenini jäänused linnaväljakul, mitte kalmistul või kloostris.

"Ma ei saa aru, miks pandi laip üleüldiseks vahtimiseks välja. Minu arvates näitab see lugupidamatust surnu vastu. Kui te teete temast iidoli, siis matke säilmed maha ja püstitage mälestussammas. Samuti ei mõista ma inimesi, kes tahavad laipa vaadata, mis sellest, et ta on klaasi all. Sellel on perverssuse maik juures." kirjutas mausoleumi kohta üks kommentaator. Veel lisas ta: "Ükski terve mõistusega inimene ei soovi endale sellist saatust: olla pärast surma uudistajatele vahtida. Võib-olla ainult haiglaslikku suurushullustust põdev inimene."

Surnukeha on korduvalt rünnatud

Kuigi mausoleumi on alati tugevdatud korras valvatud, on siiski ette tulnud juhtumeid, kui on püütud mausoleumi või Lenini laipa õhku lasta või muul moel kahjustada.

Esimene rünnak surnukeha vastu oli 1934. aastal, kui üks külastaja hakkas laipa revolvrist tulistama. Talupoeg Mitrofan Nikitin jõudis teha kaks lasku, kuid need läksid mööda. Kui ta nägi enda poole tšekiste tormamas, tulistas ta kolmanda lasu endale südamesse.

1959. aastal püüdis üks mees purustada sarkofaagi haamriga. Järgmisel aastal õnnestus aga ühel külastajal sarkofaagiklaas tõepoolest purustada: väikesteks tükkideks purunenud klaas vigastas ka Lenini nahka. Pärast seda vahejuhtumit pandi muumia eriti tugevast klaasist tehtud sarkofaagi, mõni aeg hiljem kaeti aga kirst kuulikindla klaasiga.

Kõige tõsisem ja verisem rünnak oli 1. septembril 1973, kui üks mees lõhkas surnukeha läheduses isetehtud pommi. Hukkus kaks turisti ja et pommimehest jäid järele vaid üksikud käe- ja koljuosad, siis ei suudetud tema isikut tuvastada. Lenin vigastada ei saanud. See vahejuhtum salastati otsekohe ja nõukogude ajal ei räägitud sellest avalikult.

Ka tänavu on juba aset leidnud üks vahejuhtum. 19. jaanuaril – päeval, kui tähistati veeristseid (Kristuse ristimise püha), viskasid kunstirühmituse Sinine Ratsanik liikmed, tantsuõpetaja Oleg Bassov ja programmeerija Jevgeni Avilov viieliitrilistest pudelitest mausoleumiseinale "püha vett". Seejuures hüüdsid nad: "Tõuse üles ja mine ära!" Performance’i nimetuseks oli "Saatana väljaajamine, kes rüvetab mausoleumi". Turvamehed võtsid nad vaid mõni sekund pärast aktsiooni algust kinni ja järgmisel päeval määrati neile huligaansuse paragrahvi alusel kümnepäevane arest. "Kümme päeva vee valamise eest! Kui vihma sajab, siis saab mausoleum samuti märjaks!" olid kunstiühenduse liikmed hämmingus.

Kunstiaktivistid selgitasid hiljem, et nende aktsiooni eesmärk oli rõhutada vajadust vabaneda nõukaaegsest minevikust, mis annab end tunda ka tänapäeval, sest see minevik pole lõplikult maha maetud. Teisiti öeldes püüdsid noored vastandada kaht müüti: kommunistide propageeritavat müüti Lenini igavesest elust ja kristlikku müüti surnute ülestõusmisest. Kõige enam ärritas performance loomulikult kommuniste, kes nimetasid veekallajaid pättideks, idiootideks ja kaabakateks. Neid võrreldi lausa Pussy Rioti liikmetega ja nõuti samasugust karistust. Vastav ettepanek esitati isegi patriarh Kirillile ja Venemaa siseministrile.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee