kokku puutunud Eesti Loomakaitse Seltsiga seoses ühe koera pidamistingimuste pärast. Saatsin teate nende kodulehele kust vastust ei tulnudki. Helistasin ja siis öeldi, et helistagu ma ise sinna kuhu vaja ja nii lõppeski nende abistamine. Mul puudub usk loomakaitse seltsi vastu ning pole kindel, et nende tegevus on siiras soov loomi aidata. Veterinaarametist käidi neid koeri vaatamas ja ka midagi ei tehtud. Koerad näljased, noorel koeral kett lühike, vett polnud kunagi kausis, igasugused võimalikud parasiidid jne. Peale 7-8 kuulist koera toitmist ütlesin peremehele, et andku koerad ära ning ühe andiski. Noor koer kardab meest kohutavalt. Nädalaga harjus juba peaaegu ära kuid kui mees võttis harja, et põrandat pühkida, siis põgenes ja värises ning sõprust kuidagi luua ei lase. Lõpetuseks tahan öelda, et pole palju julgeid ja tegusaid inimesi ei loomakaitse seltsis ega mujal instantsides, kes siiralt tahaksid loomi aidata ja päästa.
looma- ja inimsõbralik varjupaik!? See oleks tore- inimesed ja loomad ühte kohta kokku ja las nad siis seal üksteise kaisus magavad ja elavad. See juba oleks tõesti midagi uut!
Loomakaitsjatest petturite propaohvrid olete te. Minge kohale ja vaadake, ärge uskuge neid ahneid radikaale, kes teie ajusid pesevad. Hoiukas on tegelikult väga OK koht. kui mingi juhuse või kellegi rumaluse läbi saaksid need libaloomakaitsjad selle enda kätte siis oleks see Tallinnale ja lähivaldadele täielik krahh ja hulkuvad loomad oleksid aastaga samasugune probleem kui nt Venemaal.