Savisaare sõnul ei tohi me unustada, et meie riiklik iseseisvus pole niisama enesestmõistetav nagu õhk, maa ja vesi meie ümber. "Vanem põlvkond tõstab lootusrikkalt pilgud tänastele noortele, kes te peatselt meie riiki juhtima ja arendama asute," ütles Savisaar. "Palju indu ja edu teile selleks!"

Savisaar tõdes, et Eesti Vabadussõja alates julgesid vaid vähesed uskuda, et tilluke Eesti suudab edukalt võidelda hiiglasliku Nõukogude Venemaa vastu. "Esialgu söandasid edusse uskuda vaid elukogemusteta idealistlikud koolipoisid," ütles Savisaar. "Aga ka tsaariarmees teeninud eestlastest kaadriohvitserid, kes teadsid, kui tüdinud olid lihtsad vene soldatid sõdimisest. Käputäis eesti koolipoisse ja ohvitsere olidki need, kes 1919. aasta jaanuaris bolševikud Tallinna külje alt põgenema lõid ning vallandasid innu vaba Eesti eest võidelda."

Seda, et suudeti võita niihästi Vene bolševikke kui ka saksa Rauddiviisi ning balti-saksa Landesvehri sõdalasi, võib pidada lausa imeks, tõdes Savisaar.

"Eesti iseseisvuse eest on makstud kallist vere hinda - 29. novembril 1918. aastal alanud ja 431 päeva kestnud Vabadussõjas langes, suri haavadesse või haigustesse ligikaudu 5000 ja sai haavata 13 000 meest ja naist," meenutas Savisaar. "Nende seas olid ka Tallinna Reaalkooli kaks õpetajat ning kuus õpilast. Nende mälestusmärgi jalamile täna pärga asetades me austame ka teisi Vabadussõja kangelasi, olgu nad õpilased või õpetajad, sõjaväelased või tsiviilisikud. Neile kuulub meie tänu ja tunnustus. Ilma nendeta poleks toimunud ka Eesti teist iseseisvumist 1991. aastal. Mälestus Vabadussõja ning kommunismiaja märtritest innustas „laulva revolutsiooni" aastatel ka neid noori, kes ei olnud ise elanudki iseseisvas Eesti riigis."